Reuters/Scanpix

Valitsusvastased demonstratsioonid Süürias algasid möödunud aasta märtsis. Sest ajast saadik on rahvusvaheline inimõiguste kaitse organisatsioon Human Rights Watch (HRW) intervjueerinud üle 200 inimese, keda Süüria võimud on jõhkralt piinanud või kes on piinamist pealt näinud.

HRW on tuvastanud üle 20 piinamisviisi, mida sealsetes kinnipidamisasutustes kasutatakse. Igapäevasemad neist on peksmine, tihtipeale kumminuiade ja kaablijuppidega, ning ohvrite pikka aega piinavalt valusas sundasendis hoidmine. Inimesi piinatakse elektrilöökidega ja põletatakse happega, neid kuritarvitatakse seksuaalselt.

Üks 31aastane kinnipeetu kirjeldas oma kannatusi Idlibi vanglas: “Nad sundisid mind lahti riietuma. Siis hakkasid nad mu sõrmi tangidega pigistama. Mu sõrmede, rinna ja kõrvade külge kinnitati klemmid. Need lubati ära võtta vaid siis, kui ma rääkima hakkan. Klemmid kõrvades olid kõige valusamad. Nad andsid mulle autoakuga ühendatud juhtmete kaudu elektrilööke, kahel korral elektrišoki relvaga otse suguelunditele. Niiviisi piinati mind kolme päeva jooksul kolm korda.”

Enamik intervjueerituid olid noored, 18-35aastased mehed, kuid küsitletute seas oli ka lapsi, vanureid ja naisi.

HRW andmeil on kõige hullemaid piinamisi korda saatnud neli Süüria salateenistust (araabia keeles mukhabarat) – sõjaväeluure, poliitilise julgeoleku valitsus, üldluureteenistus ja õhujõudude luureteenistus. Teateid piinamiste kohta on kõigist riigi suurematest linnadest.

Halab (Aleppo), üldluureteenistus

Suleiman, Halabi ülikooli tudeng, peeti kinni augustis 2011: “Mul võeti riided seljast, käed seoti kaablivitsadega selja taha. Olin põlvili maas, mind peksti käte, kumminuiade ja jalgadega. Minuga samas ruumis oli üks kaheksa-aastane laps, keda samuti peksti.”

Damaskus, sõjaväeluure osakond 227

Mustafad peeti kinni kaks kuud: “Mind toodi tunnistusi andma 12. augustil. Küsimusi eriti ei esitatud, enamasti lihtsalt peksti. Minu peal kasutati falaqa ja shahbeh’ piinamismeetodeid, mind kasteti külma veega läbimärjaks. Kaks korda minestasin ülekuulamise käigus.”

Sõjaväeluure osakond 291

Amine oli endine ohvitser, keda hoiti kinni umbes 40 päeva: “Nad ähvardasid arreteerida mu naise, tütre ja vanima poja, võtsin nende ähvardusi väga tõsiselt. Minestasin elektrilöökide tagajärjel. Elektrilööke anti ka mu intiimelunditele ja mulle ähvardati teha happevanni.”

Õhujõudude luureteenistus, Mezzeh’ õhujõudude baasi osakond

Rami oli enne kinnipidamist sealsamas õhujõudude baasis ohvitser: “Nägin inimeste piinamist nii baasis töötamise ajal kui ka siis, kui mind seal kinni peeti. Leebeimad piinamisviisid oli kumminuiaga peksmine vastu käsi ja jalgu ning inimeste näljas ja janus hoidmine. Kinnipeetavad riputati jalgu- ja käsipidi lakke, mõnikord tundideks, mõnikord lausa päevadeks. Kasutati ka elektrišokirelva (stun gun) ja elektrišokimasinat – trafot, millel on nupp voolutugevuse reguleerimiseks ja kaks klemmi, mis kinnitati rinnanibude külge. Inimesi pandi ka kirstudesse, ähvardades neid tappa ja kirstu sulgeda; neile valati peale kuuma vett ja seejärel piitsutati.”

