Tähti ja valgust tulvil klaasmaja

Kuigi Sisearhitektide Liidu aastapreemia määrati Viimsi koolile (kellele ESLi preemia kompenseeris ilmajäämist Betooniühingu preemiast), otsustasime siin tutvustada üht teist nominenti: uut Sakala toimetuse maja Viljandis. Mulkide vanas pealinnas ja SELLINE maja? Kui väljast jätab hoone veel suhteliselt vagura mulje, siis sees on sel iseloomu nii, et jääb ülegi.

Sattusin uue maja ehitusele kogemata, uurides võimalust selle katuselt oma lemmiksiseõue pildistada. Kuna ülal olla just põrandat valatud, jäi katuseleminek ära, kuid samal hetkel, kui ma põrandat ennast nägin, sain aru, et käik polnud asjata. Meil Eestis? Selline põrand?

Sellest hetkest on mitu-setu kuud möödas. Toimetus on üle tänava kolinud ja taligi uues majas üle elatud. Selle aja jooksul on linlased uue majaga harjunud ning peatoimetaja Eve Rohtla sõnul olevat Viljandis kujunenud lausa auasjaks, kas sa oled juba Sakala põrandat näinud või mitte.

Klaas, paat, akvaarium

Viljandi kesklinnas, eelmisest Sakala toimetuse asupaigast üle tänava asuva klaasmaja projekt ja sisekujundus pärinevad arhitektuuribüroost KOKO. Arhitekt Margus Maiste oli projekti valmimise käigus kõvasti vett ja vilet saanud. Algul tehti otsus kasutada Viljandile omast punast tellist, kuid siis hakati eelistama klaasi. Punase tellisvoodri sai endale vaid maja suur ja sile tagasein.

Arhitekt püüdis hoonet liigendada nii, “et see looks koos Rubiini kino, Grand Hotel Viljandi ja teiste ümberkaudsete sama kõrgete hoonetega ühtlase keskväljaku, ning Tartu tänava poolne külg jääks madalamaks ega segaks tänaval jalutaja vaadet”. Nii on ta põhjendanud.

Krunt oli ehitamiseks raskepoolne, lisaks jäi majale külje alla väike puumajake, mida linn soovis säilitada. Tänava poole ulatub vaid maja kiilukujuline ja üsna liigendatud nurk, milles Sakala-rahvas leiab sarnasust Viljandi paadimehe lootsiku ninaga. Küllap võib sellise mulje jätta eelkõige põhiplaan... Küljelt varjutavad maja suured pärnapuud ja ülearu suurena see ei mõju.

Enamik maja klaasipindadest on kaetud lookleva pruuni sigrimigriga. See pidavat olema puidufaktuur, kuid meenutab pigem lillelaste psühhedeelset pinnakujundust, mille värv on aja jooksul lootusetult pruunistunud. Toimetuserahvas olevat küll ise sellega juba harjunud ning ehk varjutab see värvikribu klaasil ka hoone sisu liiga ereda päikese eest. Ometi langeb just rahutu klaasikujundus selgest ja kantisvormilisest ansamblist välja, jäädes siiski ainukeseks lahenduseks, millest Moodne Kodu maja juures vaimustatud ei olnud. Iseenesest on klaas aga linnaruumis ikka teretulnud, peegeldades olemasolevat, nii linna kui taevavalgust.

Alustas keskuse kaasajastamist?

Linnaehituslikus plaanis näib aga terve tühjaks jäetud tänavanurk küsitav. Linn võiks sinna siiski hoonestuse planeerida, jätkata tänavafronte tänapäevaste ehitistega ja ­selle augu linna naeratuses täiesti ära plombeerida. See vaid täiustaks linna, kuhu on alati ehitatud hetkel moodsaimat arhitektuuri. Vastasnurga suurejooneline Grand Hotel (1938) on parim näide sellest, kuidas uus vormikeel Viljandit ei hävita, vaid rikastab. Nagu kogemata sinnakanti sattunud sotsialistlik ehitis, krundisügavusse taanduv kino Rubiin on mõttetu, linnaruumi mittetoetav lahendus. Õnneks küll ka mitte segav, sest tänavani see ei ulatu.

