ÕIGLUS ON INIMESE ENDA MURE: Julia Trofimova. Vallo Kruuser

Teisel pool lauda istub kohvitassi taga õbluke blond tallinlanna. Ta vaatab mulle pärani silmi otsa ja räägib täiesti rahuliku häälega loo, mis peaks iga normaalse inimese püstinärvi ajama.

Julia Trofimova (24) kannatuste rada algas kuu aega tagasi postkastist leitud kirjaga. Ümbrikus peitus kohtuotsus, kus seisis mustvalgel, et teda karistati mullu detsembris varastamise eest 45 päeva pikkuse vanglakaristusega. Kuna ta võttis süü omaks, siis kärpis kohus karistust kolmandiku võrra. Julia olla juba kaks päeva vangiski istunud ja kui ta rikub seadust kolme aasta pikkuse katseaja jooksul, siis pistetakse ta täiendavalt neljaks nädalaks trellide taha.

Ka nõudis kohtutäitur Mati ­Roodes naiselt sundraha maksmist, millele lisandusid täiturile ettenähtud tasud. Kokku 4858 krooni ja 50 senti.

Julia mõtles, et ta minestab. Seniajani ei suuda ta rahulikult magada.

Sest ta pole mitte midagi varastanud. Teda pole kunagi vahistatud. Ta pole istunud kaks päeva eeluurimisvanglas. Ta pole end üheski kuriteos süüdi tunnistanud. Ta pole kohtu all olnud.

Ta ei ela Maardus, nagu kohtuotsus väidab. Ta isegi ei tea, kus asub Maardus Kallasmaa tänav.

Samuti pole ta töötu. Julia on viimased kolm aastat töötanud ühes tuntud riigifirmas klienditeenindajana. Selles ettevõttes kasutatakse kiipkaar­te, mis fikseerivad töötajate liikumise. Lisaks on olemas turvavideod. Need tõestavad, et mullu 1. ja 2. detsembril ei istunud ta vangis, vaid käis tööl.

Julia otsib abi

Täiesti nõutu Julia pöördus abi saamiseks Harju Maakohtusse.

Ta palus kohtuotsuse üle vaadata ning avaldas imestust, “mis alusel Eesti Vabariigi riigiametnikud on minuna esitlenud naisterahva tuvastanud? Mis dokumendi alusel? Kuidas on võimalik, et suvaline naisterahvas väidab, et on Julia Trofimova, ja seejuures on olnud vahi all ja ka viibinud kohtusaalis ning pole välja tulnud, et see isik kasutab valeandmeid? Kuidas tänapäeva Eesti Vabariigis saab selline asi toimuda?”

Julia teatas, et tahab temana esinenud naise karistamist, ja lõpetas kirja sõnadega: “Loodan, et Eesti Vabariigi kohus aitab mind selles.”

Kas kohus aitas teda?

Juliale jäi mulje, et ei. Talle vastas Orvi Tali ehk seesama kohtunik, kes ta mullu detsembris vangi mõistis. Kolmerealises kirjas seisis, et “maakohtu pädevusse ei kuulu kaebuses toodu lahendamine”.

Julia helistas teda kohtus “kaitsnud” Sergei Narusbergile.

Kas vandeadvokaat puhastas tema maine?

Ei!

Kui Julia küsis, miks Sergei Narusberg oma klienti ei tuvastanud, pani advokaat toru ära. Hiljem aga selgitas, et tuleb algatada uus menetlus ja Julia saab teha vastava avalduse.

“Kõik muudkui soovitavad, et ma pean kuhugi minema ja midagi kirjutama, aga miks mina?” ahastab Julia. “Miks keegi mind ei aita?”

Politsei tegi vigu, kohus tegi vigu

See pole esimene kord, kus Julia langes identiteedivarguse ohvriks. Aastatel 2008 ja 2009 saadeti talle kolm trahvinõuet Kopli trammis piletita sõitmise eest. Tookord Julia nuttis, karjus ja sõimas. Ta polnud ju jänest sõitnud, tal oli ID-pilet! Ilmselt oli keegi lurjus esinenud tema nime all.

Naine kaebas trahviotsused edasi ja võitis. Trahvid tühistati.

Seejärel sai ta 420 krooni trahvi narkojoobes viibimise eest.

