Tahad sõita üle miljardiristmiku? Palun, tasu eest!
Jutt käib nn Haabersti ristmikust, mis peaks kerkima Tallinna buumipiirkonda Rocca-al-Mares. 411 miljonilise ehitusmaksumusega, seninägematul tasemel ristmiku rajab (seni valimata) eraettevõte, kellele linn tahab maksta 25 aasta jooksul kokku 1,3 miljardit krooni.
Kuidas summa kokku korjata, on veel pehmelt öeldes ebaselge. Riigihanke korraldamise eelnõus seisab tähelepanuväärne lause: "Perspektiivis on võimalus rakendada ristmiku kasutajate poolset osalist kulude katmist." Kas tõesti kulutab Tallinna maksumaksja veerand sajandit igal aastal kümneid miljoneid ristmikule, millest ülesõiduks tuleb veel eraldi pilet osta?
Kommunaalvaldkonna abilinnapea Ratas kinnitab Ekspressile, et niisugune võimalus on reaalne. Linn kirjutab riigihanke dokumentatsiooni sisse nõude pakkuda välja vastav tehniline lahendus. "Mõte on, et kuidagi see ristmiku läbisõit siduda maksuga. Kiipkaart, midagi bussi kuupileti sarnast, fotosilmad. See võib olla üks näide," nendib abilinnapea.
Praegu ei ole Eestis ühtki tasulist teed ega ristmikku. Aga tegu ongi plaaniga, mis vaesevõitu väikeriigi pealinnas on suhteliselt moodne ja kallis. Samas ilmselt tarvilik, sest praegusel ringil lendavad tipptunni ummikutes vandesõnad.
Kohustus veerandsajandiks
Igatahes on tegu pealinnas hetkel kõige vastuolulisema ehituskavaga. Mitte vaid tasu korjamise pärast. Linnavalitsus poogib kava külge Eesti oludes ülinovaatorlikku rahastusskeemi. Tavaline ehitamine käiks nii, et linn eraldaks mitme aasta jooksul eelarvest selleks raha või võtaks ehituseks pankadelt laenu. Nii läheks ehitamiseks jupikaupa ehk 10 aastat.
Praegune kava on rajada ristmik kahe-kolme aastaga. Kuid kokkuvõttes läheks töö maksma peaaegu kolm korda rohkem kui ehitusmaksumus. 1,3 miljardiline hind sisaldab ka tee korrashoidu, puhastust, valgustust, kolme taastusremonti ja üht kapremonti.
Tegemist on skeemiga, mis on mujal maailmas tuntud nime all PPP ehk Private Public Partnership. Tõlgituna era- ja avaliku sektori koostöö ehk EAS. Eraettevõte ehitab asja valmis. Avalik sektor ostab selle aja jooksul firma käest välja. Praegusel juhul tuleks Tallinnal maksta alates 2007. aastast igal aastal erafirmale 58 miljonit krooni.
EAS skeem on maailmas laialt kasutatusel. Ameerika Ühendriikides on olemas selle valdkonna ettevõtete liit. Möödunud aasta üks auhinnatud EAS projekt USAs oli John F. Kennedy nimelise rahvusvahelise lennujaama 4. terminaal New Yorgis maksumusega 1,4 miljardit dollarit. Esimene ja seni suurim EAS projekt Soomes oli Helsingi-Lahti 70kilomeetrine kiirtee. Erafirmad ehitasid selle valmis märksa rutem, kui riik ainult oma rahaga jaksanuks teha. Tee anti käiku 1997. aastal.
Sarnaseid hüvesid loodab EAS meetodist ka Tallinn. Kahe nädala eest kiitis linnavalitsus linnapea kt Toomas Vitsuti juhtimisel heaks ristmiku rajamise riigihankekonkursi väljakuulutamise eelnõu.
