Jääratsi magistritöö, mille teemaks jälitustegevus, võeti ära neli päeva varem, tema kabineti läbiotsimise käigus. Esmaspäeval 9. mail esitas Jäärats õiguskantslerile kaebuse, mis puudutas sedasama läbiotsimist. Õiguskantsleri avalike suhete nõuniku Jaana Padriku sõnul kaebust menetlusse ei võetud.

“Vallo teadis juba neljapäeval (5. mail - toim), mis toimuma hakkab,” ütleb Keskkriminaalpolitsei menetlusosakonna politseinõunik Märt Palo, Jääratsi eelkäija narkotalituse juhi ametikohal. “Aga seda, et tema suhtes menetlus käib, ei teadnud meist keegi.”

Jäärats viibib 10. maist Pärnu vanglas - kinnipidamiskohas, kus hoitakse karistust kandvaid või eeluurimisaluseid kõrgeid ametnikke. Palo sõnul ei ole Jäärats sedasorti mees, kes viimaste sündmuste valguses meelt heidaks ja kambris voodilinadest poomisnööri punuks. “Ta on täiesti rahulik,” märgib kolleeg, “ning tema abikaasa ja põhikoolis õppiva tütre eest hoolitsetakse.”

Enne ajakirjanikuga kohtumist tunneb Palo huvi, millest jutt, ja nõustub rääkima alles siis, kui veendub, et Jääratsi kriminaalasjast rohkem huvitab ajakirjanikku inimene ise.

Palo hoiatab, et sellest, milles Jääratsit kahtlustatakse, ta ei räägi. "Ma ei tea sellest midagi, sest asi ei ole Keskkripo menetluses." Küllap ei räägiks ta ka siis, kui teaks, sest eeluurimise andmete avaldamine prokuröri loata pole lubatud.

Ent kui küsida hüpoteetiliselt: kas Jäärats saanuks “kolleegide heausklikkust ära kasutades”, nagu ringkonnakohtu määruses kirjas, kuritegelikesse ringkondadesse kuuluvate isikute palvel kõneeristusi teha ja andmebaase töödelda? “See on möga! Isetegevus ei ole meie ametis võimalik,” ägestub Palo. Ja lisab: “Kui meeskond töötab korralikult meeskonnana, siis see iseenesest hõlmab ka kollektiivset kontrolli. Keegi ei hakkaks ju omadele käkkima või kahepalgeliselt käituma. See viimane tuleks väga kiiresti välja."

Jutud sellest, et narkoäri ei saakski Eestis olemas olla, kui poleks seda protežeerivaid politseinikke, on Palo sõnul absurd ja sobiks parimal juhul filmistsenaariumiks.

Ent nagu öeldud, kriminaalasi ei ole hetkel teema.

***

Väikesest Saverna külast pärit Vallo Jäärats valis politseiniku elukutse kohe pärast keskkooli. “Osalt olid põhjused rahalised. Akadeemias maksti stipendiumi, elamine oli peaaegu tasuta. See oli üks põhjus. Mis teda sisemiselt politseitööle viis, ei oska öelda,” räägib Mia Jäärats, Vallo ema. “Lapsena ta küll miilitsat ei mänginud ega politseitööst unistanud.”

Tartu Raatuse gümnaasiumi vilistlane õppis Paikuse politseikoolis. Pärast lõpetamist sai tööle Tartu Ülejõe politseijaoskonda - esialgu kordnikuks, hiljem konstaabliks. Seejärel astus ta Sisekaitseakadeemiasse ja sealt, juba enne kooli lõpetamist, Keskkriminaalpolitseisse. “Kutsusime ta tööle 96. aastal. See oli just see raske aeg, kui Pikarot ametist lahti kangutati, seepärast ta algul isegi kõhkles,” meenutab Palo.

Kollektiivi sulas Jäärats hästi. “Meie kontoril on kaheaastane valulävi. Selle ajaga saab teada, kas inimene sobib ametisse või kas amet sobib inimesele. Paljud lähevad ise ära. Vallol probleeme ei tekkinud.”

Akadeemia lõpetas Jäärats 97ndal, kirjutas kõlava nimega diplomitöö “Uimasti leviku kriminaalõiguslik tõkestamine”. Kursusevendade hulgas on mitu tänast kõrget ametnikku. Näiteks Tallinna vangla direktor Toomas Malva märgib, et Jäärats oli äärmiselt sihikindel õppija. “Kui mõni oligi võimekam, siis Vallo jättis kõik muu tahaplaanile ja sai head hinded kätte.”

Teine kursusevend, Põhja prefektuuri Ida osakonna ülemkomissar Margus Kotter märgib, et on kursusel Tartu Vaimuks kutsutud Jääratsiga tööalaselt palju kokku puutunud. Ja küllaltki palju “kitkumisi” maha pidanud. “Aga see käib töö juurde ja niimoodi see "keskkrimka narko" püsti pandigi.” Isiklikku solvumist ei tekitanud need erimeelsused kunagi.

Üle-eestilise haardega ja rahvusvaheliselt tegutsev narkotalitus oma rohkem kui kümne töötajaga on ilmselt peaaegu ülim, mida politseikarjäär võimaldab. Kas Jääratsi karjäär oli ebatavaliselt kiire? Kolmekümneselt ülemkomissariks? “Nii mõnigi lendab kiiremini kosmosesse,” kehitab Palo õlgu. Ei midagi erakordset seega.

