Suurte lahkumiste aasta 1944
Oli 20. jaanuari õhtu 1944. Jaanilinna poolt hakkas kostma üha lähenevat mootorite mürinat, mis sundis Narva elanikke akendele tulema. Peagi täitusid linna tänavad tohutu inimmassi ja igat sorti lahingutehnikaga. Sakslaste taandumine, millest oli juba pikka aega ajalehtedest loetud, oli jõudnud lõpuks Eestisse. Väsinud ja masendunud mehed liikusid kolonnidena läbi linna kolm-neli päeva, õõva tekitav vaatepilt põhjustas linnaelanike seas paanika. Venelased tulevad tagasi!
Hirmu silmad ei olnud seekord suured. 29. jaanuariks olid venelased põhja pool Peipsit Eesti piiridele nii lähedal, et nende kahurituli ulatus juba siia. Algas suur lahkumine, mis kestis hilissügiseni. Esimestena olid sunnitud oma kodud maha jätma Narva elanikud. Igale linnaosale oli määratud kindel arv kaubaronge, kusjuures kaasa lubati võtta ainult paar kohvrit kõige hädavajalikumaid asju. Õnneks nõustusid Saksa sõjaväeautod raha eest ka tsiviilelanike varanatukest vedama. Nii suutsid paljud päästa lubatud kahest kohvrist rohkem. Veebruari esimesel päeval tabas Narvat õhurünnak, mis sundis viimaseidki elanikke linnast pagema.
Vaenlase vastu võideldes
Jaanuari lõpul kuulutas natsliku Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe välja sundmobilisatsiooni. 7. veebruaril aga jõudis eestlaste kodudesse endise peaministri Jüri Uluotsa raadiokõne, kus kutsuti Eesti mehi üles oma kodumaad punaste eest kaitsma. Appikutse ei läinud kurtidele kõrvadele.
Sõda ei tulnud kaua oodata. Ööl vastu 14. veebruari peeti Meriküla all maha raevukas lahing venelastega. Tütarsaarelt saadetud dessandiga võideldi kogu öö. Kella kümneks hommikul oli dessant purustatud: võitlusväljal lamas üle paarisaja tapetu ning 200 võeti vangi. Merest leiti veel 56 hukkunut, kes õngekorkidena lainetes ulpisid. Samal päeval algasid ägedad lahingud ka Peipsi lõunaosas, Meerapalus, kus major Harald Riipalu pataljon lõi Eestisse tunginud venelaste üksused puruks.
Relvavendlusest hoolimata pidasid natsid eestlasi endiselt alamrahvaks, keda valitseti viisil keelan, käsin, poon ja lasen. Vabariigi aastapäeva 24. veebruaril oli keelatud tähistada. Selle asemel peeti mingit vabaduspäeva, kusjuures Saksa võimud ei andnud isegi puhkepäeva. Kell 11 katkestati korraks töö, et kuulata raadiost Mäe kõnet. Narva rindel aga tähistati iseseisvuse aastapäeva võiduga. Venelastelt vallutati tagasi Riigiküla ning 7. märtsiks oli venelaste suurpealetung eestlaste, sakslaste, taanlaste, norrakate, hollandlaste ja valloonide ühispingutusena peatatud. Vaikust jätkus suveni.
Võit rindel tegi eestlastele rõõmu. Kuid märts oli ka mure ja masenduse kuu. Peksasaamise rindel tasusid venelased vägivallaga rahulike elanike kallal. 6. märtsi hilisõhtul pommitasid Vene lennukid 11 tundi Narvat. Kaunis ajalooline linn hävitati täielikult. Kolm päeva hiljem pommitati puruks Tallinn. Hävis ligi 3000 maja, kirikuid, teatreid, kinosid jm. Hukkus üle 600 inimese. Märtsis pommitasid venelased ka Tartut, surma sai ca sada inimest ja purustati 70-80 maja.
Arveid eestlastega klaarisid ka sakslased – pärast venelaste pealetungi peatamist oli seda hea ja rahulik teha. Aprillis vahistas Saksa julgeolekupolitsei ligi 150 Eesti haritlast. Tegemist oli põrandaaluse vastupanuliikumisega, mille siht oli Eesti Vabariigi taastamine. Märtsis oli asutatud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, keda sakslased nüüd jahtisidki. Arreteeritud vabastati alles septembris, kui okupatsioonivõim kokku varises.
Juulikuu tõi sõja taas Eesti pinnale. 26. juulil vallutasid venelased Narva, kolm päeva hiljem algasid verised lahingud Sinimägedes. Eesti jt üksused kaitsesid meeleheitlikult oma positsioone, ligi kaks nädalat kestnud lakkamatuile rünnakuile vaatamata ei õnnestunud venelastel läbi murda. Eesti sõjameeste toodud ohvrid polnud asjatud. Tänu Narva rinde vastupidamisele septembrini võideti aega ning tuhandetel õnnestus kodumaalt lahkuda.
