Tagasi tulevikku: Tahteta lambad, tabletid suus
Sel ajal ei küsi keegi, kui suur osa meie elust on virtuaalne või tehislik. Pigem on põhiküsimus, kas reaalset maailma üldse enam kuskilt leida saab. “Arvan, et näiteks kunstis muutuvad reaalsuse otsingud järjest jõulisemaks ja agressiivsemaks, vahel isegi seadusevastaseks,” ennustab kultuuriteoreetik Tõnis Kahu. “Me oleme juba näinud filme, kuidas mingitel saartel saab pidada reaalset inimjahti.”
“Põhiküsimus on see, kas keegi istub nn reaalsuses ja kontrollib ja suunab meie eskapeerumisi. Kas keegi suunab oma karvase käega meie fantaasiad ja mõtteid?” küsib Daniel Vaarik. Jaanus Rohumaa lisab: “Võib ju öelda, et seda riiki valitseb see, kelle sõdurisaabas seda riiki tallab, aga üha olulisem on see, kes lahutab meie meelt.”
Tulevikus on meelelahutus veelgi paketipõhisem, usub Rohumaa. “Ühel hetkel pakutakse mulle vaid väga täpselt minu jaoks välja timmitud tooteid, mis arvestavad minu soovide, vajaduste, sotsiaalsete sidemete ja füsioloogiaga.”
“Meelelahutus läheb üha rohkem osaluse peale,” usub Daniel Vaarik. Otsad jäetakse lahti – igast asjast saab teha igale vaatajale-tarbijale sobiva toote. Mõnele sobib näiteks film, teisele sellest tuletatud arvutimäng, kolmandale hoopis muusikal.
Kas see tähendab, et inimene elab kellegi poolt ette antud infokastis justkui lammas suletud aedikus? “Meie tänases mõttes jääb inimene ilmselt piiratumaks,” sõnab Vaarik. “Tänane trend on fragmenteerituse suurenemine. Kui info on fragmenteeritud, siis ta ei setti. Ja sellega tekibki probleem: kui asi on sinu peast väljas, siis kuidas sa sellest midagi uut sünteesid?”
“Ma olen seda meelt, et aastaks 2031 on see probleem siiski lahenenud või jõudnud selleni, et on tekkinud mingid täiesti teistsugused hakkamasaamise mehhanismid,” loodab Vaarik. “Võib-olla see arenebki suunas, et inimesed on tihedamalt omavahel ühendatud ja kogu tark teadmine saabki võimalikuks vaid grupiga koos olles, kuna üksi ei saada asjadest aru.”
Jaanus Rohumaa: “Ilmasambad ei kao ära, vaid jäävad alles. Need on asjad ja nähtused, millele inimene saab toetuda ja mis pakuvad talle turvatunnet.”
Daniel Vaarik: “Siin võiks lahenduseks olla ju Ilmasambadroog? Väga suur osa USA elanikkonnast on pidevalt pilves, kuna retseptiravimeid, rahusteid ja antidepressante saadakse väga kergesti kätte. See on trend... Eesti ravimikasutuse statistika näitab seda samuti.”
“20 aasta pärast ei reisi me enam Egiptusesse, vaid oma pähe,” ennustab Vaarik. “Kui oled 70 aastat vana ja sul on tugevad tabletid, võid oma peast leida väga palju põnevat.”
Rohumaa lisab, et antropoloogias ei teata ühtegi rahvast, kes poleks leiutanud mingit mõnuainet. “Loomad tallavad võimaluse avanedes mõnunuppu kuni enda surmani. Kas inimesed suudavad end piirata?” küsib ta.
Kahu sõnul erutavad inimesi katastroofistsenaariumid, hukukuulutajad. “See on üks üha suurenev eskapismi vorm, et hakatakse ette kujutama maailmu, kus inimest ennast enam ei ole,” kinnitab ta.
“Kultuur tegeleb inimese surmahirmust vabastamisega. Ma arvan, et 20 aasta pärast elame palju petlikumas maailmas. Me kindlasti usume midagi, mis hoiab eemale hirmu,” väidab Rohumaa.
“Ma usun, et hirmu tipp tuleb varem,” arvab Vaarik. “Inimesed ei ole valmis selleks, et jäädagi pidevalt ümbritseva hirmu küüsi. Me ei jõua neid hirme ära taluda.”
“Jätkuvalt kasvav trend on igasugused vaimsed praktikad – kuidas ise ennast rahustada, oma meelt juhtida, kuidas jõuda nirvaanasse,” kinnitab Rohumaa.
Tõnis Kahu: “Kõige intrigeerivam mõte seoses tulevikuga on pärit ulmekirjanik William Gibsonilt. Selle kohaselt kaob tulevikus üldse ära “tuleviku” mõiste. Kõik asjad on võimalikud ja kättesaadavad kohe ja tulevik on juba täna käes, võib-olla on tänasest ainult natuke täpsem ja viimistletum.”Tagasi tulevikku
Raadio 2 R ja L (kordus) kl 13–15
Kommenteeri tulevikku: www.r2.ee/tagasitulevikku
Järgmises saates: tervishoid aastal 2031
Eksperdid: Mart Einasto, Ain Aaviksoo, Andres Metspalu
