Suurte uudiste ootel
Nõrgaks jäi just Prantsusmaa suure kolmiku (Citroën, Peugeot, Renault) osa, kellele paarisaastatel toimuv Pariisi näitus peaks olema tähtsaim turundusüritus üleüldse. Või hakkavad ajad muutuma? Igatahes panid nad seekord kamba peale välja vaid ühe massitiraažis valmima hakkava sõiduriista - Citroën C4 Picasso. Veidi korvas seda eri reaalsustasemel ideeautode rohkus.
Mis tuleb bensiini asemele?
Teiseks hakkas silma, et lõpuks ometi on hakatud tõsiselt tegelema alternatiivkütuseid tarbivate sõidukitega. Naftavarude lõppemine lähitulevikus on reaalsus, mis peatselt ka müügisalongides nähtavaks saab. Tulevikukütustest kahtlemata perspektiivikaim on vesinik, paraku on selle masskasutamise teel ka kõige rohkem tõkkeid. Need tehnilised probleemid on siiski ületatavad juba tuntud tehnoloogiatega, nagu näitab septembri algul BMW poolt avalikustatud seeria-vesinikuauto. Vesinikku põletavat 7. seeriat Pariisis siiski näha ei saanud, selle esietendus toimub novembris Los Angeleses.
Märksa realistlikumad lahendused on ammu tuntud - piiritus ja looduslik gaas. Mõlemal puhul vajavad sisepõlemismootorid suhteliselt lihtsaid ümberehitusi ning see hoiab hinna mõistlikes piirides. Muidugi leidub ka puudusi. Alates kas või vastava tanklavõrgu puudumisest ning lõpetades kütuste omadustega. Piiritus (etanool) kasvatab küll mootori võimsust, kuid on metallide suhtes bensiinist agressiivsem. Gaas seevastu kärbib mootori võimsust.
Nii piiritust kui ka gaasi kasutatakse laialdaselt juba aastakümneid (esimest näiteks Brasiilias, teist Hollandis), aga probleeme jagub ikka. Meenub üks paari aasta tagune juhtum, kus üks (tundmatuks jääda sooviv) autofirma kutsus ajakirjanikke tutvuma oma uue bensiini-gaasiautoga. Nende lahenduse krooniks oli lüliti, mis pidi igal hetkel võimaldama bensiinitoitelt gaasile (või vastupidi) ümberlülitamist. Võimaldaski, ainult et erinevalt pressiteates lubatust jäi mootor alati seisma.
Keel sõlmes, sulg roostes
Veel üks tähelepanek, seekord sõnalisest vallast. Autode tähistamine kipub liikuma kaht täiesti vastandlikku rada. Ühest küljest mingisuguseid sõiduki parameetreid kodeeritult väljendavad tähe- ja numbrikombinatsioonid, teisalt aga võimatu hääldusega ja raskesti meeldejäetavad tont-teab-mispärased kunstilised nimed.
Teeme ühe katse. Nissan pani Pariisis välja kompaktmaasturi nimega Qashqai. Nüüd pange ajakiri kinni ja proovige see sõnamonstrum paberile kirjutada. Läks valesti? Minul küll läks, ning mitte üks kord. Ja kuidas seda veel hääldama peaks? Õige viis peaks olema umbes "kašškai". Õudne! Nagu üks kolleeg tabavalt märkis: mida arvaksid lääneeurooplased autost nimega Jüriöö Ülestõus? Pealegi kannab sama sõiduk Jaapani turul nime Dualis.
Kia Cee'd näib selle kõrval ka imikule artikuleeritav. Aga siiski: kuidas see hääldub? Umbes nagu "siid", aga selleks peab hästi tundma inglise keele hääldusreegleid. Senikogetu põhjal olen ma peaaegu kindel, et varsti püütakse Eestimaal osta autot Kia Tseed või Kia Keed. Ja milleks oli vaja veel ülakoma viimase tähe ette? Kas tõesti ainult selleks, et kõik seda küsiksid?
