Nagu olen aru saanud, on vähemuste õiguste teema ja ka vähemuste õiguste kaitsmine kogu maailmas Suurbritannia välispoliitikas ametlik ja oluline osa. Miks nii?

Kui vähemuste õigustest üldiselt rääkida, mitte ainult seksuaalvähemuste õigustest, siis see on olnud meie välispoliitika osa aastakümneid. See tähendab kõige laiemas mõttes, et inimõigused kehtivad kõigile seetõttu, et igaüks on inimene.

Aga miks on seksuaalvähemuste õigused Suurbritannia välispoliitika ametlik teema?

Meie arusaamad seksuaalsest orientatsioonist või staatusest on viimase 40 aasta jooksul arenenud selliseks, et see on osa vähemuste õiguste kaitsest kõige laiemas mõttes. Seksuaalvähemustel on õigus võrdsele kohtlemisele inimõiguste deklaratsiooni raames. Me oleme vastu sellele, et samasooliste suhted on kuulutatud illegaalseks.

Maailmas on veel üle 70 maa, kus samasooliste suhted on illegaalsed.

Me töötame rahvusvahelises plaanis selle nimel, et olukorda muuta: et samasooliste suhted oleks kõikjal dekriminaliseeritud.

Tahame olla kindlad, et inimõiguste deklaratsiooni rakendamist ei rikutaks. Detsembris 2008 võttis ÜRO Peaassamblee vastu deklaratsiooni samasooliste suhete  dekriminaliseerimisest, 66 maad oli selle poolt ja see võimaldas hakata rahvusvaheliselt survestama riike, kus samasooliste suhted on endiselt kriminaliseeritud.

1960ndatel oli Suurbritannias homoseksuaalsus veel kriminaalkuritegu ja nüüd on ametliku välispoliitika osa võidelda seksuaalvähemuste õiguste eest. See on üsna kiire areng, kuidas see sai võimalikuks?

Riigi sisepoliitika ja välispoliitika on osa ühest ja samast lähenemisest. Briti ühiskonnas levinud arusaamad, lähenemised ja prioriteedid on  muutunud. Teil on õigus, seksuaalsuhted samast soost isikute vahel dekriminaliseeriti Suurbritannias 1967.

Viimase 40 aasta jooksul on samasooliste vahekorrad ühiskonnas normaliseeritud, pole enam survet hoida neid vahekordi peidus nagu varem. Muutunud on ka inimeste suhtumine samasooliste suhetesse, transseksuaalsusse ja teistesse seksuaalsuse ilmingutesse, on aru saadud, et samasooliste seksuaalsuhted põhimõtteliselt ei erine mis tahes teiste inimeste seksuaalsuhetest. Dekriminaliseerimisest alates on Suurbritannias välja töötatud seadusi, mis on vähendanud seksuaalvähemuste diskrimineerimist igas mõttes, ja see on võimaldanud eri seksuaalsete orientatsioonidega inimestel saada osa samadest õigustest nagu kõik teised.

Aastate jooksul on jõutud selleni, et on seadusevastane diskrimineerida kedagi tema seksuaalse orientatsiooni alusel: töölevõtmisel, teenuste kättesaadavusel. Kaotati kord, mille alusel homoseksuaalsed inimesed ei saanud teenida armees.

2002 said samasoolised õiguse adopteerida lapsi, alates 2005 tohib registreerida samasooliste kooselu. Meil on seadustatud transseksuaalide õigus vahetada sugu.

Seadusandliku protsessi taustaks on sotsiaal­ne areng 1960ndatel, kui seks muutus vähemtabuks, kui meie suhtumised muutusid vähem sallimatuks, kui need olid. Seadustamisprotsessi taga on inimeste vaadete ja suhtumiste muutumine. Aega läks üle 40 aasta, kui UK jõudis sinna, kus ta on praegu, see pole üldsegi läinud väga kergesti ja kõik pole üldsegi perfektne.

Olen kuulnud organisatsioonist nimega Rainbow Alliance, mis koondab homoseksuaalsete inimeste õiguste eest seisvaid riigiteenistujaid.

See on kodanikuühendus, ma pole päris pädev sellest rääkima. See koondab organisatsioone ja isikuid, kes seisavad inimõiguste eest kõige laiemas plaanis, jälgides, et kedagi ei diskrimineeritaks tema seksuaalse orientatsiooni pärast, tehakse lobby-tööd jne. Minu ministeeriumis on sarnane organisatsioon FLAGG: Foreign Office Lesbian and Gay Network (mis nüüd hõlmab ka trans- ja biseksuaale jt seksuaalvähemusi). FLAGG on tugigrupp inimestele, kes esindavad seksuaalvähemusi, ja see on olnud väga edukas suhtumise ja hoiakute muutmises. ­FLAGGil on oma osa ka briti välispoliitika seksuaalvähemusi puudutavate teemade püstitamises - nagu meil praegu jutuks on.  

Ja neile pole Briti välisministeeriumis kunagi vastuseisu osutatud?

Ei, üldsegi mitte. Vastupidi. Kui FLAGG moodustati, siis mäletan, et seda tervitati kui kaasava (inclusive) poliitika vahendit, kui mitmekesisuse tagamiseks vajalikku organisatsiooni.

