Tabatud ilu

Aastaid intervjuusid vältinud Eesti päritolu supermodell Tiiu Kuik räägib Ekspressile moetööst, üksindusest ja elust New Yorgis.

Räägitakse, et supermodellid on surnud – välja surnud üsna hiljutises minevikus, nagu Java tiigrid, kuldkärnkonnad või Pürenee kaljukitsed, kõigest mõne aasta või aastakümne eest.  Tiiu Kuik (21) on Carmen Kassi kõrval ainus eestlane, keda maailma moepress on siiski “supermodelliks” nimetada jõudnud (ja nii nimetatakse teda ka edasi: “Žüriisse kuuluvad New York Timesi fototoimetaja Patrick Witty, galeriiomanik David Kesting ning supermodell ja moeikoon Tiiu Kuik,” teatas mõni nädal tagasi New Yorgis uusi talente otsiv kunstiprojekt

artistswanted.org).

Chelsea Manhattani lääneosas tundub lage ja tühi, avar ja neutraalne nagu Ameerika taevas.

Siin pole sellist inimeste ja suurte puude tihedast sümbioosist tekkinud õdusust nagu näiteks East Village’is, kuid kindlasti on Chelsea hetkel New Yorgi üks kõige trendikamaid rajoone. Ma istun kohviku Half King terrassil ja ootan Tiiu Kuiki, sest ta elab just siin – ühes neist rangeist kolmekorruselistest elumajadest, mille seinatoon kipub olema enamasti roosa, punane, sinine või pruun. Veidi maad eemal ristmikul pilgub valgusfoor ooterežiimil.

Võib-olla on see vilkumine sümboolne, sest Tiiu senine karjäär on edenenud ülikiirelt. Tema, Maardust pärit tüdruk leiti – ja modelle leitakse alati, otsekui peidetud aardekirste – väga noorena Tallinna toidumessilt. “Me olime sel ajal väga vaesed ja ma olin õnnelik, et olin sealt saanud kaks kotti kartuleid,” ütleb Tiiu, meenutades sealsamas, kui umbusklik ta oli Top Modelsi omaniku Paolo Moglia naise poolt talle visandatud modellituleviku suhtes. (“Ma mõtlesin, et äkki nad tahavad selle eest raha.”) Siis, 2000. aastal, oli ta kõigest 13aastane tüdruk, kelle mällu on nüüdseks jäänud Maardu-elust vaid mõned mälestuspildid: lõputud bussisõidud linna kooli, toidupood sildiga “Alkohool joogid” (“Keegi ei osanud eesti keelt, see käis mulle lapsena närvidele”) ja meenutus sellest, kuidas ta ihkas saada loomaarstiks.

“Ma käisin alati Maardu apteekidest neid tasuta narkomaanide süstlaid võtmas, et oma kaisukarusid ravida. See ajab mind vahel naerma, kuidas nad võisid arvata, et ma olin Maardu noorim narkomaan.”

Esimene töö Jaapanis (“esimene modellita­mine”) oli õudne. Sealne agentuur võttis ära Tiiu passi ja tagasilennupileti, sundis modellitama plaanitust palju kauem ning lubas emale helistada nädalas vaid korra. Kuid varsti tulid Milano – New York – Pariis, tööd Christian Diori J’Adore’i, Mont Blanci ja Neiman Marcuse reklaamides ning ajakirjakaaned (mullu poseeris Tiiu näiteks prantsuse Glossis, Mehhiko Vogue’is ja ­Vogue en Españolis). Laenates väljendit Kadri Kõusaarelt, on see olnud igati “vaba tõus”.

Hetkel plingib valgusfooris keelav tuli. Tiiu vahetab agentuuri – ta on aastaid olnud tööl New Yorgi modelliagentuuris Major, kuid tahab nüüd oma agendi, usaldusisiku ja sõbra Anthony järel üle minna konkureerivasse firmasse Marilyn, mille staaride hulka kuuluvad näiteks Stella Tennant ja Kate Moss. Seni kuni juristid lepinguid loevad, on Tiiul aega rohkem kui muidu ning kohvikulaua taha laskudes tellib ta korvitäie väikseid viineripirukaid, milliseid Ameerikas tuntakse kui “põrsakesi teki all”. Tosinale pirukale lisaks toob ettekandja suure kosmeetikabrändi Covercirl näoks olevale Tiiule kausitäie kartuli-p orrulaugu püreesuppi ja ühe täiesti tavalise suhkruga kokakoola.

Veidi hiljem tellib ta kokakoolat veel ühe klaasi.

Tiiul on rohelised silmad, mille toon muutub kogu aeg. Tal on 185–187 sentimeetri pikkune keha (sest ka pikkus muutub) ning kaalub ta 65 kilo. Sõõrmed liiguvad tundlikult otsekui gasellil (räägib see midagi iseloomust?) ning vasakut põske kaunistab isikupärane sünnimärk, mis mõnelgi fotol retušeerimise käigus kaob. Kuid ennekõike on tal võrratu naeratus, otsekui seesmist valgust välja kumav nahk ning olek, mis ühtaegu lihtne, meeldiv ja karakterit reetev.