Kuid Eestis ei ole midagi sellist varem tehtud. Eesti seadustes puudub EASi mõiste. Eestis (eriti avalikus sektoris) pole spetsialiste, kes tunneksid EASi valdkonda. See tähendab, et firmal või konsortsiumil, kes võidab volikogu välja kuulutatava riigihankekonkursi ja asub projektis Tallinna koostööpartneriks, on hõlbus asjatundmatul linnavalitsusel nahk üle kõrvade tõmmata.
Röögatu summa
1,3 miljardit krooni on Eesti mõistes lihtsalt röögatu summa. Aastaid käis lahing Kadrioru kunstimuuseumi ehituse üle. Selle ehitushind on koos laenuintressidega “vaid” 600 miljonit krooni. Tallinna seni ainus üle 100 meetri küündiv kaasaegne kõrghoone, Radisson SASi hotell maksis 626 miljonit.
Samal ajal väheneb Tallinna linnaeelarve teist aastat järjest. Tänavu võttis Tallinn 450 miljonit krooni laenu, tuleval aastal loodab võtta umbes sama palju. See viib laenukoormuse seaduses lubatud piirini – 60 protsendini aastaeelarvest. Linnal ei ole enam kuigi palju kinnisvara, mida müües auke täita. Tänavune 480miljoniline linnavara müügi plaan kukkus haledalt läbi. Tulemus oli negatiivne lisaeelarve. Tuleval aastal on kavas müüa vara 200 miljoni eest. 2005. aastal, mis on ka kohalike valimiste aasta, on müümisväärset jäänud veel kotipõhjast.
Kui ka laenu ei saa enam juurde võtta, võib Tallinna kulutamisvõime kahaneda kuni miljardi krooni võrra. (Tõenäoliselt päästab midagi Euroopa Liidu abiraha, kuid see tuleb enne kätte saada.)
Linnavalitsus tunneb kõrbelõhna. Seepärast on asutud otsima raha, mida ei peaks raamatupidamises laenuna kirja panema. EAS on üks suuremaid lootusi. Juba südasuvel saatis Tallinna tol hetkel juhtinud abilinnapea Margus Allikmaa linna audiitorfirmale PriceWaterhouseCoopers palve välja uurida, kas Haabersti ristmiku väljaostmiseks kuluvat summat peab linna bilansis kohustusena kirja panema. Ning kas see kõik tuleb arvesse võtta linna seadusjärgses laenunormatiivis.
Pika nimega firma audiitor Ago Vilu andis vähe julgustava vastuse, mida on hõlpsam kokku võtta "nii ja naa". Audiitorfirma teatas, et Eestis pole EAS praegu kirjas ei raamatupidamise seaduses ega juhendites, lähim kasutuskõlblik standard kehtib Suurbritannias. Vilu pidas aga esialgsete andmete põhjal tõenäoliseks, et ristmik ja vastav kohustus tuleb kajastada Tallinna bilansis, mis tähendab ka laenunormatiivis arvesseminekut.
14. novembril esitas sama audiitorfirma uue arvamuse, mis Tallinna linnavalitsuse tõlgenduse järgi võimaldab tehingut kajastada linnaeelarves avaliku tee kasutamise ja teehoiu teenuste ostmisena. Selline kulu ei läheks laenulimiidi sisse.
Linnaeelarve plaanid lõhki
Kahtlused seoses skeemiga süvenevad, kui lugeda Tallinna linnakantselei finantsteenistuse seisukohta värske ristmikurajamise eelnõu osas. Linna finantsjuht Ahti Kallaste teatab selles, et ei pea võimalikuks oma arvamust avaldada. Ta tunnistab ausalt, et linnal puudub vastav kompetents.
Tallinna linnavalitsus küsis ka rahandusministeeriumilt arvamust, kas Haabersti ristmiku EAS skeemiga rahastamine käib laenukoormuse sisse või mitte. Minister Tõnis Palts andis septembris teada, et valla- ja linnaeelarve seaduse järgi tuleb arvestada ka "muid rahalisi kohustusi". Tõenäoline, et ka uus minister Taavi Veskimägi ei näe mingit võimalust 1,3miljardilise kohustuse osas silma kinni pigistada.