Iseloomu tõttu Jäärats endale vaenlasi ei kogu, ütlevad ühest suust teda tundvad inimesed - on leebe, vaikne, sõbralik maapoiss. Sõbrad aga töötavad süsteemis. Huumorimeel on mehel olemas. Ja  t e is t s u g u n e. “Kui enamik räägib lihtsalt rõvedaid anekdoote, siis tema tuli järsku lagedale mõne tsitaadiga. Arvatavasti on ta ikka üsna palju lugenud, mis muide pole politseinikel tavaliselt tugevaim külg,” ütleb Palo.

Kuidas Vallo Jäärats ennast praegu tunneb, pole teada ei meile ega ka mehe lähedastele. “Tal ei lubata ju helistada ega kirjutada,” ohkab Jääratsi ema.

Jääratsi praegune ülemus, KKP direktor Lauri Tabur keeldub “arusaadavatel põhjustel” Jääratsi isikuga seotud pikematest kommentaaridest: “Tagasihoidliku loomu ning põhimõttekindla suhtumisega oma töösse oli ta tõsisele jälitusametnikule omaselt avalikkuses reeglina tähelepandamatu. Vallot kui töötegijat las iseloomustavad seetõttu tema töö tulemused. Kas selliste tulemuste saavutamiseks kasutatud meetodid olid õigustatud, peab näitama kohus.”

Alates 1. aprillist 2002, kui Jäärats sai KKP narkokuritegude osakonna (hiljem talituse) ülemkomissariks, on asutuse töötulemused järgmised:

1)      2002 saatis KKP kohtusse 16 narkoteemalist kriminaalasja 46 isiku süüdistuses.

2)      2003 saatis KKP kohtusse 16 kriminaalasja 35 isiku süüdistuses.

3)      2004 saatis KKP kohtusse 19 kriminaalasja 54 isiku süüdistuses.

4)      2005 esimese viie kuuga on KKP kohtusse saatnud 9 kriminaalasja 26 isiku süüdistuses.

2002. aasta alguses peeti kinni Toomas Helin, Märt Joller ja Indrek Sürje seoses ühe tonni marihuaana salakaubaveoga. Hiljem tuvastati veel narkootilise aine valmistamise katse.

2002. aasta aprillis peeti kinni Tiit Brenner ja Ilmar Parts, kes valmistasid Lääne-Virumaal illegaalses narkolaboris amfetamiini. Isikud peeti kinni otse narkolaboris valmistamise ajal.

2002. aasta oktoobris peeti kinni Margus Hinnu ja Jaan Madismäe, kes üritasid valmistada GHB-d. Ära võeti 240 kg lähteainet GBL ja ligikaudu 2,6 liitrit GHB-d.

2002. aasta detsembri viimasel päeval ja 2003. aasta jaanuari esimestel päevadel peeti kinni Mart Kaasik ja Mart Siimar, kes valmistasid Vääna-Jõesuus ebaseaduslikult ecstasy tablette. Nende kolmas kaaslane oli tagaotsitav kuni 2003. aasta märtsini, mil ta tabati.

2003. aasta juulis tabati R.G. ligikaudu 2000 ecstasy tabletiga, mille ta pidi salakaubana USAsse saatma.

2003. aasta augustis tabati Heldur Luhter, kelle kasutuses olevatest ruumidest (asusid Tallinna Vangla kõrval) leiti ecstasy valmistamise tehas ning võeti ära üle 10 000 ecstasy tableti ning 156 liitrit ecstasy valmistamise lähteainet.

2003. aasta oktoobris tabati Nikolai Rand ning Priit Linnas, kes valmistasid illegaalses narkolaboris parajasti amfetamiini. Ära võeti ligikaudu 100 kilogrammi vedelal kujul amfetamiini.

2003. aasta oktoobris tabati isikud, kes tegelesid amfetamiini ning MDMA salakaubaveo ning valmistamisega. Kokku peeti 2003. aasta lõpust 2004. aasta märtsini selles kriminaalasjas kinni 8 isikut ning konfiskeeriti laborivarustust, tableteerimiseks mõeldud stantsid ning 1 kilogramm väga puhast MDMAd (ecstasy tableti toimeaine).

2004. aasta märtsis ja aprillis peeti kinni kaks isikute rühma, kes tegelesid amfetamiini valmistamisega.

2004. aasta oktoobris peeti kinni mitu isikut, kellelt leiti ning võeti ära üle 300000 ecstasy tableti ning avastati ühtlasi narkovabrik. Tegemist oli teadaolevalt suurima ecstasy kogusega

Põhja- ja Baltimaades.

2004. aasta detsembris peeti kinni 3 isikut, kellelt leiti ligikaudu 38 kg hašišit.

2005. aasta alguses peeti kinni isikud, kellelt leiti ja võeti ära ligikaudu 16 kg GHBd.

2005. aasta alguses peeti kinni isik, kelle sõidukist leiti ligikaudu 35 kg hašišit. 

Allikas: Keskkriminaalpolitsei