Kuna ajakirjaruum on üsna piiratud, jääb näituseülevaade paratamatult põgusaks - ammendavat nimekirja kõigist eksponaatidest siit ei leia. Nähtud uudised jagasin nelja liiki: igapäevane tarbeese, peaaegu valmis, pöörane fantaasia ja ainult valitutele. Kummalisel kombel polegi nii lihtne nende vahele selgeid piire tõmmata. Esimesse ja viimasesse liiki kuuluvad seeriatootmiseks küpsed sõidukid, vahe teeb sisse vaid publiku hulk (ehk hind). Peaaegu valmis autod on samuti tulevased seeriamasinad, mida firmad tavatsevad näitustel esitleda "kontseptsõidukitena" (minu pandud jutumärgid, peavad väljendama irooniat). Mõnel juhul on aga nende ja pöörase fantaasia vahel raske sotti saada. Näiteks kuulutab Iosis sajaprotsendilise kindlusega, et Fordil ilmub peatselt efektne linnamaastur. Fantaasiavalda liigitasin ma Iosise aga sellepärast, et tema välimusest on võimatu välja lugeda midagi tulevase seeriaauto kohta.
Aga vaadake-otsustage ise.
Igapäevane tarbeese
Honda CR-V: Kindla turuliidri kolmas põlvkond esineb uuest aastast juba uues kuues ja uue sisuga. Mõõtmed mõistagi kasvasid, esimest korda võib väliskujunduses märgata elegantsi ning interjöörgi pole üleliia plastmassimaiguline. Sisedisain sai Civicu-laadselt futu, kroomdetailid annavad kalli sõiduki hõngu. Vaheriiul pakiruumis lisab kasutusvõimalusi, tagaluuk avaneb üles. Diiselmootor on algusest peale saadaval, madalam raskuskese ja kasvanud laius parandavad sõiduomadusi. Lisavarustusse kuuluvad ka radariga tempomaat ja avariiennetussüsteem.
Citroën C4 Picasso: Mahtuniversaale ei saa kunagi küllalt, arvas Citroëni juhtkond ning paigutas C4 Picasso nii hinna- kui ka suurusklassis Berlingo ja C8 vahele. Väljast hakkab silma tohutu klaasipind, sees paelub pilku suur ekraan armatuurlaua keskel (eripäraks muudetava tooniga taustavalgus). Näituseeksemplar jättis tänu veluurpolstrile kalli mulje, ka ruumikitsikuse üle kurtmine on kohatu. Istmed asuvad teepinnast kõrgel, laadimiskünnis seevastu madalal - head omadused mõlemad. Kolmas istmerida on mõttetu, teine aga väga paindlik - kõiki kolme istet saab eraldi nihutada või kokku klappida.
Mini: Kultusliku retroauto teist põlvkonda on pea võimatu eelkäijast eristada. Tegelikult kasvasid kõik mõõtmed ja ükski kerepaneel pole vanaga asendatav. Kabiin näeb välja veelgi efektsem kui enne ning on ka avaram. Proovisõidumuljeid võite lugeda novembrikuu Hommest.
Kia Cee'd: Cee'd on esimene Korea firma sõiduk, mis loodi sajaprotsendiliselt Euroopas ning mida siin (Slovakkias Žilina uhiuues tehases) ka tootma hakatakse. Kompaktklassi sõiduk tuleb esialgu vooluliinilt viieukselisena, universaal ja kolmeukseline (Pariisis näidatud Pro Cee'd on selle prototüüp) järgnevad tuleval aastal. 265sentimeetrine teljevahe ja kõrge kere teevad kabiini meeldivalt avaraks, ka viimistlusmaterjalide kvaliteet on oodatust parem. Moodsa aja tunnusena leiab keskkonsoolilt USB-pesa MP3-mängija tarvis. Suureks uudiseks on 7 aastat või 150 000 km kestev garantii, mis koosneb viieaastasest täisgarantiist ja kaheaastasest jõuülekandesüsteemi garantiist.
Chrysler Sebring: Ajast-arust Sebringi vahetas lõpuks ometi välja uus põlvkond. Kabiinis jagub lahedalt ruumi neljale, keskmise tagaistme kasutamist segab väga kõrge kesktunnel. Pakiruumi hüvesid piirab kupeelaadsest siluetist tingitud kitsas laadimisava, ka maht jääb keskpäraseks (385 l). Viimistluskvaliteet on teinud hiigelhüppe paremuse poole, sisekujundus on kirjuvõitu, kuid siiski maitsekas. Kaheliitrine standardmootor arendab 152 hj, kulusid aitab säästa kaheliitrine turbodiisel.
Pariisis oli väljas - "kontseptsõidukina" - ka Sebringi märksa agressiivsema olekuga sõsarauto Dodge Avenger. Igati loogiline, üritatakse ju Dodge'ist kujundada sportlikku ja dünaamilist brändi.
