Fotodelt vaatab vastu käskiva olekuga imposantne mees. Tal on võimas kuldkäekell, hea mantel ja otsekui võitud hülgevuntsid.

Need on tähtsad aksessuaarid, sest välimus näitab Venemaal raha olemasolu ning kütusekon­tserni LMRA boss Jüri Lõsak (49) käib Venemaa naftaväljadel tihti. Et pikk tee lühem oleks, kasutab Lõsak isiklikku 30kohalist reisilennukit Jak 40. 

Need on üksteist aastat vanad pildid. Ajast, mil Lõsak oli just saanud juhtiva Lõuna-Eesti kütusefirma LMRA (L firma nimes viitab Lõsakile) ainuomanikuks. Ta ostis kontserni oma kolmelt äripartnerilt välja, sest tulevik näis helge. “Naftaäris liigub raha; nafta on see, mille ümber liigub maailm,” kõneles Lõsak, kui turvameeste seltsis (tipphetkel oli neid LMRA palgal tervelt 71) Atlantise ööklubisse lõõgastuma läks.

Lõsak pidas plaani teha LMRAst Eesti kõige suurem ja mõjukam firma. Juba oldi eesmärgi poole teel. Töötajate arv oli kiiresti kasvanud 620-le ning neile anti tasuta süüa. Lisaks ehitati kollektiivile Tartusse Kalevi tänavale kaks maja. Neist ühes, veidi slaavipäraselt kirevate kahhelplaatidega ehitud hoones, elas ka naftabojaar ise. Lõsakile lihtsalt meeldis seltskond. President Lennart Meri saatjana Kuveidist tagasi sõites otsustas LMRA boss, et kingib Merile lennuki. See tundus väike asi, sest investeeriti ju igale poole. Lisaks arvukatele tanklatele oli LMRA-l käsi sees nii jaemüügis kui ka ehitustegevuses, olid oma kasvuhoone ja pirukabaar.

Kuna defitsiitsete väljaveokvootidega Venemaalt (kõneldakse
400 000 – 500 000 dollarilistest altkäemaksudest Kremli ametnikele) saadud õigus Eestisse naftat vedada oli andnud hiigelkasumeid, paistis ka tulevikus õnnestuvat kõik, millele endine pikamaa-autojuht käe külge pani.

Ta ülendas juhututtavast bussijuhi Mati Metsaääre LMRAs oma paremaks käeks ja kavandas isikliku lennufirma loomist. “Peatselt paneme käima uued lennuliinid
--- Tartust --- näiteks Helsingisse, Stockholmi, Riiga ja Vilniusse
---, minu poolest kas või Pariisi, kui sõitjaid jätkub,” rääkis Lõsak 1994. aasta veebruaris Postimehe artiklis “LMRA, riik riigis”.

Enamasti esines Lõsaki firma ajakirjanduses küll ainult suurte enesereklaamidega (aastas läks sellele üle miljoni), kuid selles meeldiva pealkirjaga usutluses otsustas Lõsak rääkida ja avaldas, et ta on nagu hobune, kes peab minema otse ega saa raisata aega peapööramisele; et raha peab tegema raha; et tema, väikses Siberi külas sündinud mees, on just saanud Eesti kodakondsuse (“Pidin võtma, sest kõik mu passid olid viisatempleid täis”) ja et varsti-varsti valmib Tartusse LMRA poolt linnale osutatava abina Eesti-Läti-Leedu skulptuuripark.

“Milline on teie suhtumine võimu?” päris ajakirjanik loo lõpupoole, ja Lõsak vastas, et poliitikasse minek teda ei paelu: “Mina olen võimul raha kaudu ja sellest piisab.” Aga tegelikult olid lood rahaga LMRAs 1994. aastaks juba väga halvasti.