Kui tegu on seaduse mõistes laenukohustusega, siis lööb 1300 miljonit Tallinna eelarveplaanid täiesti lõhki. Edasine laenuvõtmine muutuks mõneks ajaks võimatuks (või vähemalt ebaseaduslikuks – sanktsioone liiga suure laenukoormuse näol seaduse rikkumise eest Eestis ette nähtud ei ole). See tähendaks teiste laenu abil rajatavate Tallinna ehitusobjektide seiskumist.
Rahandusministeeriumi nõunik Kalle Kukk kinnitab, et otsustav küsimus on, kuidas jagunevad riskid. "Kui Tallinnal oleks optsioon, mitte kohustus ristmik lõpuks välja osta, räägiks see selle kasuks, et seda ei peaks kajastama laenunormatiivis." Selget seisukohta ei saa öelda ilma konkreetset lepingut ja numbreid nägemata.
Kukk lisab, et tal tekib küsimus, kas linna eelnõu punkt ristmiku tasuliseks muutmisest on tõsiseltvõetav. "Ilmselt reaalselt sellist kava ei ole," hindab ta. Ta jätab välja ütlemata, et sellisel juhul on tegemist audiitorite ninapidi vedamisega eesmärgiga, et raamatupidamises ei tekiks laenukohustust.
Tänavu oktoobris avaldas Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) raporti Eesti majandusolukorrast. See esitleb Tallinna miiinusmärgiga näitena. IMF ütleb, et Eesti omavalitsused kannatavad kehva juhtimise all. "Mitmed omavalitsused kavatsevad laenupiirangutest mööda hiilida, kasutades ebaharilikke võtteid nagu müües avaliku sektori vara ja seda pärast renoveerimist tagasi üürides," märgib raport. Lisatakse, et selles mõttes paistab silma Tallinna linn, kes on Eesti omavalitsuste seas kaugelt suurim rahandusdefitsiidi allikas.
Abilinnapea Ratas kommenteerib, et Tallinna pole dokumendis esile toodud sellise omavalitsusena, kes on ületanud seadusega lubatud laenulimiidi määra. "Tallinn on oma kohustusi täitnud korrektselt," teatab ta.
Muljetavaldav projekt
Rahaasju kõrvale jättes on Haabersti ristmiku plaan kena. Üks teedelint kulgeb estakaadil piki Paldiski maanteed üle praeguse ringi. Teine kaevub mööda Ehitajate tee - Rannamõisa tee joont ringtee alt läbi. Estakaaadi sild on ca 800meetrine, ava umbes poolsada meetrit. Tulevad peale- ja mahasõidud, kõik pöörderajad on eraldi. Kõik lähemad ristmikud on fooridega. Ümber tuleb tõsta kaks trollipeatust. Tulevad ka jalakäijate tunnelid ja laiad käigurajad, kus võivad vurada ratturid. Jalakäijatele mõeldud osa maksab ca 15 protsenti kogu projektist.
Algne kava teha kahetasandiline ristmik, hilisema võimalusega ehitada veel üks tasand, taandus kolme tasandi ees. Teesüvendi võimaluse jätmine on peaaegu niisama kallis kui valmis ehitamine. Teeveerel püüavad pilku juba valminud Saku suurhall, superhüpermarketid, bürood ja elumajad. Mõne kilomeetri raadiuses kerkivad elamud nagu seened pärast vihma – Tiskres, Tabasalus ja mujal. Auto on sealtkandi peredel linnasõiduks vältimatu tarbeasi, mõneski majapidamises leidub juba kaks masinat või kolm.
Kuid tõsiasjadest ei saa mööda. Nii suurte projektide kiire teostamine võib olla Tallinnale lihtsalt üle jõu kallis.
