Kus on reegel, sealt otsige ka erandeid. Riigiteatrite suvelavastustest ootan suuremaid elamusi Rakverelt, kes esitleb kahte uuslavastust. Mõisateatri alla klassifitseerub “Pidusöök”, Taani esimese dogma-filmi järgi tehtud lavastus, mis üsna varsti peale filmi tohutut festivali- ja ka publikuedu Taanis teatrilavadele jõudis. Juba filmist on selge, et tegemist on äärmiselt dramaatilise, dramaturgilise ja näitlejatelt paljunõudva materjaliga. Ootan suure huviga, mida Toompere jun Rägavere mõisas meile näitab. Teise suvelavastusena toob Rakvere Mati Undi käe all publiku ette ühe väga olulise eesti teatriteksti – Vaino Vahingu “Suvekooli” ning seda uudses mängupaigas Karepal. Undi ja Vahingu kohtumine tõotab teatrigurmaanlust. Rakvere teatri suvelavastustele lisab ootusärevust ka viimase aja parimaid teatrireklaame televisioonis. “Pidusööki” reklaamitakse otsese tsitaadiga filmist ning “Suvekooli” esindab kuratlik Üllar Saaremäe. Vaimukas ja hästi kokku pandud reklaam esitlemaks mõlemat lavastust kui medali kahte külge, millest kummastki ei tohiks ilma jääda.

Suviste teatripakkujate seas leiame nii vanu kui uusi tegijaid ja kohti. Vanadeks headeks võib juba pidada Saueaugu teatritalu ning Emajõe Suveteatri tegemisi. Mõlemad esitavad nii uusi kui vanu lavastusi. Saueaugul saab vaadata VAT-teatri “Teenrit” ja “Kohtumist trompetis”, millele uus mängupaik kindlasti huvitavalt, võibolla värskendavalt mõjub. Emajõe Suveteatri “Nipernaadi” on ennast juba eelmisel aastal tõestanud, sel suvel lisatakse veel üks “vabadusest, armastusest, kirest ja muusikast” pikitud tükk “Mustlaslaager läheb taevasse”.

Suveteatrist ammendavat ülevaadet on vist võimatu saada, igas aidas ja igal järvekaldal tehakse suvel teatrit. Väga kirevast programmist tunduvad mitmed alternatiivse maiguga ettevõtmised huvitavaid elamusi pakkuvat. Näiteks oleks põnev kaeda, millega saab hakkama Roman Baskin Narva Aleksandri kirikus (Fellini “Orkestriproov”) või kuidas on Anne Türnpu saanud mängima lavakunstikooli 21. lennu (“Valgelaev ja taevakäijad”, Albu mõisa aidas). Ka mitteprofessionaalne teater väärib tähelepanu, seda muidugi mitte ainult suvel. Näiteks võite vaadata, kuidas lavastab teatriringkondades kiitust kogunud Võru teatriateljee Lõuna-Eestis Metsavenna talu saeveskis Olavi Ruitlase tükki “Volli”. (Kas see ei kõla mitte kui üks väga meeldiv ja alternatiivne suvepäeva veetmise viis?)

Lõpetuseks tahaksin lühidalt peatuda suveteatrite vaieldamatul eelisel, nimelt huvitavatel näitlejakoosseisudel. Suvel saavad kokku erinevate teatrite näitlejad ning moodustavad vaatajate jaoks harjumatuid ja huvitavaid kooslusi, mida talvehooajal väga tihti ei juhtu. Kindlasti võib soovitada väikest Käsmu-reisi ja Shaw’ “Südamete murdumise maja”, mida sel suvel uuesti mängitakse. Väga huvitava näitlejateansambliga paistab silma “Libahunt” Lihulas (Tiina: Katariina Lauk, Mari: Külli Teetamm, Vanaema: Helene Vannari, Margus: Indrek Pangsepp jt.).

See lühike ülevaade ei suutnud loomulikult hõlmata kõike, mis teatrivallas suvel toimub. Isegi mitte kõike, mida soovitada võiks (eelnevale lisan Endla teatri kaks Pirandellot: “Kuus tegelast autorit otsimas” Viljandi teatritudengitega ning “Inimene, elajas, vooruslikkus” Endla näitlejatega). Seetõttu, huvilised, hoidke silmad-kõrvad lahti ja jälgige reklaami, sest teater on suvel nii Saare- kui Võrumaal, Raplas ja Palamusel, teater tuleb peaaegu teie koduõuele.