Kütuse hinnad hakkasid langema. Lõsak, kes oli teinud suure rahapaigutuse Võru naftabaasi ja lootnud, et turul valitsev segadus laseb tal veel pikka aega saavutatud ülemvõimu nautida, avastas, et firma kaotab raha. Ilmselt riisusid seda ka paljud töötajad. Soov teha hiiglaslikku bensiiniäri Leeduga kukkus läbi Lukoilile allajäämise tõttu. Kuulujutud LMRA raskustest võtsid tuld.

Tollal tilluke tegija, ärimees Rein Kilk usub, et Lõsak ei osanud arenguid õigesti hinnata. Ajastule tüüpiline viga: “Investeeriti täiesti suvaliselt ja ükskõik kuhu, pikaajalisi investeeringuid tehti lühikese rahaga.”

Paraku polnud Kilgist Lõsaki­le tollal nõuandjat. Toimuvast sügavas mures lihtne vene mees, kes võis pahandust teinud alluvatele “korraliku koslepi” anda, kuid sai nendega järgmine päev jälle hästi läbi, ei teadnud, mida teha. Tema lähemad kaastöötajad, kellele ta oli maksnud hiiglaslikku, praeguses rahas 50 000 – 60 000 krooniga võrduvat palka (12 000 kätte), olid head käsutäitjad, kuid mitte nii suured isiksused.

Niisiis pidi Lõsak ise välja rabelema. Ta kihutas oma tumepruuni Opeliga (mootori võimsus kõva sõnana mõjuv 4,2 liitrit) päevas kaks korda Tartust Tallinna läbirääkimistele. Üritas häirivat likviidsusprobleemi lahendada sellega, et võttis raha välja oma kõrvalprojektidest, mis olid veel suhteliselt edukad ja oleksid ilmselt suutnud jääda vee peale ka pärast LMRA pankrotti, kuid katsetest elutööd päästa abi polnud.

Verelaskmise tõttu hakkasid hoopis lonkama ka siiani kindlalt neljal jalal seisnud firmad. Ja ehkki veel septembris rääkis Lõsak oma kontsernist otsekui infarkti üleelanud vanainimesest, kes mõõduka trenni ja enesesäästmise korral võib taas hakata elama täisväärtuslikku elu, kuulutati 5. detsembril 1994 välja LMRA pankrot.

See oli Lõsaki esimene krahh ja tõenäoliselt oli tal seda raske uskuda. Keset varemeid seisev magnaat andis intervjuu pealkirjaga “LMRA sõi iseenda ära”, milles süüdistas pankrotis oma kommet töötada 12–14 tundi ööpäevas ning mitte käia “piisavalt seiminaridel ja sümpoosionidel, jäädes nagu kolm-neli aastat arengus maha” ja moodustas seejärel koos oma Moskva partneritega uue firma, mis pidi taas hakkama tarnima Eestisse naftatooteid.

1996. aastal rääkis Lõsak juba veidi kibestunumalt, et ehkki ta sooviks üritada uuesti, ei taha teised kütuseärimehed teda turule lasta, ning nentis, et ilmselt oli viga omal ajal poliitikutega mitte sooje sidemeid hoida.

Ja siis ei rääkinud Lõsak tükk aega enam üldse midagi. 1997. aastal käis Tartu linnavalitsuse arhiividest läbi viimane LMRA nimega seotud dokument (korraldus nr 2606 “Linnavara hulka kuuluvatest lootusetutest nõuetest loobumine”), millega kanti maha kunagise gigandi 24 788 krooni ja 50 sendi suurune rendivõlg.

Lasud Tartu öös

29. juulil 2001 rebestasid õhku vintpüssilasud. Keegi tulistas Tartu Kalevi tänaval politseimasinaid, istus siis oma autosse ja kihutas läbi kuulisaju minema. Politsei oli tulistajale, endisele suurärimees Jüri Lõsakile, kutsunud välja ta oma abikaasa, väites, et mees ei lase teda koju sisse ning ähvardab ta maha lasta.