Õhujõudude luureteenistus, Bab Touma osakond

Bashir on arstitudeng, kes arreteeriti Damaskuse ülikoolis. Teda hoiti kinni viis kuud: “Kolm päeva pärast kinnipidamist viidi mind ülekuulamisele. Enne seda mind peksti. Ülekuulajad peksid mind saabastega, kasutasid elektrišokirelva, kustutasid mu seljal sigarette ja trampisid mu peal.”

Sõjaväeluure osakond 215

Khalil arreteeriti meeleavalduse ajal: “Kui ma ütlesin, et mind sunniti tunnistusi andma, riputati mind käeraudu pidi lae alla toru külge. Mul ulatusid vaevu varbad maha. Järgmisel päeval lasi üks leebem valvur käeraudu pisut järele, nii et ma sain maas seista. Mind hoiti niimoodi kolm päeva ja ei lubatud isegi WCsse.”

Daraa, õhujõudude luureteenistus

Marwan peeti kinni oma kodus Daeli linnas: “Kaks inimest peksid mind keldris meetripikkuse kaablijupiga, millel oli metalljuhe sees ja plast peal. Nad süüdistasid mind meeleavaldustel osalemises ja relva kandmises. Üks ülekuulajatest lõi mind saapaga suu pihta.”

Homs, poliitilise julgeoleku valitsus

Ziad peeti kinni mullu juunis ja vabastati viis kuud hiljem: “Mind piinati mitu korda. Nägin üht masinat, mis nägi välja nagu laud, rihmad küljes, millega inimene sinna kinni siduda. Ühel päeval pandi mind autorehvi sisse – kaks jalga sisse ja seejärel lükati ka pea sinna sisse. Kolm korda pandi mind elektritoolile.”

Sõjaväeluure

Munir peeti kinni Homsis 2011. aasta mais: “Mu silmad seoti piinamise ajaks kinni. Umbes kümme inimest peksid mind näkku, kõhtu ja jalgadesse. Mind seoti laetala külge, nii et vaid varbad ulatusid maani. See oli kõige jõhkram piinamismeetod, hullem kui elekter. Ma ütlesin, et jumala eest, võtke mind maha, ma tunnistan kõik üles!”

Idlib, üldluureteenistus

Tarik arreteeriti möödunud aasta augustis: “Üheteistkümnendal päeval tuli sinna uus ülekuulaja, kes pani mind maha, sidus mu käed kinni ja peksis mind. Mu silmad olid kinni seotud. Ta istus toolil ja mina olin tema all. Ta peksis mind metallnuudiga vastu taldu, reisi ja ülevalt poolt ka, tiris mind varvastest. Arvasin, et suren. Ta katkus tangidega mu habet, kiskus mu küüsi. Siis riputati mind kuueks või seitsmeks tunniks uksepiida külge shabeh’ asendisse.”

Latakia, poliitilise julgeoleku valitsus

Amer arreteeriti mullu märtsis: “Mind riietati lahti, mu käed seoti selja taha ja mind löödi intiimsetesse kohtadesse. Nad sidusid mu metalltoru külge ja tõstsid mu nii kõrgele, et jalad ei puutunud peaaegu maad. Nii hoiti mind kaks päeva. Kui mind lahti lasti, ei suutnud ma seista.”

Õhujõudude luureteenistus

Fadi peeti kinni möödunud aasta aprillis, kui ta läks oma kadunud sugulase kohta infot otsima: “Mind peksti kepiga vastu jalataldu. Jalgade ümber oli seotud jäme vöö, nii et ma ei saanud neid liigutada. Lamasin, nägu maas ja jalad üleval. Kaks inimest peksid mind kepiga, üks seisis mu kaela peal. Ma lootsin, et suren.”

Kõigi tunnistajate nimed on muudetud.


Hirmukeskused: Kaardil on näidatud Süüria suuremad linnad, kust on teateid salateenistuste jõhkrutsemise kohta.