Aga eks katkise linna parandamine käib üle jõu nii Viljandil, Pärnul, Narval, Tartul kui ka Tallinnal. Seda arengupeetust on põhjustanud mitmed tegurid üheskoos: sõjajärgne suund uue, hoopis teistsuguse elu ehitamisele, vabaplaneeringu kultus ja kohalike kaotusevalust tekkinud minnalaskmismeeleolu …

Hetkeseisuga plaanib Viljandi küll linnakeskuses haigutava tühermaa (sulni ja uskumatult avara kesklinna siseõue, kuhu sattudes näib aeg seiskuvat) muutmist Arkaadia pargiks, aga pommiauk on siiski peetud vajalikuks jä tta nn keskväljakuks. Praegu istub keset tühjust uhkes üksinduses Mati ­Karmini dekadentsuseni stiilne pronksist Carl Robert Jakobson ja loeb värsket lehte. Toimetajad vaatavad aknast ja muutuvad püüdlikumaks.

Sisekujundus uimasuse all ei kannata

Sakala toimetus oli, nagu öeldud, ka Sisearhitektide Liidu aastapreemia nominentide rivis. Meie kasvavat küpsust ilmutava sisekujundusmaailma taustal mõjus Sakala uus toimetus värske tuulena, sest see rabab ennekõike iseäralikkusega.

*

KOKO on arhitektibüroo, kel on ­kogemust ootamatute lahenduste pakkumisega juba alates Hannoveri Expo-porganditest. Sakala kõrval on nende viimaste aastate saagiks ­Fahle maja kui lumivalgekese kirst, ­inglise kolledži “puujalgadel” spordihoone ja vast avatud sünagoog. Pole küll teada, kui palju värskeid ideid on neil maha laidetud, aga teostatutegi rida on muljetavaldav. Sest paljuke siis neid tellijaid on, kes läheks kaasa ootamatute lahendustega, kes oleks nõus paigutama raha töödesse, milleta ju ka läbi saaks.

Õnneks seekord sattusid soodsad asjaolud kokku. Maja sisu sündimist meenutab peatoimetaja Eve Rohtla nii: “Tegime sisearhitektide Raili Palingu ja Liis Lindverega pidevat koostööd, vaidlesime, olime nõus ja olime vastu.” Mine tea siis, palju autorite pakutud ideid seekord ellu viimata jäi, kuid praegune interjöörgi on neid pungil täis. Eelkõige tähti. Sest tähti sätib ajaleht Sakala ritta juba üle sajandi (Carl Robert asutas selle 1878) ja neid on toimetusest läbi käinud nii palju, et neid jätkub igale pinnale. Vaheseinaklaasid, letid ja põrandad on tähtedega üle puistatud. Varasema idee järgi pidi ka nn volditud ajalehest lagi olema tähti täis, aga need piimjast pleksiklaasist siksaktahvlid otsustati siiski valgeks jätta.

Põrand, mida juba mainitud, on betoonist, vanaks töödeldud, lihvitud, metalltähed peale liimitud ning peeglina läikiva epo-kihiga kaetud. Kusagilt kostis võrdlus, et “see on, nagu paistaks veest havi selg”. Peaaegu, muide. Tähtedest võib kokku lugeda Sakalas ilmunud vahvamaid pealkirju.

Klaasvaheseintel on samuti sõnumeid. Neil kulgevad täheread jaapanipäraselt ülalt alla, jäädes nii ugri-silma jaoks puhtdekoratiivseks. Kaasa aitab valguse, peegelduste ja klaasikihtide vaheldumine, nii et tähtedele jääb peale ruumi õhulisuse rõhutamise veel ka turvalisuse roll.

Betoon võistleb majas koguselt klaasiga. Peale ülima hoolega töödeldud põrandapinna esineb betoon vahelduseks ka vastupidi, täiesti töötlemata pindadena: seinad, postid ja vahelae aluspinnad.

Toimetuse kommunikatiivstruktuur

Uute toimetuseruumide kujunduse puhul oli kirjastaja Peep Kalal ja peatoimetajal kolm kindlat soovi: kuulutuste vastuvõtt peaks asuma esimesel korrusel, et eakamatel inimestel ei oleks tarvis treppidest üles-alla käia, toimetusele kuuluvad kaks korrust peaksid olema omavahel ühendatud ning toimetuses peaks olema akvaarium.

