Ühel kargel talvehommikul keerame Palmses kitsale kõrvalteele. Meid on juhatatud esimesse majja vasakut kätt. Kuuskede alla. Seal elab paar, kellele peaks püstitama vastupidavuse ausamba. 101aastane Richard Palm ja tema 96aastane „noorik“ Elfriede. Nad on abielus olnud tänaseks 76 aastat, üks kuu ja 20 päeva. Laual aurab kuum puljong ja kõrval lõhnab porgandipirukas. Proua Elfriede tuleb käimisraami abil uksele ise vastu. Tema taevasinised silmad ja valged juuksed õhutavad mõttele, et „ahhaa, seda nägu siis ongi armastus“. Härra Richard seevastu ei taha enam suurt liikuda. Põhilise aja pikutab ta eestiaegses voodis ja see on tema meelest igati väärt koht: „Väga viga elul pole. Seljali magad, midagi ei tee…“ Esimesena pärin – ma ei saa viivitada, pean kohe ära küsima – kuidas saab nii pikalt ühe ja sama inimesega koos elada? Ja mitte ainult elada, vaid ka armastada? Richard viskab kiirelt vastuseks „et see on perekonna saladus“. Nähes Elfriede küsivat pilku, parandab ta end: „See on lihtsalt et koos olla. Oleme niimoodi klappinud.“ Aga paljuräägitud abielukriisid – kas neid on ka olnud? Richard ütleb, et „pole aega olnud niisugusteks asjadeks“, kuid Elfriede raputab kindlalt pead. Oli ju üks: 1935. aastal. „Kohe teisel aastal oli niisugune tunne, et nüüd võtan poja kaenlasse ja lähen ära onu juurde,“ ütleb Elfriede…
« Avalehele 21 Kommentaari