Julia
(24) kannatuste rada algas kuu aega tagasi postkastist leitud kirjaga. Ümbrikus peitus kohtuotsus, kus seisis mustvalgel, et teda karistati mullu detsembris varastamise eest 45 päeva pikkuse vanglakaristusega. Kuna ta võttis süü omaks, siis kärpis kohus karistust kolmandiku võrra. Julia olla juba kaks päeva vangiski istunud ja kui ta rikub seadust kolme aasta pikkuse katseaja jooksul, siis pistetakse ta täiendavalt neljaks nädalaks trellide taha. Lisaks nõudis kohtutäitur naiselt sundraha maksmist, millele lisandus täiturile ettenähtud tasud. Kokku 4858 krooni ja 50 senti. Julia mõtles, et ta minestab. Seniajani ei suuda ta rahulikult magada. Sest ta pole mitte midagi varastanud. Teda pole kunagi vahistatud. Ta pole istunud kaks päeva eeluurimisvanglas. Ta pole end üheski kuriteos süüdi tunnistanud. Ta pole kohtu all olnud. Ta ei ela Maardus nagu kohtuotsus väidab. Samuti pole ta töötu. Julia töötab ühes tuntud riigifirmas. Selles ettevõttes kasutatakse kiipkaarte, mis fikseerivad töötajate liikumise. Lisaks on olemas turvavideod. Need tõestavad, et mullu 1. ja 2. detsembril ei istunud Julia vangis, vaid käis tööl. Kuidas ja miks lasid politseinikud, prokurör, advokaat ja kohtunik läbi nii räige vea? Kuidas saab seda viga parandada? Kuidas teha nii, et need vead teiste inimeste puhul ei korduks?