Kuldkalake nimega KOKO on esimese ja viimase täitnud, keskmise asjus tuli minna kompromissile. Tuletõrje olla sisetrepi mõttele vahele astunud, aga avaus jäi. Nii ongi kuulutuste vastuvõtu tuba esimesel korrusel, akvaarium ja ülejäänud tööruumid on jagatud kahe ülemise korruse vahel nii, et kujundus-reklaam ning intervjueerimiskambrid on ülal ja toimetus all.

Mõlemale korrusele on jätkunud terrassipinda, nii on siseruum suhteliselt tugevasti välisruumi, majakatuste ning puudelatvadega seotud. Korrustevahelist kommunikatsiooniava &uum l;mbritseb puhkeplats ja arhiiv. Viimase nett väljanägemine selles päevavalgusest üle kallatud kohas on omaette elamus – kõigest muust erinev, on see nurk saavutanud ootamatu graafilise puhtuse ja lausa kutsub enesega tutvuma.

Õhuruumi kohal on valguskuppel, avast allpool paistab aga koosolekuruum. Koosolekud on ses majas ilmselt kirglikud, sest üks vaheseintest on tublisti triibuliseks polsterdatud.

Seesama dekoratiivne ja mürasummutav paneel võlub kõiki toimetuse tualettruumis. Läbi mattklaasist vaheseina kumavas valguses laiuva kätepesuleti ees seisatades tundub, et ümbritsev võtab kokku terve sisekujunduse dramaatilisemad toonid – musta, valge ja punase kontrasti. Tiba sinist taamal toob paletti rahu ja värskust. Naturaalpuidust rääkimata, selle neutraliseeriv mõju on kõigile sisustajatele teada.

Valgus pääseb sisse ja välja

Nii et päevasel ajal kumab päevavalgust läbi terve maja, kuigi terve üks pikk sein on akendeta tulemüür. Sest ülejäänud seinad on enamasti klaasist, samuti vaheseinad. Koos täiendava, ohtralt kasutatud karniisivalgusega on siseruumid üpris valgusrikkad. Välja arvatud fotograafide ungas vastu tulemüüri. Aga nemad ongi ju pimikus harjunud!

Õhtusel ajal on vastupidi, maja kiirgab valgust väljapoole. Linnarahvas on rahul, et muidu pimedusse uppuv kesklinn on saanud sellise särava kristalli, mis valgustab ka hilisõhtul möödakäijate teed ja meeli. Ajakirjanikud on ju teadagi rahvas, kes töötab kaua, sõltudes nii lehegraafikust kui ka inspi­ratsioonist.

Muidu on toimetus avatud ­tööruumiga harjunud. Pigem oli eelmine kodu veelgi avatum. Sekretär Anu räägib, et algul oli see üpris imelik, et kogu toimetus jääb eemale, osalt küll läbipaistvate seinte taha. Nüüd aga on ta õppinud suurenenud privaatsust hindama.

Anu hooldada on ka toimetuse esimene instants – akvaarium. Nimelt kohtub tulija sissepääsu

juures esmalt vilksamisi kaladega. Neist tormatakse aga tavaliselt ummisjalu mööda, sest otse ees kumab sekretäri valge lett, millesse on kodeeritud salasõnumid. Tulijale jäävadki kõige sügavamalt meelde lett, põrand ja akvaarium, mis kolmekesi tähelepanukolmnurka jagavad.

Asi, milleks tulid, võib esimese ehmatusega meelestki minna.

Selline interjöör siis on neil mulkidel seal. Tehke järele!

8 olulist
1. Materjalikolmkõla tekitavad betoon, klaas ja punane voodritellis.
2. Betoonpõrandad nagu vesi või klaas – epokattesse on valatud hõbetähtedest lehepealkirjad.
3. Hõredate tähtedega üle külvatud klaasvaheseinad annavad ruumidele õhulisust.
4. Uksel tervitavad akvaarium ja valgust kumav sekretärilett, mille küljed samuti sõnumeid kannavad.
5. Vahelduseks on osa fassaadiakendest saanud pruuni sigrimigriga dekoratiivklaasi.
6. Toimetusekorruste vahel laes on nn kommunikatsiooniavaus, õhuruumi valgustab katuseaken selle kohal.
7. Pea kohal kulgevate torude visuaalset müra summutavad piimjast pleksikaasist siksaktahvlid.
8. Mõlemalt toimetusekorruselt pääseb terrassidele.