“Väga tubli, Tiiu,” riidleb ta endaga, kui tal intervjuu käigus mõni eestikeelne väljend kohe meelde ei tule, et lüüa siis käed puusa ja viibutada näppu, kui mina ei tea, kes on ­Kerstin Männik (ta on Tiiu väga hea sõbranna, samuti New Yorgis elav Eesti päritolu modell).

“Kertu” ongi üks vähestest eestlastest, keda Tiiu New Yorgis tunneb, peaaegu et ainus.

Carmen Kassi on ta vahel näinud ja vahel on nad rääkinud omavahel lava taga (inglise keeles), kuid mingi sõprussuhe see pole, sest sõprus ei tekigi modellimaailmas kergelt. Olukorda, mis suurte šõude ajal kardinate taga valitseb, kirjeldab Tiiu hoopis kui “koolisööklat” – brasiillased on omaette ja keegi ei tohi nende hulka minna, vene tüdrukud on omaette ja keegi ei tohi nende hulka minna ja lõpuks on veel need suured tüdrukud, kes on hetkel kõige kuumemad nimed. “Nii ma Michelle’i (modell Michelle Buswell, teine sõber, kes osales ka Tiiu märtsis Las Vegases toimunud sünnipäevapeol) leidsingi, sest meie olime kaks väljatõugatut.”

Moeäri Euroopas on palju intensiivsem kui USAs, paljastab Tiiu. “Milanos või Pariisis šõusid tehes ununeb vahel täiesti ära, et meie tööst ei olene rahu maailmas ega vähiravi – sealsed moeinimesed suhtuvad oma töösse nii kohutava tõsidusega. New York on selles suhtes palju rahulikum, aga samas on mood Euroopas siinsest valgusaastate võrra edenenum ja originaalsem. Ma ei ­eelista kumbagi, vaid üritan leida tasakaalu mõlema vahel.”

Suurbritannia-Itaalia-Prantsusmaa-Mehhiko-Tai-Jaapan! “See töö on enamiku ajast nagu puhkus,” kirjeldab Tiiu, tunnistades samas, et vahel võib näiteks komandeering Hiinasse kulgeda ilma ühegi vaatamisväärsuseta kurnaval marsruudil lennuk – lennujaam – kaks ööpäeva hotellis – lennujaam – lennuk.

Kuigi viimasel ajal on Tiiul õnnestunud oma reisid sättida valdavalt äri- või esimesse klassi, on tal siiani meeles üks eriti jube sõit Lõuna-Aafrika Vabariiki (“Aga see oli seda ka väärt!”), kuhu lendamine kestis New Yorgist (turistiklassis!) peaaegu 24 tundi jutti.

Lahendus on kanda venivaid riideid ja magada-süüa-lugeda-magada-lugeda, teab Tiiu, kes viimasel ajal töötab lennukis oma “autojuhiraamatuga”.

Kohale jõudes võib olla nii, et “pole aega süüa, pole aega vetsus käia ja kedagi ei huvita miski”. Tiiu möönab, et on mõne korra lava taga isegi nutnud, näiteks siis, kui tal küüsi viiliti liiga palju. “Väga pisike asi võib vahel saada viimaseks piisaks.”

Ja samas suudab Tiiu ikkagi suhtuda oma töösse eluterve huumoriga. “Milline täiuslik keha, millised täiuslikud juuksed,” ironiseerib ta näiteks arvutiga töödeldud glamuuripiltide üle, millel paari hiireliigutusega suurendatakse modellide rindu ja pikendatakse jalgu just nii nagu tarvis.

Võib-olla juba paari aasta pärast pole modelle enam üldse kellelegi vaja, on Tiiu mõelnud.

Millest tuleb see iha, mis tõmbab tüdrukuid üha modelli­äri poole otsekui ööliblikaid lõkkesse, sundides jätma kõrvale ja pooleli kõike muud ses elus, kaasa arvatud kooli? Ons põhjus 80 000 dollarilised tasud, mida veel mõne aasta eest suurte šõude eest saada võis, või Vogue’i esikaante ahvatlused (millele pääsedes saab modell lisaks kuldaväärt portfooliotäiendusele täpselt 130dollarise honorari)? Miks on USA tele-eetris üks vaadatumaid saateid elusaade “America’s Next Top Model” (midagi “Eesti otsib superstaari” sarnast, ainult et keskendub ande asemel ilule), mille igas osas lahkub taas uus tüdruk väljapraagitult saatest, unistused purunenud ja silmad peos?

Tiiu usub, et supermodelliamet pole surnud – või isegi kui on, ei tohiks seda välja öelda. “Sest mis neile vaestele tüdrukutele siis üldse jääb?”

