Aivar Juhanson

Igal hommikul istub Tallinna liiklusteenistuse juht Mati Songisepp (63) Nõmmel vanemasse pruuni Volvosse ja sõidab tööle. Teekond Tallinna linnavalitsuse juurde võtab umbes veerand tundi ning sõidu vältel kuulab Songisepp Kuku raadiost liiklusuudiseid. See on rutiin, mis kordunud juba kuus aastat järjest ning mõneski mõttes märkimisväärne saavutus, sest keskerakondlasest Songisepp, kes sai ametisse Ivi Eenmaa linnapeaks olles, on suutnud üle elada ka kõik järgnevad ja teistsuguse poliitilise meelsusega meerid. Veidi pärast kella kaheksat hommikul saabub auto Vabaduse platsile, Ernest Hemingwayd meenutav valge habemega mees vupsab välja ja läheb pisut raiuval kõnnakul linnavalitsuse uksest sisse.

Pealinna liiklusteenistuse juht, mõistagi, pargib tasuta. Pargib peaaegu kõikjale, sest veel parem tasuta parkimise kaart, mis lubab auto jätta ka kõnniteele, on taskus vaid Edgar Savisaarel (“Linnapea peab sageli Raekojas külalisi võõrustama,” põhjendab Songisepp). Tavalisele linnakodanikul läheks oma auto kaheksaks tunniks Vabaduse väljaku ümbrusse jätmine maksma 192 krooni (või koguni 384, kui parkida vanalinnas), kuid, nagu ütleb Songisepp: "Elu määrab kõik ja kui parkimine hakkab rahakoti peale, siis tuleb ehk arvestada mõne odavama variandiga."

Tänavu ulatub isegi odavam tsoon ehk 12kroonine parkimisala kesklinnast kilomeetreid välja ning äsja laienes veelgi - alates 1. augustist kuulutas linnavalitsus välja tasulise parkimise kümnetes uutes kvartalites Veerenni tänava ümbruses ja Kadriorus. Songisepp väidab, et seda tehti kohalike elanike tungivatele palvetele vastu tulles, sest inimesed polevat “enam oma kodude juurde pääsenud”. Seega on parkimisraha otsekui trahv või karistus, mis peab võõraid autoomanikke eemale heidutama.

Sellest kõigest räägib Songisepp enesekindlalt ja vaid talle teadaolevas suunas teemat arendades, vaikides alles siis, kui diktofon täis saab ning selle nupp üles klõpsatab. Sel puhul ootab Songisepp kannatlikult, kuni lindistajas kassetti vahetatakse, keerutab veidike kõhu peal pöidlaid ja jätkab punktist, kus mõttelõng pooleli jäi. Ta kõneleb autoriteetsel, ägedat temperamenti aimata laskval häälel, ja seetõttu pole imestada, et Songisepp on hinnatud külaline liiklusteemalistes tele- ja raadiosaadetes. Johannes Pirita, kes tegi koos Songisepaga aastaid “Liiklusinfot”, hindab muide, et Songisepp “jagab liiklust paremini kui ükski teine ülemus Tallinna linnavalitsuses”  ja leiab: “Songisepp on tule all ebaõiglaselt. Talle on pandud krae vahele kõik linna patud ja see on loomulikult väär.”

Mati Songisepa töö- ja teenistuskäik on kirev. Ta sündis Tartus, õppis Tallinna Tehnikaülikoolis ja täiendas end hiljem Moskva Kohtuekspertiisi keskinstituudis. Töine karjäär algas autoremondilukksepa ja autojuhina, kuid töökohti tuleb kokku tosin. Näiteks on Songisepp olnud Märjamaa sohvoosi osakonnajuhataja (aastatel 1979-1981), proovinud kätt eraettevõtluses (liiklusekspertiisiga tegelev OÜ Albilaan on olemas siiani), juhtinud Eesti Telegraafiagentuuri ning teinud ka ajakirjandust. Tema kui vabakutselise fotograafi pilte on avaldanud mitmed ajalehed ning ärkamisajal intervjueeris praegune kõrge linnaametnik raadiosaate "Rahvakontroll" reporterina Elamuehituskombinaadi direktorit, uurides tollelt, miks Lasnamäe majakatused läbi jooksevad. Nagu mäletab Songisepp, viskas kombinaadi direktor ta küll kolm korda kabinetist välja, kuid kuna magnetofon töötas, sai reporter lisaks sõimule linti ka ülestunnistuse, et katustel ongi garantii ainult üks aasta. Pärast mõningaid kõhklusi lasti venekeelne sõim eetrisse ja varsti helistas Songisepale tuntud karikaturist Hugo Hiibus, õnnitledes saate autorit inspireeriva šedöövri puhul.

