10.05.2007, 00:00
Suusasõit keset kevadist Tallinna
See, et keset suurt kevadet talialal võisteldakse, on muidugi pisut pentsik, kuid Tallinna vanalinnas suusavõistluste korraldamises pole iseenesest midagi uut.
Nagu me praeguse seisuga teame, on sel laupäeval
toimuvale võistlusele “A. Le Coq Tallinna Vanalinna Suusasprint
2007” oodata päris mitmeid suusailma “kiireid ja
vihaseid” – tulevad meie omad Jaak Mae,
Andrus Veerpalu, Anti Saarepuu ja Piret
Pormeister ning ka rahvusvahelised tähed Odd-Bjørn
Hjelmeset, Jens Arne Svartedal, Marit
Bjørgen ja Kristin Stormer-Steira jt.
Et suusahooaeg on lõppenud, on selge ka see, et vanalinna sprindivõistluse puhul on tegu pigem meelelahutusega, kus vett ja vilet on vähem ning keegi end hingetuks ei sõida. Tähtis on meeleolu ja võimalus oma silmaga näha neid tähti, keda muidu talve jooksul nähtud vaid telekast või parimal juhul Otepää MK-etapil.
Ent suurimat tähelepanu väärib ilmselt hoopis laupäeval Harju tänaval ja Niguliste kiriku ümbruses looklema hakkav suusarada. Tehtud lumest, mida on säilitatud talvepäevadest saati. Mäletate, millal üldse olid viimased külmad talvepäevad sel aastal? Ega ei mäleta küll.
Mis puudutab suusavõistlusi Tallinna tänavatel, siis ses osas pole tänavune sprint midagi ennenägematut. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel toimus Tallinnas neli korda nn pargivõistlus.
Tõsi – toonane võistlusrada kulges vanalinna Balti jaama poolsel küljel Schnelli tiigi ümber. Kolmel korral pargivõistluse võitnud tolle aja tippsuusataja Uno Leist meenutab, et võistlus – hoolimata sellest, et toimus tööpäeva õhtuti ja vahetult pärast nädalavahetusel toimunud Eesti meistrivõistlusi – oli menukas nii osalejate kui pealtvaatajate silmis. “Ma usun, et võib-olla 20 000 vaatajat seal raja ümber ikka oli. Kindlasti oli see tolle aja suurima publikuhulgaga võistlus,” räägib Leist.
Tallinna pargivõistlus erines toonastest suusavõistlustest kas või selle poolest, et võisteldi väikesel ringil, kus suusatajad olid pidevalt pealtvaatajate silme all. Sel ajal oli ju tavaline, et kui oli kümne kilomeetri võistlus, siis sõideti kõik need kilomeetrid metsa vahel ja publik nägi võistlejaid vaid stardis ja finišis.
Teiseks oli see harukordne võistlus (kui rahvamaratone mitte arvestada), kus võistlejad startisid kõik koos ning võistlus käis n-ö mees mehe vastu. Tänapäeval on sääraseid palju, siis mitte. Uno Leist tunnistab, et niisugune mees mehe vastu vahetu võistlus sobis talle väga. Sellest ka võidud.
Mingil põhjusel ei toimunud Tallinna pargivõistlus rohkem kui neli korda, ehkki nagu öeldud, publikule see meeldis. Tol ajal polnud publikumenu paraku mingi eriline argument. Leisti mäletamist mööda oli see mõne suusaentusiasti korraldatud võistlus, mida riiklik spordikomitee väga ei toetanud. Nii kadus tegijatel mingil hetkel ka stiimul edasi tegelda. Mis sa ikka rapsid, kui riik õlga alla ei pane ega materiaalselt ei aita.
Niisiis taastatakse sel laupäeval vana hea komme sõita Tallinna linnas suuskadega. Mis sest, et aastaaeg on suusavõistluseks tõepoolest veider.
Et suusahooaeg on lõppenud, on selge ka see, et vanalinna sprindivõistluse puhul on tegu pigem meelelahutusega, kus vett ja vilet on vähem ning keegi end hingetuks ei sõida. Tähtis on meeleolu ja võimalus oma silmaga näha neid tähti, keda muidu talve jooksul nähtud vaid telekast või parimal juhul Otepää MK-etapil.
Ent suurimat tähelepanu väärib ilmselt hoopis laupäeval Harju tänaval ja Niguliste kiriku ümbruses looklema hakkav suusarada. Tehtud lumest, mida on säilitatud talvepäevadest saati. Mäletate, millal üldse olid viimased külmad talvepäevad sel aastal? Ega ei mäleta küll.
Mis puudutab suusavõistlusi Tallinna tänavatel, siis ses osas pole tänavune sprint midagi ennenägematut. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel toimus Tallinnas neli korda nn pargivõistlus.
Tõsi – toonane võistlusrada kulges vanalinna Balti jaama poolsel küljel Schnelli tiigi ümber. Kolmel korral pargivõistluse võitnud tolle aja tippsuusataja Uno Leist meenutab, et võistlus – hoolimata sellest, et toimus tööpäeva õhtuti ja vahetult pärast nädalavahetusel toimunud Eesti meistrivõistlusi – oli menukas nii osalejate kui pealtvaatajate silmis. “Ma usun, et võib-olla 20 000 vaatajat seal raja ümber ikka oli. Kindlasti oli see tolle aja suurima publikuhulgaga võistlus,” räägib Leist.
Tallinna pargivõistlus erines toonastest suusavõistlustest kas või selle poolest, et võisteldi väikesel ringil, kus suusatajad olid pidevalt pealtvaatajate silme all. Sel ajal oli ju tavaline, et kui oli kümne kilomeetri võistlus, siis sõideti kõik need kilomeetrid metsa vahel ja publik nägi võistlejaid vaid stardis ja finišis.
Teiseks oli see harukordne võistlus (kui rahvamaratone mitte arvestada), kus võistlejad startisid kõik koos ning võistlus käis n-ö mees mehe vastu. Tänapäeval on sääraseid palju, siis mitte. Uno Leist tunnistab, et niisugune mees mehe vastu vahetu võistlus sobis talle väga. Sellest ka võidud.
Mingil põhjusel ei toimunud Tallinna pargivõistlus rohkem kui neli korda, ehkki nagu öeldud, publikule see meeldis. Tol ajal polnud publikumenu paraku mingi eriline argument. Leisti mäletamist mööda oli see mõne suusaentusiasti korraldatud võistlus, mida riiklik spordikomitee väga ei toetanud. Nii kadus tegijatel mingil hetkel ka stiimul edasi tegelda. Mis sa ikka rapsid, kui riik õlga alla ei pane ega materiaalselt ei aita.
Niisiis taastatakse sel laupäeval vana hea komme sõita Tallinna linnas suuskadega. Mis sest, et aastaaeg on suusavõistluseks tõepoolest veider.