Me oleme välisministeeriumis uhked ­selle üle, et esindame väga mitmekesist kultuuri. Meil on multikultuurne maa, ka meie esindatus välismaal peegeldab seda. Ka seksuaalne orientatsioon on osa sellest mitmekesisusest.

Sellest pole väga palju aastaid möödas, kui homoseksuaalsed inimesed ei tohtinud olla diplomaatilisel tööl. Olin 1990ndatel värbamisosakonna juhataja (head of recruitment) ja puutusin sellega kokku. Juba siis oli selge, et see poliitika peab muutuma, kuid läks aega. Teadlikkuse tõstmine, millega FLAGG tegeles, oli osa sellest.

Kas Briti parlamendis on inimesi, kes on avalikult homoseksuaalsed ja seisavad geiõiguste eest?

Oojaa, üks meie välisministeeriumi ­ametnikke Chris Bryant näiteks. Temal on olnud suur roll selles, et välissaatkonnad saavad vajalikku tuge oma tegevuses, mis puudutab mittediskrimineerimispoliitikaid. Tema on avalikult gei. Meie kultuuriminister Ben Bradshaw on homoseksuaal; ka Alan Duncan, opositsioonilise konservatiivide partei liige. Ma võin neid nimesid veel palju nimetada.

Veel 30 aastat tagasi parlamentäärid ei soovinud neil teemadel rääkida. Kuid tõesti, me oleme olukorras, kus inimeste eraelu pole poliitikas enam teema, see pole lihtsalt oluline. See on hea positsioon, kuhu on jõutud.

Kas teil on mingeid muljeid või ülevaadet seksuaalvähemuste teemast, õigustest ja olukorrast Eestis?

Pole päris minu kommenteerida. Kui vaadata õigusakte või põhiseadust, siis need garanteerivad kõik õigused kõikidele. Tean, et võrdõiguslikkuse seaduse ülesanne pidi olema ka süvendada neid õigusi. Seaduslik raam on ­Eestis olemas. Iseseisvusest alates 1991 pole seksuaalset orientatsiooni enam kriminaliseeritud, inimesed saavad elada oma elu, nagu tahavad. Kuidas inimesed seda õigust kasutavad, ma arvan, see pole avaliku diskussiooni teema, nagu meil UKs, ilmselt on selleks mitmesuguseid põhjusi. On häid märke, inimesed on neil teemadel valmis rääkima. Justiitsminister Rein Lang korraldas suvel kohtumisi samasooliste abielu seadustamise arutamiseks. See on selgelt väga oluline teema ja on hea, et sellest avalikult räägitakse, et poliitilised parteid kommenteerivad seda; see on hea märk sellest, et avatud demokraatia toimib, nagu ta peab toimima. Arvan, et nagu UKs - vajatakse aega. Aga see pole siin enam teema, mida vaiba alla lükatakse.

Eesti seksuaalvähemustest parlamentäärid ja teised avaliku elu tegelased on esialgu kapis. Kas me võime järeldada, et Eesti on seal, kus on Suurbritannia täna, kunagi 30 aasta pärast?

Selle kohta on mul raske midagi öelda. Siin mängib kaasa palju tegureid. Eesti pole kindlasti sallimatu maa. Arvan, et mitmes mõttes on Eesti väga tolerantne. Oleneb parlamentääridest ja teistest seksuaalvähemusi esindavatest avaliku elu tegelastest endist, mis neile sobib ja millal on õige aeg otsustada, et nende seksuaalne orientatsioon on midagi, millest nad tahaksid teistele teada anda.  See pole minu ega kellegi teise asi otsustada, millal see hetk peaks tulema.

Aga mis puutub meie kogemusse, selles pole midagi negatiivset. Avatus ja läbipaistvus aitavad kaasa normaliseerimise protsessile, aktsepteerimise protsessile. Ja arusaamale, et kellegi seksuaalne orientatsioon pole asjassepuutuv selles mõttes, kuidas keegi täidab oma tööülesandeid. Briti parlamentääride tegevus avalikus elus demonstreerib seda väga hästi.

On üks teine Balti riik, Leedu, kus seadusi geide vastu on rangemaks muudetud. Kas te seda arengut EL kuuluvas riigis saate kommenteerida?

Meie positsioon on väga selge. Me ei aktsepteeri diskrimineerimist mingil pinnal, kaasa arvatud homoseksuaalsus. Me oleme selle teinud selgeks oma seisukohavõttudes, tegevustes, mida me võtame ette inimõiguste kaitseks, vaatamata inimeste seksuaalsele orientatsioonile, ja seda me teeme ka edaspidi. Olen kindel, et jälgime kõiki asjaolusid, mis puudutab inimõigusi.

Seksuaalne orientatsioon pole midagi sellist, mille puhul peaks läbima testi, et muutuda inimõiguste subjektiks.

* Barbi Pilvre on Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi lektor. 1.-2. oktoobril korraldab selle instituudi Soouuringute Keskus võrdõiguslikkuse, k.a seksuaalvähemuste õiguste ja soouuringute teemalise rahvusvahelise konverentsi "Mehed, naised ja teised".