Jeep Wrangler: Macho-Jeep püsib oma liistude juures - tema stiihia on maastik, mitte asfalt. Kere ja raam valmivad endiselt eraldi ning jõuülekandes puuduvad "isemõtlevad" osad. Suureks uudiseks on neljaukseline viie istmega versioon, klassikalisse kaheukselisse mahub vaid neli istet. Diisel kuulub esimest korda tsiviil-Wrangleri valikusse, lisade hulgast leiab näiteks seitsme kõlariga 368vatise helisüsteemi.
Volvo C30: Volvol õnnestus lõpuks ometi noobel-kompaktauto teoks teha. "Kristallkirstu" (nimi tuleb suurest läbipaistvast tagaluugist) uusversioon sisaldab vaid neli kohta. Pääs tagaritta tehti üpris lihtsaks ning istmed äärmiselt mugavaks, ka ruumikitsikus on seal tundmatu. Viimistlusmaterjalide valik on äärmiselt lai ja sõna otseses mõttes kirju, põhimõtteks "igaüks leiab oma". Kümme (!) jõuallikat katavad võimsusvahemiku 100-220 hobujõudu.
Nissan Qashqai: Qashqai üritab täita olulist lünka Nissani valikus, puudus ju sealt kompaktne linnamaastur. Efektses välisdisainis võib leida viiteid üliseksikale Muranole. Väga suurte ja selgete numbritega näidikud asuvad taas harjumuspäraselt juhi ees (mitte keskel), alumiiniumikarva ehisdetailid lisavad interjöörile soliidsust.
Vaatamata langevale katusejoonele jagub pearuumi mõlemas istmereas, ka jalad mahuvad vabalt istmevahesse. Pakiruumi mahule etteheiteid pole, kuid tagaluuk avaneb liiga vähe - juba 170sentimeetrise kasvu juures valitseb oht muhk pähe saada. Neli mootorit ja neli käigukasti (sealhulgas variaator) tagavad seinast seinani valiku. Pariisis oli väljas ka Qashqai sõsarauto Renault Koleos (ametlikult kontseptsõidukina).
Dacia Logan MCV: Säästuauto baasil valminud mahtuniversaal võiks pretendeerida maailma kõige praktilisema sõiduki tiitlile, kui selline eksisteeriks. Tänu 27 sentimeetri võrra pikendatud teljevahele mahub autosse lahedasti kolm istmerida ning ka kõige tagumises saab täiskasvanu end mugavalt tunda. Pakiruum kahaneb seejuures küll nullilähedaseks, viie istme korral jääb autopärasse 700 liitrit vaba mahtu, tagaluuk avaneb asümmeetriliselt jagatuna külgedele. Detailid: tagaustes asuvad suured pudelihoidjad ja pakivõrgud, avada saab ka tagumisi külgaknaid.
Great Wall Hover: Pariisi näituse põhjal ei paistagi hiinlaste tulek enam nii hirmuäratav. "Suure Müüri Hõljumine" (nime võib ka nii tõlkida) näib täiesti tõsiseltvõetav maastur. Viisakas välimus, Mitsubishi mootorid, lülitatav nelikvedu, korralik turvavarustus, madal hind - mida veel? Ah jaa, euroversiooni hakatakse kokku panema Venemaal.
Landwind Fashion: Ärge naerge, Fashion (inglise keeles mood) on välimuselt tõesti moodne. Plekist ülikonna juurdelõikajad ja vormiandjad on ju pärit Itaalia Idea disainistuudiost. Teostuse pool jätab esialgu küll soovida, isegi näituseautol ei istunud uksed korralikult ees. Interjöör on avar ja läbimõeldud detailidega, mootorid pärinevad Volkswageni arsenalist. Hind öeldakse jäävat 200 000 kroonist allapoole. Kes veel 4,5meetrist mahtuniversaali sellise hinnaga pakub?
Land Rover Freelander: Pisi-Land Rover kannab endas paljusid suurte sugulaste disaini- ja tehnikalahendusi. Interjöör pole aga pooltki nii peen, näiteks keskkonsool on liiga kirju ja sisaldab liiga palju musta plastmassi. Ruumilahendus tagab piisavalt avarust nii sõitjatele kui ka pagasile. Kabiinis leidub rohkelt väikesi panipaiku, pakiruum aga võiks olla rohkem liigendatud.