Augusti keskpaigaks oli Eesti olukord lootusetu. Lõunast lähenesid venelased Tartule peatamatu hooga. Kuigi 19. augustil saabus Soomest 2500 meest – soomepoisid – ei suutnud nemadki pealetungi seisma panna. 27. augustil langes Tartu vaenlase kätte. Saksa ametlikud teated aga kuulutasid idiootliku järjekindlusega, et füürer on käskinud Eestit kaitsta. Teatati kogunisti, et Königsbergist toodi suurte transpordilennukitega Pärnusse uusi väeosi. Lennukid küll tulid, aga ilma väeosadeta ja hoopis selleks, et viia siit Saksamaale mitu tuhat kiirkorras tapetud looma.
Alles 17. septembril teatas kindralkomissar Litzmann Mäele, et Eesti jäetakse maha. Järgmisel päeval nimetas Uluots ametisse Vabariigi Valitsuse, millel tuli aga juba mõne päeva pärast Tallinnast venelaste eest põgeneda.
Eesti sõdurid, kes taandumisotsusest midagi ei teadnud, sõdisid edasi. Linn linna, asula asula järel langes venelaste või Eesti Laskurkorpuse kätte. 20. septembril põrkasid Avinurmes kokku taganevad Eesti Diviisi ja pealetungivad Eesti Laskurkorpuse üksused. Sõda oli muutunud vennatapuks.
Hüvasti, kodumaa!
Tallinnas valitses kaos. Kes vähegi sai, üritas linnast pageda. Levisid üha uskumatumad kuulujutud, et kohe-kohe jõuab Tallinna alla appi Inglise või Rootsi laevastik. Viimases hädas usuti kõike ja oodati imet. Ühena vähestest ei kaotanud pead admiral Johan Pitka, kes üritas organiseerida veel viimast vastupanu. 20. septembri õhtul heiskasid Pitka mehed Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu. Samal päeval ilmus viimane ajalehe Eesti Sõna number.
Reedel 22. septembril vallutas Eesti Laskurkorpuse kiirdessant Tallinna. Viimased Saksa sõjalaevad lahkusid sadamast samal hommikul. Mõni päev hiljem oli vallutatud kogu Mandri-Eesti ja 1. oktoobril ka Muhu saar. Lahingud kandusid Saaremaale, kus rinne pärast Kuressaare äravõtmist 6. oktoobril jäi rohkem kui kuuks ajaks pidama Sõrve säärele.
Samal ajal kestis suur põgenemine üle mere Rootsi, mis muutus üha ohtlikumaks. Rootsist Eesti randadesse saadetud päästepaatide meeskondadel oli tihti tulevahetusi nii sakslaste kui ka hiljem venelastega. “Vähe oli neid paate, kus ei leidunud kuuliauke,” on aruandes kirjas. Aasta lõpuks saabus Eestist Rootsi umbes 33 000 põgenikku. Saksamaale põgenes 35-40 000 eestlast. Paljud aga hukkusid sel raskel retkel.
Tallinnas algas septembri lõpul uus elu uute võimurite valitsuse all. 6. oktoobril ilmus esimene Noorte Hääle number. Mida võis ja mida ei võinud kirjutada, see oli veel segane. Sakslaste pahategusid Tartu Ülikoolis kirjeldavas artiklis esinesid Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi pagenud õppejõud: “Saksavastase meelsuse pärast kõrvaldati õppetööst professor Saareste, doktor Loorits saadeti Tartust välja.” Hiljem seda viga ei tehtud – Läände põgenenud vaikiti maha.
Puruks pommitatud linna hakati tasapisi korrastama, varemete koristamiseks kulus aastaid. “Puhastame ja seame kõigepealt korda Tallinna tänavad. Kõrvaldame sealt kõik saksakeelsed sildid ja plakatid – jäänus häbistavast minevikust, mis kunagi enam ei tule tagasi,” kirjutas Noorte Hääl 13. oktoobril. Taas hakkasid tööle teatrid ja kinod, viimaseid isegi seitse. Nimed veel vanad – Skandia, Forum, Victoria-Palace jt. Samal ajal käisid Sõrve säärel veel lahingud, Saaremaa vallutati lõplikult alles 24. novembril.
Peagi tuli tagasi tuli 1941. aastast tuttav räige punapropaganda, märk sellest, et elu hakkas “normaliseeruma”. Detsembris manas Noorte Hääl juba hoogsalt: “Pitka ja Uluotsa käed on määritud nende eesti noorte verega, kes langesid mõttetus võitluses Punaarmee vastu.”
Kümned tuhanded eestlased varjusid uue okupatsiooni tulles metsadesse. Paljudel ei õnnestunud üle mere põgeneda ja nii jäidki metsad ainsaks võimaluseks. Sügisel 1944 usuti kaljukindlalt, et Vene võim on ajutine ja et pärast Saksamaa kokkuvarisemist lähevad Lääneriikide väed kommunistliku Venemaa vastu. Ja siis taastatakse ka Eesti Vabariik. Selles lootuses läks Eesti rahvas vastu uuele, 1945. aastale.