Ent siiski on meedia olnud pigem sporaadiline kõrvalepõige. "Songisepp on hea spetsialist omal alal, milleks on liiklus," arvab endine kolleeg ETAst Neeme Brus. "Ta on elu aeg autosid armastanud; auto on Matile ikka tähtsam kui mõni muu asi. Matis tekitab lausa lapselikku rõõmu, kui ta mõnd uut autot proovida või tundmatu margiga sõita saab.”

Õhtupoolikul koju tagasi jõudes hakkab Songisepp müttama aias. Üleaedne Madis Jürgen meenutab, et juba tema kadunud vanaema vaatas aknast Mati tegemisi ja leidis, et nende naaber “juba niisama ei vahi - küll keevitab ta autot või suitsuahju (sest õhtul saabub jaanipäev) või peseb voolikuga teesillutist või kaevab põõsa istutamiseks auku või ehitab ragulkat (sest Matil, niipalju kui mina mäletan, on alati olnud koer ja kui ülbed varesed kippusid koera narrima, korraldas Songisepp ragulka abil ägeda lahingu, et varesed mingigi mõõdutunde säilitaksid)”.

Lisaks segaverelisele koerale (Pauka) on Songisepa majapidamises olemas ka viiemeetrine Bella paat, millega ta sageli merel käib! Ja väike sinine traktor. “Kui sajab maha esimene lumi, selline, mis pärastlõunaks ka iseseisvalt kadunud oleks,” räägib Jürgen, “tõmbab Mati pikemalt viivitamata jalga traksidega püksid, hüppab traktorisadulasse ja lükkab oma kodu aiaääred hoole ja armastusega lumelörtsist paljaks.”

Jah, kahtlemata on Songisepp toimekas mees, kuid tema juhtimisel juurutatud parkimiskorraldusele mõeldes ei sula enamik linnakodanikke õnnest. Vandeadvokaat Toomas Liiva, kes kogub allkirju tasulise parkimise tühistamiseks, leiab, et kui kesklinnas tahetakse parkimist lõpetada, tuleks seda teha keelumärkidega. “Kui aga leitakse, et parkimine on lubatud, on selle eest raha küsimine amoraalne ja perversne," kurjustab ta. "Juridiilises mõistes on linnatänavad avalikud asjad ja avalikud asjad kuuluvad kõikidele ühiselt. Miks ma peaksin linnalt ostma asja, mis kaudselt nagunii mulle kuulub? Mulle ei meeldi need tuhat valet, mis raha korjamise ettekäändeks välja mõeldakse!”

Ning advokaat oletab: tasuta parkimine võiks autode tihedust linnasüdames koguni vähendada, sest siis toimiks iseregulatsioon ja inimesed hajutaksid autosid ka nendele tänavatele, kus nad nüüd parkimist väldivad.

Positiivsema kriitika korral võiks küsida, et kas 48 krooni tunnist pole selge ülemaksmine. Lissabonis tuleb parkimistunni eest maksta ainult üks euro, Andorras, nagu meenutab ajakirja Autobild peatoimetaja Toomas Vabamäe, saab aga esimese tunni parkida üldse tasuta ning iga järgmine maksab üks euro ja 10 senti. Miks on Tallinnas teenus nii kalliks aetud?

"Vaat ma ei oska seda teile öelda," vastab Songisepp eredas päiksepaistes vesiseks kiskuvaid silmi kuivatades, "aga ma lähtuks ühest asjast - me  e i  s a a  kõike võrrelda sellega, mis on meie ümber, sest kui praegu oleks parkimistasu nii kõrge, et see oleks autoomanikule vastuvõetamatu, siis meil autoomanikud ei pargiks enam seal."

See lause on sedavõrd julge, et peaks tegelikult kuuluma demagoogia klassikasse. Võib vaid imestada, kuidas poliitikasse nii sobiv mees Riigikogu eelmistel valimistel ainult 30 häält kogusi.

Mis saab edasi? Kas tasuline parkimisala laieneb veelgi, ehk koguni Harjumaale välja?

"Eks neid lõuapoolikuid ja naljamehi ole nähtud igasuguseid," vastab Songisepp kuivalt, "aga kui kuskile tekkib parkimise koondumine, siis tuleb ala laiendada." Siinkohal haarab ta taskust vanamoelise riidest taskuräti ja nuuskab ägedalt. See kõlab otsekui tuut sõjapasunast.

Linnakodanik küsib, Songisepp vastab

Kui palju loodab linn teenida parkimisala laienemiselt?

Arvestasime, et aastas võib tulla juurde üheksa miljonit

Kas selle eest hakatakse vastava piirkonna tänavaid korda ka tegema?

Vaadake, ühesõnaga... kõik need tulud laekuvad linna eelarvesse.

Kui sageli saate pretensioone Falcki parkimiskontrolöride kohta?

Viivistasu otsuste peale tuleb iga nädal umbes 150...200 pretensiooni ja avaldust. Jämedalt öeldes neist kuskil kolmandik rahuldatakse.

Kaua Falcki monopol kehtib?

2005. aasta lõpuni. Siis on võimalik, et korraldatakse uus riigihange.