Kuluaarides räägiti muidugi hulluksminekust, kuid nagu tõestas vabatahtlikule ülesandmisele järgnenud ekspertiis, oli Lõsak vaba kõigist vaimutegevuse häiretest. Vaid kuu aega varem oli ta alustanud äri oma uue pisikese firmaga Socomaf Kaubandus OÜ, mille omakapital oli 40 000 krooni ja põhitegevusala “metsamaterjali ülestöötamine ja metsamaterjali müük”.

Politsei tulistamine ja ebaseaduslik relva omamine on tõsised seaduserikkumised. Ehkki see polnud Lõsakile sugugi elu esimene kriminaalasi (1998. aasta sügisel oli Valga maakohus erilise kärata mõistnud Lõsaki süüdi selles, et ta korraldas Palupera vallas Miti külas Paluveski puhkekom­pleksis kellegi Mati ebaseadusliku väljatõstmise, põhjustades viimasele tema vara hävitades ja kaotades 43 000 krooni suuruse kahju), otsustas Tartu Maakohus karistada Lõsakit vaid tingimisi.

Prokurör ihkas aga verd ja pöördus pärast esimeses astmes saadud kaotust Lõsaki reaalseks vangipanemiseks Tartu ringkonnakohtu poole. Kõrgemad õigusemõistjad vaagisid asja ja leidsid, et kuna “J. Lõsak ilmus peale kuriteo toimepanemist ise politseisse” ja “viibis füsioloogilise afekti seisundis”, pole tema karistamine tõelise vanglakaristusega põhjendatud. Lõplikuks määraks jäi aasta ja kaks kuud kolmeaastase katseajaga.

Pikanäpumehest poeg

Sugugi sama hästi ei läinud aga Jüri Lõsaki pojal Alekseil, kes sattus Tartu maakohtu ette mõned kuud hiljem.

Nagu nähtub tolle kriminaalasja dokumentidest, süüdistati 1980. aastal sündinud Alekseid selles, et ta “25. aprillil 2001 kella 21.45 paiku, olles alkoholijoobes, isikute grupis Vjatšeslaviga, Tartus, Küüni 7 maja juures, hõivas avaliku varguse teel Reijolt mobiiltelefoni NOKIA 3310 väärtusega 2890 krooni koos SIM ja SIMPEL kaartidega koguväärtuses 420 krooni, tekitades Reijole varalist kahju 3310 krooni”.

Miks Aleksei, kes oma ema iseloomustuse kohaselt armastas kodus ajaloolisi romaane lugeda, säärase telefoniröövi toime pani, on sama segane kui kohtuotsuse tekst. Võibolla oli mängus tavaline retsidiivsus. Nimelt oli Aleksei Lõsak avaliku varguse eest – tookord küll tingimisi – karistada saanud ka neli aastat varem. Aleksei tunnistas end kohtus täielikult süüdi, kahetses puhtsüdamlikult, loobus kaitsjast ja sai karistuseks kolm aastat ja kakskümmend päeva reaalset vangistust, mida ta praegu kannab Tartu vanglas.

Maksab vana võlga

Süü omaksvõtmise taktikat ei kasutanud aga tema isa, kes omakorda pidi kohut käima mõned kuud hiljem. Sedakorda küll ärimehena, mitte püssipaugutajana. Sedakorda võla tõttu, mis Jüri Lõsakil oli tekkinud Ühisliisingu ees.

1993. aastal oleks 300 000 krooni olnud Lõsakile taskuraha. LMRA näiteks toetas veidi enne oma pankrotti sama suure summaga Tartu laulupidu, tahtes selle žestiga ilmselt tõrjuda kuuldusi tekkinud makseraskustest.

Kümme aastat hiljem polnud Lõsakil sadu tuhandeid aga kusagilt võtta ja tigedaks aetud pank nõudis Lõsaki enda pankroti väljakuulutamist. 