Opel Antara: Chevrolet Captiva sõsarauto märgib Opeli naasmist maasturitootjate hulka, ka Antara hakkab valmima Koreas. Tehnilised erinevused on minimaalsed, küll aga näeb Opel välja mõnevõrra edevam. Ilmselt kajastub see ka hinnas.
Ssangyong Actyon: Iga Ssangyongi uus mudel on omaette sündmus - tänu pehmelt väljendudes eriskummalisele välimusele. Inglasest disainer Ken Greenley jäi endale kindlaks ka Actyoni puhul. Kui aga eriskummaline ninakuju välja arvata, on sõiduk vägagi ahvatleva väljanägemisega. Kaheliitrine diisel arendab 141 hj, nelikveolise kõrval ehitatakse ka esiveolisi versioone.
Peaaegu valmis:
Renault Twingo: Muheda pisiauto teine põlvkond ei meenuta oma eelkäijat millegagi.
Hyundai Arnejs: Kia Cee'di sõsara pealt on raske aru saada, milline täpselt hakkab olema uus kompakt-Hyundai.
Peugeot 207 epure: Kupeekabriolett 207 baasil. Näituseautot viis edasi kütuseelemendil põhinev ajam, seeriamasinad saavad mõistagi sisepõlemismootori.
Mazda CX-7: Lausigava Tribute'i järel mõjub CX-7 nagu Madonna esinemine Riigikogu istungil. Koos Nissan Muranoga ilmselt seksikaim maastur üleüldse. Kabiin hiilgab kõrgusega, eriti taga on pearuumi haruldaselt palju.Tteise istmerea kokkuklappimisel on tulemuseks suur tasase põrandaga pakiruum, mingeid karakuri-trikke pardalt aga ei leia.
Ford Mondeo: Jah, Mondeo võib tõesti nii seksikas välja näha. Kui otsustada näituse eel avalikkusse lekkinud (lekitatud?) fotode järgi, erineb seeriaauto näituseeksponaadist vaid mõne läikiva detaili puudumise poolest.
Lancia Delta HPE: Firma sajandaks aastapäevaks valminud ideeauto demonstreerib uusi disainisuundi. Seeriatootmine pole otsustatud.
Toyota Auris: Corolla on surnud, elagu Auris! Tegelikult elab ka Corolla edasi - sedaanina Ida- ja Põhja-Euroopas. Ülejäänud kompakt-Toyotad kannavad edaspidi Euroopas Aurise nime. Sellega püütakse ligi meelitada uut, nooremat publikut (Corolla ostja keskmine vanus ületab 50 aasta piiri). Välimus - välja arvatud mõned ekstravagantsed vidinad - on lõplikult paigas ja järgib Yariselt tuttavat stiili.
VW Iroc: Scirocco moodne väljaanne, tehniliselt lähim sugulane on kupeekabriolett Eos. Disain põhjustas suuri vaidlusi. Mõni ütles, et superseksikas, mõni süüdistas liigses sarnasuses Mitsubishi Sportbackiga. Tootmisse läheb vaid väikeste muutustega. Kapoti all ainult neljasilindrilised mootorid, ka nelikvedu ei tule.
Mitsubishi Outlander: Outlanderi teist generatsiooni võib Ameerikas ja Jaapanis juba poest osta, eurooplasi lollitati ikka "kontseptautoga". Läbiproovitud tehnika lubab edu, oluliseks uudiseks on VW sünnipäraga diisel.
Suzuki Splash: Uue Swifti ettekuulutaja? Või Alto asendaja? Efektselt lahendatud 3,78 meetri sisse mahtusid nii uhiuus 1,2-liitrine mootor kui ka neljakäiguline automaatkast.
Nagu teisest maailmast:
Ford Iosis: Ehtne vaatamisväärsus, üks efekt teise otsa. Fordilt on küll oodata (ilmselt kaht) linnamaasturit, ent nende välimusest Iosise omaga ühiseid nimetajaid leida on lootusetu.
Škoda Joyster: Teoreetiliselt peaks sellest kunagi saama järgmine Fabia. Aga milline täpselt?
Peugeot 908 RC: Puhas jõudemonstratsioon. V12 diisel paikneb taga - nagu ringrajaprototüübil 908. Üksteist promodes peabki see paar tähelepanu tõmbama.
