SUUR USUTLUS: Kuidas Indrek Tarand Vene diplomaatidega Glorias viina jõi
Kuidas Indrek Tarand ennast europarlamendis kõigile meelde jättis? Mille eest ta vanaemalt vitsa sai? Kuidas ta Vene diplomaatidega Glorias viina jõi?
Pühapäevane pärastlõuna, Meritoni hotelli inimtühi fuajee Tallinna Toompuiesteel. Sõltumatu kandidaat Europarlamendi valmimistel Indrek Tarand (50) ilmub välja ootamatult, otsekui oleks ta sisenenud hotelli tagauksest. Tegelikult ta ongi sisenenud parkla kaudu, kuid veel ei mõtle me sellele, sest kogu tähelepanu nõuab endale asjaolu, et kergelt habetunud ja hallis pintsakus Tarand pole tulnud üksi.
Teda saadab üle pea kammitud hallikirju juuksepahma ja ärevvalge naeratusega nõunik, kes säilitab kõrgendatud valvsuse kogu usutluse ajaks, ütlemata samas ise ainsatki sõna.
Tarand – kallid disaineriprillid laubal, kogu ülejäänud komplektiga kokkusobivad jooksukingad jalas, on seevastu lõõgastatus ise. „I am a superstar / on my way to Mars“, ümiseb ta lauda, kui musta kirjamapi käest heidab ja ühte tugitoolidest istuma laskub. See tuleb tal välja elegantselt ja enesestmõistetavalt – niimoodi seab end kumalane sisse lilleõide.
Nüüd märkame muusikat, taolist, mis hotellifuajeedes ikka mängib. „Mingid kuuba rütmid,“ märgib Tarand taunivalt, „ma ajan korda selle asja.“ Ja tõepoolest – juba sekund hiljem on ta põiganud retseptsiooni ja helitausta vaigistada lasknud. Ka see tuleb tal välja samuti lihtsalt ja elegantselt, nagu kuuluks talle terve hotell. Alles hiljem meenub detailina, et tulu ei genereerinud me Meritonile selle intervjuu käigus isegi mitte teetassi jagu.
On teie vein läinud kallimaks võrreldes sellega, mida jõite välisministeeriumi kantslerina Glorias?
Glorias me jõime viina vastavalt Vene delegatsiooni palvele. Sellega seostub üks lõbus lugu, mis tuleks kunagi ära rääkida.
Teil on nüüd see võimalus.
Vene duuma delegatsioon oli riigikogu väliskomisjoni palvel külla tulnud ja riigikogu palus välisministeeriumi, et ole pai ja aita korraldada Vene delegatsioonile õhtusöök; meil ei ole eelarves raha selleks.
Siis tuli minu juurde üks Vene delegatsiooni ametnik, kes oli kaasas käinud piiriläbirääkimistel ja kellega me seetõttu tundsime üksteist, ja ütles, et nende delegatsiooni juht Mihhail Vakulenko on täielik kits ja karsklane ega lubanud viina võtta, aga kui Tarand telliks kõigile viina, siis ta peaks neil ikkagi lubama juua viisakusest.
No siis me ikka võtsime viina ja läksime ka ägedaks, sest korraks pani Vakulenko peale selle plaadi, et me diskrimineerime venelasi. Mina ütlesin siis, et davai, sõidame Narva, rivistame kõik ülesse ja küsime: kas teile meeldib Eesti Vabariik või ta diskrimineerib teid? Kõik, kes ütlevad, et diskrimineerib, jätame rivvi ja ülejäänud laseme koju ja allesjäänuilt küsime, kas te diskrimineerimise pärast tahaksite minna Venemaale elama. Ja kui keegi ütleb, et tahab – siis sina, Vakulenko, viid nad üle piiri!