“Ma tean, kes võidab,” vihjab Tiiu märksõna “America’s Next Top Model” kuuldes, “see tüdruk elas mõnd aega minu pool.” Ent võitja nime ta ei ütle, vähemasti “tervele Eestile mitte”.

Tiiu oskab suud pidada ka siis, kui küsin, milliste moeloojatega on olnud koostöö kõige raskem (“Mu viimane intervjuu tõlgiti inglise keelde”).

“Ma ütlen parem need, kellega koostöö on olnud meeldiv,” otsustab ta oma leebel kombel hoopis ja loetleb: “Jean-Paul Gaultier on hästi inimlik – seda on harva leida, sest tavaliselt vanemad disainerid ei ole enam eriti inimlikud. Armani on hea inimene, aga tal peab olema kõige üle kontroll – šõudel käib ta ringi nagu väike vurr. Ja siis Tom Ford on ka hästi hea inimene – ma võlgnen talle, et mul on nii hästi läinud.”

Veidi hiljem räägib Tiiu Fordi rollist täpsemalt – siis, kui küsin, kas keskmisest modellimõõdust erinev pikkus pole talle vahel kahjuks tulnud. “Mäletan, et kui ma alguses Gucci sõusid tegin, siis Tom Ford pani kriipsu seina peale ja kõik tüdrukud pidid sellest pikemad olema, et šõusse saada, sest Tom ei tahtnud, et teised oleksid minu kõrval nagu väiksed jublakad. Tema oli erand tol ajal – enne seda olid mulle kõik öelnud, et ma olen liiga pikk.”

“Aga oli vaja ainult jalg ukse vahele saada ja nüüd enamik kliente lihtsalt teavad teha pikemaid riideid minu jaoks.”

Moeportaalis Fashion Spot on Tiiu ilule pühendatud kommentaarilohe kerinud end aastate jooksul 261 lehekülje pikkuseks. Enam kui 5000 sissekandest moodustavad suure osa hüüatused stiilis “Ta on nii armas!” või “Nägin eile hommikul, kuidas ta linnas oma koeraga jalutas – ta on veatu!”

Aga Tiiu ise arvab, et teda ei tunta eriti sageli ära. Erand on ehk vaid jaapanlased, kes tunduvadki moodustavat aktiivseima osa Tiiu austajatebaasist. “Nad kirjutavad mulle ja mina saadan neile vastu endast fotosid ja kui mõnikord jaapanlased mind linna peal ära tunnevad, siis sattuvad nad hästi elevusse ja hakkavad hüppama üles-alla.”

Eestis teab T iiu endal olevat vaid ühe fänni.

Eestiga on Tiiul üldse veidi vastuolulised suhted, sest meie kohtumistunni ajal kuulen ma kirglikke lauseid stiilis “Ma armastan nii väga Eestit” ja “Ma tahan olla üks väheseid eestlasi elu lõpuni”.

Ja samas tunnistab Tiiu, et kord juba maailma näinuna “ei suutnud ma istuda seal Eestis enam”.

Tugev Chelsea tuul puhub jõe poolt üles ja kolistab meie kõrval liiklusmärkidega. “Võib-olla lähen ma Eestisse elama tagasi siis, kui ma ükskord vana olen,” otsustab Tiiu.

Praegu käib ta kodumaal vaid paar korda aastas (ja samuti paar korda aastas käib New Yorgis ta Eestis elav ema, ja siis saab Tiiu ka oma lemmiktoitu, milleks on kartulikruubipuder).

Praegu on Tiiul tunne, et ta “nagu ei oskagi enam mujal elada” – see lause käib New Yorgi kohta, mis olnud Tiiu peatumispaik viimased viis aastat; linna kohta, mis müriseb ja tuikab kogu intervjuu ajal taamal nagu hiiglaslik mootor.  “Ma tunnen ennast rohkem üksikuna siis, kui ma olen Pariisis või Milanos, võib-olla sellepärast, et need on nii romantilised linnad – kõik suudlevad ja kallistavad ja mina olen seal üksi. Aga New Yorgis olles on mul ikkagi tunne, et ma olen kellegagi mestis.”

Siis võtab Tiiu lahti oma BlackBerry, mille ekraanilt vaatab vastu maailma kõige ustavam karvane koeranägu. See on Tiiu kokkerspanjeli ja puudli segu (“kokkerpuu”) kutsu Baileys, kes saanud nime oma kooreliköörivärvi kasuka järgi.

Vahel, kui Tiiu reisib ja koera kellegi juurde jätta ei ole, viib ta Baileyse spetsiaal­sesse koertehotelli, mille igas kuudis on veebikaamerad, et omanikud igast maailma nurgast oma koeri jälgida saaksid. “Ükskord Londonis vaatasin ma pool tundi järjest, mida ta teeb, aga Baileys oli nii ohmu ja ei teinud üldse midagi – lihtsalt vahtis talitajat puurinurgast.”