Esmavajadus või mitte
Kriitikahääli kostab veel Haabersti ristmiku prioriteetsuse kohta. Tallinna linnavolikogu peamise opositsioonifraktsiooni Res Publica esimees Kaupo Reede: "Kõigepealt tuleks korda teha Tartu maantee - Järvevana ristmik! Seal on ummikud juba praegu rängemad."
Abilinnapea Ratas kinnitab, et Tartu mnt - Järvevana tee - Peterburi tee ristmiku ehituse alustamine on kavas 2005. aastal. Tänavu kuulutatakse välja riigihange uuringute teostamiseks.
Firmal K-Projekt, mis koostas ka Haabersti ristmiku joonised, on Peterburi-Järvevana suunal ideelahendused juba paberil. Ettevõtte tegevdirektor Rein Annusver kinnitab Ekspressile, et oleks valmis neid avalikkusele tutvustama - linnavalitsuse nõusoleku korral - umbes kuu aja pärast.
Kulutasid lõhki
* 1997. aastal kuulutas esimese omavalitsusena Vormsi vald end maksejõuetuks, sest ei suutnud oma eelarvet teenindada.
* 2000. aastal tipnesid neljas väikeasulas - Kallaste linn, Narva-Jõesuu linn, Püssi linn ja Tootsi alev - 90. aastate teisel poolel peaasjalikult soojamajanduse valdkonnas juhtimisvigadest ja vastutustundetusest tingitud finantsraskused ning riik oli sunnitud eraldama rahalist abi.
* Kallaste linn sattus 2000. aastal finantsraskustesse, sest linn polnud suuteline kasutusse mittevõetud konteinerkatlamaja soetamise eest Hansa Capitalile võlga tasuma ning vastavat kohtuotsust täitma. Siseministeeriumi alluvuses olnud regionaalarengu sihtasutuse erifondist eraldati Kallaste linnale 250 000kroonine laen, mille maksepuhkust on pikendatud 2004. aasta kevadeni.
* Paldiski linn jättis 90. aastate lõpust alates nelja aasta jooksul riigile oma tööjõult maksud üle kandmata ning apelleeris samal ajal pidevalt tulumaksu alalaekumisele, saades maakondliku tasandusfondi kaudu alalaekumise kompensatsiooni. 2000. aasta sügisel eraldati omandireformi reservfondist Paldiski linnale tagastamatut abi.
* 2000. aasta sügisel selgus, et Tootsi alev ei suuda tasuda AS Tootsi Turvas küttevõlga. Tollaste vallajuhtide tegevusetuse tulemusel lülitati põhikoolis külmade saabumisel küte välja. Vallajuhtide lobitöö tulemusena eraldas minister Toivo Asmer regionaalarengu sihtasutuse erisituatsioonide fondist Tootsi vallale ca 1 miljon krooni.
* Püssi linn sattus 2001. aasta sügisel finantsraskustesse, kui kohtuotsusega mõisteti Hüvitusfondi kasuks välja 1,5 miljonit krooni võlakirjadelt maksmata intressivõlga. 2002. aasta suve hakul, pärast läbirääkimisi rahandusministeeriumiga ja ministeeriumi esitatud kokkuhoiumeetmete eiramist, algatati esmakordselt Eestis ühe omavalitsusüksuse suhtes täitemenetlus ning arved arestiti. Tänaseks on see intressivõlgnevus tasutud, kuid üleval on 6 miljoni krooni ulatuses põhisumma võlg ja veel 1,8 miljoni ulatuses intressivõlga. Lisaks on linnal võlg haridusteenuste eest.
* Positiivne näide on Tõrva linn, mis kuulutas end 1999. aasta sügisel maksejõuetuks. Linn sattus raskesse finantsolukorda tänu tollaste linnajuhtide ebakompetentsetele otsustele. Tõrva uued juhid suutsid linna majandusolukorda parandada ning tõid linna ilma riigi rahalise abita kriisiolukorrast välja.
Allikas: Rahandusministeerium
