Tiit Blaat

Alati kui ma Taavetit teatris või mujal näinud olen, on tal põsed roosad, nagu oleks ta just kümme kilti suusatanud. Ja ma olen ikka sellepärast arvanud, et ta on väga häbelik poiss. Aga loo kirjutamise käigus selgus, et pole ta nii häbelik midagi. Pigem vastupidi. Eile näiteks esietendus Vanalinnastuudios Taaveti lavastatud “Puutumata”, 28-aastase saksa moodsa näitekirjaniku Kristo Dagori raju tükk eduka arhitekti ja tema meesorja vahelistest suhetest.

“Selle tüki kohta on öeldud, et ta on ropp ja kole. Ausalt, see ei ole see külg, mis mind huvitab. Ma olen tegelikult igasuguste labasuste vastane – mulle ei meeldi ei filmid, muusika ega etendused, mis on labased, ma ei kannata Meie Mehe suguseid asju ega igasuguseid labase huumoriga teleseriaale. Tükk on väga ropp, aga ta suudab sealjuures jääda väljapeetuks. See, et seal on homod, sadistid ja masohhistid, see, kuidas seal naistega käitutakse – see pole üldse kõige olulisem. Kuigi intrigeeriv. Kõige tähtsam on ikkagi atmosfäär, mis meenutab natuke Mark Ravenhilli stiili. Ja loogika, mis ütleb, et kõigiga võib mõne vale otsuse tagajärjel midagi jubedat juhtuda.” Kuigi tükki on sisse kirjutatud eneselõikumis- ja seksstseenid, laval seda siiski reaalselt ei näe. 

Kuigi algul oli Taavetil plaan tükk välja tuua Levikas (tuntud underground-urgas Levist väljas – toim.) ja ka kasutada päriselus Tallinna linnapildist tuntud hardcore-tüüpe, on asi aasta jooksul niikaugele liikunud, et esietendus toimub ühisproduktsioonina uuenenud Vanalinnastuudioga. Vähemalt üks osa algsest plaanist on alles ka praeguses versioonis - muusika autor Chopper - varvastest kuni pealaeni täistätoveeritud tüüp, kes teeb ühemehebändi Plastic Whore.

“Ma nägin eelmisel aastal tema laivi. Väga kummaline lihastes tüüp, seelik seljas, laval kaasas kaks go-go dancerit, ja kui ta mängima hakkas, tuli lavalt puhast energiat. Ta karjus peale väga hardcore metal industrial’ile, see oli hirmuäratav. Seisad ja kuulad energiat. Ma läksin kohe pärast seda tema juurde ja kutsusin tükki tegema, kuigi ma veel ei teadnud, mis tükki.”

“Puutumata” on Taaveti esimene draamatöö, suurema osa oma tantsulavastusi on ta seni teinud kahasse Katrin Essensoni või Oksana Titovaga.

“Hakkasin andma tantsutrenne Lavaka lõpetanutele, kes kuhugi teatrisse ei läinud. Neil on moodustunud oma gäng, ja sealt siis sattusid tükki Ott Sepp ja Kristjan Sarv.” Lisaks näitlejatele tantsivad etenduses Kärt Tõnisson ja Triin Lilleorg, sest suur osa teksti on lavastamise käigus transformeeritud tantsu.

“Nüüdistantsu etendused on paljuski kehatunnetuse-kesksed. “Puutumata” lähtub ikkagi dramaturgiast – tantsijad ei räägi, aga nad kannavad väga konkreetset teatraalset infot.  Teksti osast jäi alles üks dialoog, minu jaoks etenduse võti, ülejäänud tekstid on kõik monoloogid.”  

Taavet ise tantsib aastatega üha vähem ja tegeleb rohkem videokunstiga. Pärast pooleaastast kaasategemist Saša Pepeljajevi kuulsas Kineetilises teatris hakkasid põlved ja selg alt vedama. Kusjuures erinevalt enamikust kolleegidest alustas ta tantsimist alles pärast keskkooli lõpetamist. Lavaka eksamitel viimasest voorust välja kukkudes oli ta väga jahmunud, aga sattus tantsutrenni. Ja tantsis pool aastat pärast alustamist juba Vanemuise balletitrupis laval kaasa. “Siis sai mul kõrini, et ma olin Vanemuises teistest nii palju nõrgem, ja läksin Pedasse õppima. Pärast esimest kursust kutsus Saša mind ja Katrinit (Katrin Essensoni – toim.) Moskvasse ja õppisime seal ühe hooaja jooksul nelja tükki sisse. Pärast Moskvat oli muidugi väga raske koolis edasi käia – meile räägiti, et kui sa oled üliandekas ja ülitöökas, siis saad võibolla kunagi sellisesse truppi, kus mina olin juba töötanud. Tundus üsna mõttetu stange ääres tanduesid (Anna andeks, ma tõesti ei tea, kuidas see sõna kirjutatakse – palun paranda ära) teha, kui ma olin Euroopa ja USA turneel käinud ja hotellis oli mullivann.”

Moskva-perioodi tugevale mahvile ei pidanud suhteliselt vähe tantsinud keha vastu ja see vähendas Taaveti tantsijaambitsioone kõvasti. “Nüüd ei ole ma poolteist aastat kellegi teise tükis tantsinud. Minu tegelik ambitsioon on see, et ma tahan kõike osata. Ma olen teinud väga erinevaid töid ja praegu saan hakkama videoga, heliga, valguspargi ehitamisega, lavastamisega, tantsimisega ja arvutigraafikaga. Minu unistus on see, et kui tekib hea idee, saan ma valida vormi, ja selle otsast lõpuni ära teha - enne ma järgi ei jäta.”

Taavet Jansen

Taavet on lõpetanud TPÜ kultuuriteaduskonna tantsija-koreograafina. Töötab lisaks ka videokunstnikuna, teinud etendustele koreograafiat, valguskujundusi, õpetanud tantsu. Tantsinud ühe hooaja Saša Pepejajaevi Kineetilises teatris. Lavastanud  “Hairy one” (Oksana Titovaga), ERKI moeshow “POP” (Oksana Titovaga), "Sabbatum - S.P.A. meets music" (Katrin Essensoniga), "Tune in one" (Oksana Titovaga), "Trinitriin", "Suur Sekund" (Katrin Essensoniga), "Löga" jt.

Taaveti värske lavastus “Puutumata” esietendus eile Vanalinnastuudios. Järgmised etendused on Tallinnas 4., 9. ja 11. novembril.

Katrin Essenson, kolleeg:

Taavet on maailmavallutaja laadi tegelane. Ta ei kahtle endas ega põe. Talle muidugi meeldib mõelda, et ta on väga radikaalne tüüp, mida ta ka kahtlemata on, aga lähemalt suheldes selgub, et ta on ka väga soe ja sõbralik inimene. Ta on poole oma elust olnud kõva punkar ja see pole ka praeguseks kuhugi kadunud, kuigi nüüd on anarhism segunenud trendikusega. Igatahes ei vaevle ta sügavates riskirühma depressioonides, vaid pigem töötab selle nimel, et ennast kogu sellest jamast vabaks osta.

Taavetiga koos töötada on meeldiv, aga kui mingi arutelu kestab üle kümne minuti, ei viitsi ta enam juttu keerutada, vaid tahab tegutseda. Selles mõttes on ta väga konkreetne ja otsekohene.