Peugeot Spider 207: Ühe-margi-sarja tarbeks mõeldud ringrajaautol on sama mootor mis 207RC-l (1,6 l, 175 hj), kuid see asub tagasilla ees ristiasendis. Kere järgib 1970. aastate stiili ja ajab läbi ilma tagaspoilerita.
Chevrolet Ultra WTCC: Tuleviku ringrajaauto prototüüp. Lacetti põhjale ehitati pilkupüüdev kere, edasiviivaks jõuks on diiselmootor. Tootmine pole plaanis, autost endast loodame mõnes lähemas ajakirjanumbris ka pikemalt kirjutada.
Renault Nepta: Sarjast "näitame, mida oskame". Millal viimati nähti tagaveolist Renault' sõiduautot? Tehnikapoolelt pakub huvi seitsmeastmeline automaatkäigukast, pilku püüab kogu pikkuses üles avanev autokülg.
PGO Beauty: Prantsuse väiketootja ehitab klassikalise Porsche Speedsteriga sarnanevaid sportsõidukeid. Näitusel pälvis rohkelt imetlevaid pilke auto, mille kerepind oli kaetud kristallidega. Valmimisel abistasid Swarovski juveliirid.
Venturi Eclectic: Veel üks Prantsuse väikefirma, mille leivanumbriks elektriga käitatavad sõidukid. Pariisis näidatud autod evivad mõlemad hulka päikesepatareisid, Eclectic võiks mõnes lõunamaises kuurordis isegi kasutust leida.
Ainult valitutele
Audi R8: Audi esimene supersportauto oli kindlasti üks näituse suurimaid tõmbenumbreid. Vaatamata nelikveole lubas ruumiline alumiiniumraam tühimassi mõõdukana (1560 kg) hoida. Keskmootoriga sportauto kohta üllatavalt ruumikas kabiin paistab silma lihtsa kujundusega, sisenemine-väljumine ei nõua akrobaadiosavust. Esiosas asuv pakiruum mahutab kaks-kolm lennuki käsipagasi mõõtudega kohvrit, istmete taha mahub heal juhul diplomaadikohver. Mootor on põhimõtteliselt sama mis Audi RS4-l, R8 4.2 puhul kindlustab see 317 km/h ja paigalt "sajani" 4,6 sekundiga. Veel üks hea uudis - hind kujuneb Ferrari 430 omast umbes kolmandiku madalamaks ning Neckarsulmis hakkab valmima 15 autot päevas.
Mercedes-Benz CL: Mercedese suur kupee reklaami ei vaja. Eriti kui tegu on tuliuue mudeliga. Ainult parim on siin küllalt hea: moodsaim tehnika, trendikaimad materjalid, parim viimistluskvaliteet. Ka välisdisain on seekord lennukalt elegantne. Tippude tipp on "õukonnatuunija" AMG poolt vääristatud CL 63 AMG 6,3-liitrine V8, 525 hobujõudu, paigalt "sajani" 4,6 sekundit. Ja numbritega mittekirjeldatav fiiling sõidukit roolides - näitusestendilgi ei raatsinud mõni mees kuidagi autost lahkuda.
Alfa-Romeo 8C Competizione: Alfa astub üle hulga aja taas täisvereliste sportautode tegijate hulka. Esisilla taga paiknev V8 pärineb Maseratilt, selle 450 hobujõudu peaksid mõõdukat 1400 kilo liigutama üsna nobedalt. Käigukast on tagasillaga kokku ehitatud, mis tagab 50:50 kaalujaotuse. Ehtalfaliku välimuse autoriks on Alfa sakslasest (!) disainer Wolfgang Egger. Kabiin sai üllatavalt ruumikas, iste aga asub peaaegu põrandal. Hinnalipikule kirjutatakse 150 000 eurot ning tiraaž piirdub viiesajaga.
Ferrari P4/5: See auto kuulub tegelikult rubriiki "ainult ühele". New Yorgi investeerimispankur James Glickenhaus omab sellist autoparki, et isegi Ferrari Enzo tundus talle liialt igapäevane. Sestap lasigi ta Pininfarina kereseppadel selle ümber ehitada. Glickenhaus sai oma kolm miljonit dollarit maksnud projektile ka Ferrari õnnistuse ning nii kannabki masin indeksit P4/5 (meenutamaks 1960. aastate Le Mans'i võitjaautot). Tulemus on igatahes võrratu.
