See artikkel ilmus algselt väljaandes The Correspondent, mis on liikmemaksudel põhinev reklaamivaba platvorm rahulike ja põhjalike lugude jaoks. Vaata lähemalt www.thecorrespondent.com

Kõnnin mööda porist teed, mööda banaanide all lookas lettidest ja suya’t (Lääne-Aafrikas populaarne vardas küpsetatud vürtsikas lihatoit – EE) täis suitsevatest grillahjudest.

Mõned kõrgemad ehitised, palju sillutamata teid, autopasunate kakofoonia, igal nurgal oma kraami pakkuvad tänavakaubitsejad.

Pealtnäha pole Nigeerias asuvas Benin Citys midagi erilist. Kuid riigi suuruselt neljandast linnast ei leia ainsatki inimest, kellel mõni pereliige poleks Euroopas.

Enamik Euroopas elavaid Nigeeria pagulasi pärineb just sellest, vähem kui 1,5 miljoni elanikuga linnast. Suurima Aafrika pagulaste rühma Euroopas aga moodustavad just nigeerlased, ehkki õigem oleks öelda, et suurim rühm on Benin Cityst pärit edod või binid.

Olen siin, et uurida üht Euroopa poliitika keerukamat teemat: migratsiooni Aafrikast Euroopasse. Tahan näha migratsiooni nende aafriklaste vaatepunktist, kes siit lahkuvad, ja eriti nende vaatepunktist, kes maha jäävad.

Olen siin olnud mitu kuud, rääkinud vanade inimestega, noortega, rikastega, vaestega, inimestega, kellel on tööd ja kellel pole, kellel on haridus ja kellel pole ning – ilma ühegi erandita – kelle argielu vahetult mõjutab migratsioon Euroopasse.

Teema on palju-palju kordi keerukam, kui ma oleksin kunagi arvanud. Benin Citys pole miski nii, nagu paistab. See on koht, kus meie, eurooplaste kasutatavad mõisted rände käsitlemiseks kaotavad oma tähenduse. Püüd teemast aru saada on umbes sama, kui pöörata käes klaasprismat ja leida, et värvid silme ees vahelduvad pidevalt, sõltuvalt sellest, mis nurga all valgus prismale langeb.

Euroopa ehitatud linn

Astun mööda porist teed koos Omoga. Ta on särasilmne ja sihvakas kohalik noormees. Maja, mille poole suundume, on võimatu mitte märgata. See on kahekorruseline ja värskelt erkroheliseks võõbatud ning kõrgub tornina naabermajade madalate laineplekist katuste kohal. „Thank U Mummy“ („tänan sind, emme“), kuulutab reljeefne kiri mustal tahvlil, mis toetub kaarjat ust ääristavatele joonia sammastele.

„Siin sa näed revolutsiooni!“ ütleb ühes kohalikus vabaühenduses töötav Omo paleesarnasele hoonele osutades.

Õudset teekonda läbi Sahara ja paadisõitu üle Vahemere ei nimetaks eurooplased iial revolutsiooniks. Aga siin, Benin Citys, on asjalood teistsugused.

Märke revolutsioonist leiab igalt poolt. Omo nimetab neid luuleliselt „väljarände asitõenditeks“. Sageli aga kasutatakse mõistet „laekumised“ (inglise keeles proceeds).

Kui keegi mainib teile „laekumisi“, märkate neid järsku kõikjal. 

Avalehele
132 Kommentaari
Loe veel: