Kuigi agility’t on Eestis harrastatud ligi kümme aastat ning ala parimad käivad ka maailmameistrivõistlustel Eestit esindamas, pole paljud sellest midagi kuulnud.

“Agility on koertespordiala, kus minul kui koeraomanikul on suurepärane võimalus veeta aega oma neljajalgsete sõpradega ja teha samal ajal füüsilist treeningut. Peale selle on agility meeskonnatöö, kus nii mina kui ka koer peame andma oma panuse, et sooritus õnnestuks,” räägib Mariann ning lisab, et see ala pakub talle ja koerale palju positiivseid elamusi.

Koer on küll põhitegelane, kuid inimesel on suurem roll, et panna loom rada läbima õigemat, kiiremat ja sujuvamat trajektoori pidi.

Koer peab läbima rajal takistused vigadeta, õiges järjekorras ja – nagu spordivõistlustele ikka omane – mida kiiremini, seda parem. Enne võistlusi tuleb tublisti vaeva näha, et koer saaks selgeks, mida temalt rajal oodatakse, ning inimene õpiks looma õigesti suunama. Õpetamine käib koos mängimise ja maiustustega – sunniviisiliselt ei saa ühtki koera panna tõkkeid ületama või tunnelit läbima.

“Minu koertele meeldib väga trennis käia. Kui me autonina maanteelt maneeži poole viivale teele keerame, hakkavad nad läbematusest klähvima, et kunas juba platsile saab,” räägib Mariann.

Motiveeriv maiuspala ja mänguasi

Kas väikese koera õpetamine käib samamoodi kui suure koera õpetamine? “Neil on suure koera hing väikeses kehas,” muigab agility-papillonide omanik. “Maiuse ja lemmikmänguasja nimel on nad kõigeks valmis ning õpetamine pole probleem. Põhikäsklused – istu, lama, siia jms – on igapäevased, ent kui on tahtmist ja kannatust, saab neile igasuguseid trikke õpetada.”

Agility’s on koertel oma võistlusraamat, kus Brital on kirjas mitu lehekülge saavutusi. Selle aasta jaanuarist võistlevad nad agility mõistes kõrgliigas – võistlusklassis A3.

A3-klassi saavad need, kes A2-klassis läbinud kolm puhast rada. See tähendab, et rajal ei tohi saada karistuspunkte ega ajavigu. Bree võistleb veel A2s, kuid Marianni ning treenerite Stefi Praakli ja Külli Maleva arvates on Bree rajal tunduvalt rohkem motiveeritud kui Brita ning tal on potentsiaali saavutada emast paremaid tulemusi.

Mariann loodab järgmisel võistlushooajal jõuda Breega A3-klassi ning püüelda siis maailmameistrivõistluste normpunktide saavutamise poole.

“Maailmas pole papillonid agility-rajal mingi haruldus,” teab agility-treener Külli Maleva ning loodab, et ka meil leiab tee koeraspordi juurde üha rohkem väikseid koeri ja nende omanikke. See on kasulik mõlemale – nii koerale kui ka tema parimale sõbrale, omanikule.

Saatuslik elumuutus

Tegelikult sattusid koerad Marianni ellu juhuslikult. Lätist ostetud Britale otsiti kaasomanikku ja see, kellega algul oli kokku lepitud, hüppas alt ära. Nii tehtigi ettepanek Mariannile.

“Alguses ma veidi kartsin koeraga kaasnevat vastutust. Mõtlesin, et koerapidamine käib mulle üle jõu ja mul ei jää enam enda jaoks aega,” kirjeldab Mariann tüüpilisi hirme enne esimese koera võtmist. Kuna ta elas veel vanematega koos, küsis ta ka nende arvamust – see oli jaatav. Paari aasta pärast, kui Brita tõi kolm kutsikat, sai Mariann endale ühe koera asemel kaks ja nüüd ei kujuta ta oma elu ilma nendeta enam ette. Kaotanud pole ta midagi, küll aga võitnud juurde uusi sõpru, kel sama huvi – koerad ja koerasport.

Kui uurin, kas Mariannil tuleb sageli vastata inimeste imestavatele küsimustele, milleks talle kaks koera, kes pealegi veel mõlemad emased, vastab naine eitavalt. “Ma suhtlen ju enamasti nendega, kel endalgi koerad, ning koerasportlaste seas on haruldased pigem need, kel on vaid üks koer,” naerab Mariann ning arvab, et kui ta koeral peaks sündima järgmine pesakond, pole võimatu, et ta ka sealt ühe endale jätab. Kaks koera on hea, kolm aga veel parem.

Õige toit on elurõõmu alus

Sportlike koerte omanikuna teab sportlik Mariann, et head tulemused ei tule ilma õige toitmiseta. “Toit peab olema kvaliteetne ning loomale maitsema,” räägib Mariann ning eelistab oma koeri toita tuntud firmade toodetega – nii on kindel, et koerad saavad endale toidust kõik eluks vajalikud ained. “Pole mõtet looma heaolu ega tervisega riskida,” leiab ta.

