Samas on Eesti kool ajale jalgu jäänud ega aita lastel toime tulla. “Me vajaksime teistmoodi kooli ja teistmoodi pedagoogikat. Praegune kool säilitab kramplikult seda, mis on seal mitusada aastat olnud. Aga tegelikkus lippab eest ära,” selgitab Tallinna ülikooli kasvatusteadlane Tiiu Kuurme. “Ekraanide taga ei koge inimene oma meeli ega oma keha – seda tuleks kompenseerida.”

Hariduspoliitilistest debattidest on see teema maha võetud. “Tulemus on käes – Eesti laste seas on Euroopa suurim rahulolematus kooliga,” kinnitab Kuurme.

Tehnoloogiaajakirjanik Henrik Roonemaa usub, et tänastel lastel tekib iseenesest mingi orgaaniline võime eristada müra ja signaali, kuna kõiki tsükleid ja protsesse elatakse läbi tunduvalt kiiremini kui varem.

Kasvatusteadlastele on tänased märksõnad kogemusvõimetus, kogemuste vaesumine ja pinnalisus. “Meeled on vaevatud järjest suuremast impulsside tulvast,” teab Kuurme.

“Meie kultuur on viimased paarsada aastat olnud kirjasõnakultuur. See on kinkinud loogilise mõtlemise võime, võime süüvida, tunnetada ja tajuda,” väidab Kuurme. “Pealetikkuv tegelikkus hajutab tähelepanu, isegi kui inimene vastu punnib.”

“On võimalik väita, et see ühele asjale keskendumine ongi olnud ebaloomulik. N-ö kätteõpitud moodus selleks, et tarbida infot viisil, kuidas seda meile aastasadu pakutud on – näiteks paksu raamatuna, lineaarselt,” mõtiskleb Roonemaa.

Infomüra on viinud keskendumishäirete probleemini. “Lapsed vajavad järjest enam vaheldust ja uusi tegevusi. Kool on nagu suur kaubamaja. Tahetakse uusi ärritajaid, muutujaid, et kõik oleks mobiilne,” räägib Kuurme.

“Klassikaline arusaam lähtub sellest, et harituks saab küsimise kaudu,” selgitab Kuurme “Tänastel lastel on ammuilma vastatud ka need küsimused, mis pole neil veel tekkida saanudki.”

Kasvatusteadlaste ees on suur küsimus: kas tänapäeva noor saabki enam üldse täiskasvanuks? “See põlvkond usaldab jäägitult elektroonikat, aga see on oma elu panustamine üheleainsale kaardile,” hoiatab Kuurme.

Roonemaa möönab, et ka temal tekib aeg-ajalt ohtlik tunne, et tema tark auto “lihtsalt ei luba kraavi sõita”. Analoogsel põhjusel kukkus kahe aasta eest alla ka ulja noore piloodi poolt juhitud Air France’i lennuk (http://en.wikipedia.org/wiki/Air_France_Flight_447).

Lapse jaoks on tänane maailm liiga valmis. Noortel jääb reaalse maailma kogemusi vähemaks, mistõttu väheneb eneseusaldus.

Laste valvamine mobiiliga, koolis valvekaameraga, nende autoga edasi-tagasi vedamine, päevakava totaalne planeerimine viivad laste hingelise mahajäetuseni.

“Ameerikas nimetatakse neid vanemaid, kes lapse eest liiga palju hoolitsevad ja teda kontrollivad, helikoptervanemateks,” räägib Roonemaa. “Asi on läinud nii kurioosseks, et ülikoolides töötavad lapsevanemate väljaviskajad.”

Kuurme: “Mul on Tallinna ülikooliski olnud paar juhust, kui ema on tulnud lapsega klaarima tema hinnet!”

Laste jälgimine ja ülehooldamine on kasvav trend. Näiteks võib tulevikus antisotsiaalseks käitumiseks saada seegi, kui laps tuleb koolist jalgsi koju või lapsevanem ei tea täpselt, kus ta järeltulija parasjagu on.

Samas pole põhjust karta, et totaalse kontrolli ja valmistoodete maailmas loovus ära kaoks. “Neid küsimusi on miljoneid, mis vajavad lahendamist,” fantaseerib Roonemaa. “Alates sellest, et lennujaamas võiks lennukisse saamine olla normaalsemalt korraldatud... või kuidas kodus tuli end ise ära kustutaks, kui oled lahkunud... või kuidas saaks poole kauem elada...”Tagasi Tulevikku

Raadio 2 R ja L (kordus) kl 13–15

Kommenteeri tulevikku: www.r2.ee/tagasitulevikku

30. detsembril 2011: viimane “Tagasi tulevikku” saade – kokkuvõte räägitust.

Järgmises lehes vastavad kõik tulevikusaate eksperdid viiele küsimusele:
ON AASTA 2031, 1. jaanuar.

1. Milline raha on Eestis käibel?

2. Kui palju elab Eestis inimesi?

3. Kas Kamašokolaad (ametliku nimega Kamatahvel) on alles?

4. Milline on saja meetri maailmarekord?

5. Kas maaväliste tsivilisatsioonidega on saavutatud teaduslikult tõestatud kontakt?