(Illustratsioon Eerik Kändler)

Täna ravime end siis, kui oleme haiged. Tulevikus kasvab profülaktika tähtsus. “Geneetilised testid kuuluvad igapäevasesse praktikasse,” usub geeniteadlane Andres Metspalu.

“Juba sünnitusmajast tuleb inimene välja teadmisega, et 20protsendiline tõenäosus on haigestuda südamehaigustesse jne,” nõustub Praxise tervisepoliitika programmi direktor Ain Aaviksoo. “Ravimifirmad on selle ammu ära tabanud – me hakkame saama ravimeid mitte sümptomite leevendamiseks, vaid riskide juhtimiseks.”

See omakorda tekitab eetilise diskussiooni. “Vana posijate trikk: ravida seda, mida olemas ei ole, ja öelda, et selle pärast ei jäänudki sa haigeks, et me ju ravisime sind,” illustreerib Taru ülikooli Kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto.

Kõik inimesed on erinevad. “Diagnoosimine muutub organipõhisest molekulaarseks,” ennustab Metspalu. “DNA primaarstruktuuri määramist kasutatakse massiliselt. Inimesed saavad oma ohtudest teadlikumaks ja nende tervisekäitumine muutub tervislikumaks.”

Päevakorda tõuseb eugeenika küsimus: soov haigusi ennetada ja inimrassi parandada. “Geneetiline korrektuur jääb kättesaadavaks ilmselt ainult rikkamatele,” pelgab Einasto.

Aaviksoo nendib, et teaduse arengu edenedes kihistumine suureneb.

“Kõige olulisem käitumise muutus võiks olla liikumisharrastus,” loodab Einasto. “Diabeedi väga kiire kasvu põhjused on just vähene liikumine ja rasvumine.” Ta arvab, et jääb n-ö laisem kiht, kes on pidevalt tablettide peal, ning tekib n-ö sportlik kiht, kes seda kõike ei vaja.

Elutempo näib kasvavat. Sellega kaasnevad stress, unehäired jms. Ravimitööstus paisub. Kas tõesti tuleb dopingukeeld tavaellu sisse tuua? “Sportlastele viidi dopingukeeld sisse siis, kui kaks ratturit end surnuks sõitsid,” meenutab Aaviksoo. “Inimene hoiab normaalselt endale mingi varu, aga kui väljastpoolt tuleva abiga püüame selle varu kasutusele võtta... organism ei saa lõpmatuseni laenu võtta. Erinevalt riigist või firmast on organismi jaoks pankrot ühekordne moment.”

Regeneratiivne valdkond ehk inimeste kulunud osade taastamine areneb kiiresti. Ka ajju istutatud kiip, millega raadio teel oma kunstorganeid juhtida, pole ulme.

3D-elundite printimine niisamuti. “Täna suudetakse seda teha veresoonte puhul, aga on saadud ka hiire südame kujulised moodustised, mis alluvad elektrilisele stimulatsioonile,” räägib Aaviksoo. Uskudes samas, et uut südant inimesele me 20 aasta pärast ilmselt välja ei prindi, kuid näiteks neeru “printimine” võib täiesti võimalik olla.

Einasto näeb organite laialdases väljavahetamises ohtu. “Inimeste käitumine on väga riskialdis. Kui organite asendamine läheb väga hõlpsaks, siis ei hooli keegi oma tervisest,” ennustab ta.

Kui “keha vahetamisega” saadakse tulevikus ilmselt hakkama, siis lahendamatuks probleemiks jääb närvisüsteemi parandamine või uuendamine. Seetõttu kasvab see osa ühiskonnast, kes vajab kõrvalist abi.

“Me näeme, et meie vanemad elavad pikalt nullkvaliteediga elu ehk ei tunne ära ümbritsevat ega iseennast,” väidab Einasto. Nii Aaviksoo kui ka Einasto usuvad, et passiivne eutanaasia on aastal 2031 Eestis lubatud – inimest ei hoita enam kunstlikult elus.Tagasi tulevikkuRaadio 2 R ja L (kordus) kl 13–15
Kommenteeri tulevikku: www.r2.ee/tagasitulevikku
Järgmises saates: Interneti tulevik ja tehisintellekt aastal 2031
Eksperdid: Linnar Viik ja Jaan Tallinn