See polnud mingi isiklik võlg. Lõsak oli käendanud Socomafile Ühisliisingust võetud faktooringut, mille pidi kinni maksma kolmas osapool AS Viru Puu. Seda ei tehtud. Lõsak väitis, ilmselt oma kaitsja nõuannetest lähtudes, et ta ei süvenenud lepingutesse piisavalt ja usaldas vastaspoolt liiga palju, kuid kohus seda juttu ei ostnud. Kui Lõsak võla lõpuks omaks võttis ning maksegraafiku koostamiseks võimalusi otsima hakkas, oli juba hilja ning 10. veebruaril 2004 kuulutati kunagine suurärimees pankroteerunuks. See tähendas muuhulgas automaatset ärikeeldu ja Lõsaki pankrotihaldur Sirje Tael arvab, et targem olnuks kohe kokkulepe teha.

Praeguseks on maksegraafik koostatud ning Lõsak, olles tänu oma staatusele küll pääsenud kogu summa tasumise kohustusest, on asunud alles jäänud kohustust tagasi maksma.

“Ta pole üldse ebamugav võlgnik,” tähendab Sirje Tael. “Mul on siin palju hullemaid.”

Tagasihoidlik finaal

Tubli võlgnik olla on alandav amet. “Kui oled väga kõrgelt ülevalt alla tulnud, siis eks neid parastajaid ole palju ja see kriibib hinge,” usub endine sõber Veljo Ipits. Seetõttu pole imestada, et Lõsaki telefonid, mis veel paar kuud tagasi töötasid, enam ei vasta. Ehkki tean, et Lõsak veedab suure osa oma ajast Venemaal, elades Eestis oleku päevil Annelinna lihtsates oludes, on see info endise suurärimehe leidmiseks liiga napp.

Saan Lõsaki kätte alles siis, kui otsin üles Tartu second-hand riidekaupluse, kus töötab tema naine. See on madal vanaaegse toidupoe mõõtmetes ruum Riia tänava lähedal, mis täis naftaliinilõhna ja paarikümne krooni ringis maksvaid üleriideid. Abikaasat pole küll kohal, kuid venelannadest kolleegid annavad mulle tema koduse telefoni.

Valin Vanemuise kohviku päikesekuumusest hõõguval terrassil istudes numbri ja peaaegu kohe vastab keegi jämeda häälega mees. Mõnda aega käib vestlus üle Emajõe kolmandat isikut kasutades – ähmaselt silmapiiril terendavas Annelinna majademüüris peituja uurib, miks härra Lõsakit otsitakse, ja mina selgitan, et härra Lõsak oli omal ajal nii silmapaistev isik, et kindlasti tahaks laiem üldsus teada, mida ta praegu teeb ja kavatseb.

Selline peitusemäng kestab mõnda aega ning siis mees justkui ohkab ja ütleb otsekõnele üle minnes: “Ega ma ei ole suurt huvitatud sellest.”

Seletan, et olen Tartus juba kohal, kuid abi sellest argumendist pole. “Aga te kirjutage midagi muud, Tartu on ilus linn,” soovitab Lõsak. “Kirjutage meie linnapeast.”

Nii nagu enamik ajakirjanikke sellises olukorras, ütlen ebamugavust tundes, et lugu enam ära jätta ei saa, isegi siis mitte, kui härra Lõsak intervjuud ei anna.

Ja nüüd sugeneb mehe karuhäälde esimest korda tumedamaid ja ähvardavamaid noote. “Ma ütlen, et ma pole üldse huvitatud sellest, et te kirjutate,” ütleb ta. “Kas te ei saa aru sellest?”

Ma saan aru, ehkki mul on tuline kahju. Kahju, sest tegelikult oleksin tahtnud öelda Jüri Lõsakile läbi selle intervjuu midagigi positiivset. Et ärimees Rein Kilgi meelest näiteks võib tema comeback veel ees olla. “Kui ta on tegus inimene, siis miks mitte,” arvab Kilk. “Ka kadunud Kaareperel, olgu muld talle kerge, läksid asjad mingil hetkel Kommertspangaga seoses halvasti, aga ta tõusis ju tagasi, enne kui hoopis mujale kolis. Peab olema lihtsalt rahulikku närvi. Sellest punktist, kus kunagi oldi, pole jätkata loomulikult võimalik.”