Kuigi koertel on koormust tublisti, tuleb siiski jälgida nende püsimist õiges kaalus. “Iga üleliigse kilokalori koguvad nad kergesti naha vahele,” märgib Mariann. Koerad sööksid küll meelsasti kõike mida inimenegi (sealhulgas tooreid kartuleid ja muid köögivilju – kui Mariann neid puhastab, on ka koerad platsis), tuleb hoolega neile antavaid palakesi jälgida.

Sel ajal kui Mariann peab ilma koerteta kodust eemale minema, on loomad vanemate või vanavanemate hoolde usaldatud. Pilguga “palun palake süüa, ma olen nii näljane” võluvad nad endile rohkem nosimist, kui vaja oleks, ning siis tuleb neil hiljem kodus senikaua dieedil istuda, kuni kehakaal jälle normi saab.
Väikesed koeradPisikest tõugu koerad, kes kaaluvad täiskasvanuna vähem kui 4 kg, kuuluvad suuremasse väikeste (mini) koerte perekonda.

Sündides kaalub pisikest tõugu kutsikas kõigest saja grammi ringis. Järgmised kolm elukuud kasvab ta seevastu väga kiiresti. Sellele järgneb teine, aeglasem kasvuetapp, mis jõuab lõpule umbes 10. elukuu paiku. Nende esimeste elukuude jooksul on hästi tasakaalustatud toitumine koera tulevase tervise ja heaolu seisukohast määrava tähtsusega.

Nagu kõigil väikest tõugu koertel on ka pisikestel koertel pikk oodatav eluiga – palju pikem kui suurt tõugu koertel. Pika elu jooksul muutuvad looma energiatarve ja füsioloogilised vajadused. Paljud väikesed koerad elavad lausa paarikümne aasta vanuseks.

Pisikesed koerad on elavad ja sarmikad ning lausa pakatavad energiast. Koerte heaolu nimel on tähtis, et nende toit oleks tasakaalustatud, et neil oleks kolm söögikorda päevas ja et nad ei saaks söögikordade vahel “näksida”.

Väikest tõugu koerad on väga külmatundlikud ja põletavad seetõttu proportsionaalselt rohkem kaloreid kui suured koerad. Lisaks sellele on nende ainevahetus kiirem, kuid maomaht seevastu piiratud. Ideaalses vormis püsimiseks peaksid väikest kasvu koerad saama kontsentreeritud energiasisaldusega toitu.

Pisikestel koertel on rohkem soodumust haigestudasüdame- ja veresoonkonna haigustesse, seetõttu peaks nende toitumist südamega seotud vajaduste järgi kohandama.

Samuti on neil suurem kalduvus hambakivi tekkeks. Neil on tillukesed lõualuud ja sageli selline hambumus, mis soodustab hambakatu ja -kivi kujunemist.

Väikest tõugu koertel esineb sagedamini kusekive. Sellel on palju võimalikke põhjuseid: geneetiline eelsoodumus, füsioloogia, toitumine jne. Tasakaalustatud toit, mis sisaldab ideaalses koguses mineraalaineid, aitab kuseteid tervena hoida.

Royal Canin on uusimate koerte vajadustega seotud teadmiste ja värskeimate teaduslike avastuste põhjal töötanud välja sarja “X-Small”. See ainulaadne sari koosneb neljast eksklusiivsest tootest, mis on mõeldud just pisikestele, kuni 4 kg kaaluvatele koertele.

• Sobiv energiasisaldus – vastab pisikest tõugu koerte väga suurele energiavajadusele kasvuperioodil ja maitseb ka toidu suhtes valivatele isenditele.

• Terved hambad – aitab tänu kaltsiumi siduvatele ainetele vähendada hambakivi moodustumist.

• Loomulik kaitsevõime – tugevdab loomulikku kaitsevõimet, seda eriti tänu patenteeritud antioksüdantide kompleksile ja probiootikumidele.

• Hea seedetegevus – pisikest tõugu koertel esineb sageli kõhukinnisust. Õiges koguses kiudainete (sh teelehe) tarbimine aitab seedetegevust ergutada. Väga hästi seeduvad L.I.P. proteiinid parandavad väljaheidete kvaliteeti.

• Kaunis karv – sisaldab toitaineid, mis teevad naha ja karva ilusaks. Rikastatud EPA ja DHA rasvhapetega.

• Terved kuseteed – aitab pisikest tõugu koerte kuseteid tervena hoida.

• Elujõulisuse säilitamine – erilised toitained aitavad esimeste vananemismärkidega (mis on eriti seotud südame- ja neerutalitluse häiretega) silmitsi seisvate pisikest tõugu koerte elujõulisust säilitada. X-Small Mature +8 sisaldab patenteeritud antioksüdantide kompleksi.

• Väga suupärased toidupalad – väikesed toidupalad on välja töötatud just alla 4 kg kaaluvate koerte tillukeste lõugade järgi. Toidupalade ainulaadne koostis aitab ergutada ka pisikest tõugu ja toidu suhtes valivate koerte söögiisu.