Taavi Laur: Eesti võiks olla “Luksemburg” ida ja lääne vahel
Taavi Laur sai Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse uueks juhiks, taasavaldame 2011. oktoobris tehtud intervjuu hr. Lauriga.
Selle asemel, et panustada kõik kaardid Skandinaaviale, peaks Eesti püüdma leida investeeringuid, partnereid ja kliente ka Vanast Euroopast, leiab UniCredit Banki Eesti filiaali juhataja Taavi Laur.
Kui palju tajute Saksa-Austria-Itaalia taustaga pangafiliaali juhina, et Eestit maailmas ei tunta?
Kui Stockholmis oli 20. augustil Balti päev, näitas Rootsi peaminister 1980ndatest pärinevat õpikut, kus Baltikumi polnud olemaski. Aga Rootsi on meie naaber!
Võõrustasin paari nädala eest üht jõukat ja lugupeetud Itaalia perekonda. Nad on olnud põlvkondade kaupa jahimehed, tulid vaatama Eesti metsa ja tutvuma riigiga. Neile jättis kõik siin väga hea mulje ja nad tahaksid siia tagasi tulla, vähemasti jahile. Nad tunnistasid lõunalauas, et teadsid küll riigist nimega Eesti, kuid ei teadnud, et sellel on nii palju plusse ja eeliseid. Nad manitsesid meid, et peaksime end rohkem tutvustama, sest keskmine itaallane ei arva, et on üks Baltikum, vaid et on üks Ida-Euroopa – endine sotsialismiblokk, kus on ühesugused riigid ja ühesugune keel.
Teadmatuse probleemile viitab ka üks hiljutine Saksa kaubanduskoja uuring. Ida-Euroopas tegutsevatelt Saksa ettevõtjatelt küsiti, kas nad investeeriksid sellesse riiki veel. Kõrgeim skoor oli Eestil ja Tšehhil, kus üle 90 protsendi vastasid jah! Aga siis küsiti Saksamaal tegutsevatelt ettevõtjatelt, millisesse välisriiki nad meelsasti investeeriksid. Selles tabelis jäi Eesti keskmisest allapoole. See näitab, et meid lihtsalt ei teata.
Mida investorid täna otsivad?
Kuna Vanas Euroopas raha piltlikult öeldes põleb, ei otsita enam hiiglaslikke 50protsendilisi tootlusi. Selle asemel tahetakse raha paigutada kusagile, kus ta ei põle, kus on ausad inimesed ja jätkusuutlik kasv, kus ollakse valmis muutusteks – Eesti ei kasuta siin end piisavalt hästi ära.
Eesti reklaamimine BBC Newsis oleks nappe ressursse arvestades fundamentaalselt vale. Minult küsiti hoopis, miks eestlased ei tee näiteks Lombardia või Badeni kaubandus-tööstusringkondades riiki tutvustavaid seminare. Need piirkonnad on kordades Eestist suuremad ja leiaksime 10–20 jõukat ettevõtet kindlasti, kes siia raha paigutaksid.
Kunagi kaaluti Muugale BMW tehase rajamist, mis ei sündinud. Praegu ütlevad sakslased, et euro ei too investeeringuid, tehased tulevad sinna, kus on inimesed ja ostjaskond. Eesti võib öelda, et naaber Venemaa on suur ostjaskond, aga meil ei pruugi olla suurtele tegijatele töötajaskonda.
Seetõttu innustaksin ma Eestisse tulema Vana Euroopa keskmisi ettevõtteid, kes on meie mõistes suured.
Mis on Eesti eelised?
Siin on palju löödud IT-trummi, räägitud Skype’ist ja mobiilsest parkimisest – aga need pole ju vaid kohaliku jõuga tehtud.
Me saame promoda näiteks ametiühinguid – Eesti majanduses pole massilisi põhjendamatuid streike. Oskustööliste palkade vahe on endiselt mitmekordne võrreldes Lääne-Euroopaga. Kui viia väikelinna uus tootmine, siis kuni sada töötajat on võimalik sealt kiiresti leida.
Eesti ei saa Londoniks, Luksemburgiks või Zürichiks. Küll aga võime saada piirkondlikuks kompetentsikeskuseks, kui oma hariduse taset kõvasti tõstame. Meie kogemused annavad meile hea platvormi, mille baasil ajada äri nii Skandinaavia kui Venemaa suunal.
Meil on raske konkureerida Vahemere riikidega ilma poolest – seal peetakse jahte ja kaatreid aasta ringi. Aga meil on jällegi inglise ja vene keelt rääkivad inimesed. Kõrgharitud eestlane räägib 2–3 võõrkeelt, mis oli itaallaste jaoks uskumatu.
Kui hästi me oleme suutnud neid eeliseid kasutada?
Eesti praegune positsioon on super. Kui selle võimaluse maha magame, on väga halvasti. Sest kui kõik stabiliseerub, oleme tavaline igav ääremaa. Praegu aga on meil riigirahandus korras, tööjõukulud madalamad, ja mis tööandja seisukohalt veel oluline – meil on ka tohutult vähe riigipühasid! Iirlased ütlesid kord, et Eesti madalam palgatase on nende jaoks boonus. Isegi kui palk oleks sama suur kui Iirimaal, siis riigipühasid, töötunde ja makse arvestades oleks ikkagi kindel võit.
Kuidas siis saada Eesti paremini kaardile?
Eelkõige peaks iga eestlane oma kodumaad Euroopas ja mujal maailmas ringi sõites tutvustama. Teatud mentaliteedimuutust oleks tarvis.
Käisime väliskolleegiga Saaremaal oma klientide juures ja mul oli uhke tunne olla eestlane. Seal leidub ettevõtteid, mis pole ammu lihtsad allhankijad, vaid seal töötavad Rootsi ja Norra insenerid. Võiks olla palju rohkem selliseid ettevõtteid, kes on allhankija staatusest üle saanud ning on nüüd olulised tegijad, kelleta peatöövõtja ei saa.
Praegu tähendavad üksikud väga suured tegijad Eesti majandusele väga palju. Tulevikus peaksime rohkem arendama keskmisi ja väiksemaid ettevõtteid. Neid on palju näiteks Türgis ja Poolas, ning need riigid tulid masust suhteliselt valutult läbi.