Harju Maakohus tühistas ka tolle otsuse, sest politseinik tunnistas, et ta ei tuvastanud uimas naist ühegi dokumendi alusel. Kohtunik Sten Lind arvestas sedagi, et keegi võõras oli ka varem esinenud Trofimovana.

Munitsipaalpolitsei juhataja asetäitja Margo Reiska saatis pärast vabanduskirja ja teatas, et segaduse tekitanud mupo ametnikud said distsiplinaarkorras karistada.

Valetaja väljaselgitamisest aga politsei keeldus. Politseileitnant Helen Pallon märkis, et valeandmete esitamine on küll kuritegu, kuid “nimetatud koosseis ei hõlma valeandmete esitamist karistuse vältimiseks”!

Ja nüüd sadaski just sel moel Juliale kaela vanglakaristus!

Seekord ei teinud vigu ainult politsei. Kohtuotsus ütleb, et kohal ­viibisid kaitsja Sergei Narusberg, prokurör ­Marina Kalistratova, kohtunik Orvi Tali.

Mitte keegi neist ei kontrollinud kohtualuse isikut. Mistõttu varas istus kaks päeva Juliana arestimajas, tunnistas end sama nime all süüdi ning jalutas pärast otsuse langetamist rahumeeli kohtumajast minema.

Kuidas tuvastatakse pätte?

Avalduses Kesklinna politseijaoskonnale kirjutas Julia, et “kui see naisterahvas (kes esitles minuna) vahistati politsei poolt, et siis tehti temast pilti või äkki oli kohtusaalis olemas videokaamera, mille pildi/video pealt saaks seda naisterahvast võrrelda minuga ja tuvastada, et vahi all/kohtusaalis viibinud naisterahvas ei olnud mina.”

Seegi lootus oli asjatu.

Jaoskonna juht, politseikapten Valter Pärn selgitas kirjalikus vastuses, et kui kinnivõetul dokumenti kaasas ei ole, siis võrdlevad politseinikud teda politsei andmebaasis oleva fotoga. Ja kui foto puudub, siis esitatakse kinnivõetule küsimusi elukoha, lähisugulaste, varasemate õigusrikkumiste ja muu säärase kohta.

“Isiku andmete kindlaks tegemisel on suur roll isiku fotol. Paraku inimeste välimused muutuvad ning olemasolevad fotod võivad olla tehtud mitu aastat tagasi,” tunnistas Pärn ja soovitas pöörduda kohtusse...

Kuid mitte ühtegi sõna ­abistamise ega tegeliku kurjategija otsimise ­kohta!

Hiljem kuulis Julia, et vangla ja politsei turvavideoid, mis tõestaksid, et vahi all viibis keegi teine, talletatakse kuu aega, nad kustutati juba jaanuaris. Samuti ei tehtud fotosid vahistamisel.

Politseist pole Julia kuulnud isegi seda, mille vargus tema kaela aeti ja kus see toimus.

Küll aga leidis üks lahkem politseinik andmebaasist kahe sarnase naise fotod. Üks neist oli Julia lapsepõlvesõbranna Julia B.!

“Olen 99 protsenti kindel, et minu nime kasutas kõigil neil viiel korral too Julia, kes on praegu narkomaan, on nakatunud HIVi ja viibib enamiku ajast Põhja-Tallinnas,” räägib Julia. “Me olime kooli ajal päris lähedased, meie emad käivad läbi. Ta teab minust kõike. Ta elab Maardus ja on ka minu sarnane.”

Julia teatas oma kahtlustest politseile, kuid sama hästi võinuks ta rääkida seinaga.

Julia tahab nime vahetada

Aasta ajakirjanikuks valitud Priit ­Pullerits kaebas talvel, et keegi kirjutab tema nime all internetis kommentaare. Politsei leidis pahareti suurema vaevata üles. Kohus mõistis talle 20 tundi ühiskondlikult kasulikku tööd.

Julia pole staar. Ta on tavaline Õismäe venelanna, kes peab oma süütuse tõestamiseks ametnike vahet jooksma. “Olen võtnud selleks vabu päevi, mis on minu jaoks väga riskantne, sest ma võin kaotada töö. Süüdimõistetuna ei saaks ma ka enam uut tööd küsida! Olen pidanud tegema kulutusi transpordi ja dokumentide vormistamise peale – tänapäeval ju kõik maksab!”

Julia ohkab. “Mu uus jurist ütles, et see on tõsine asi. Järgmisel korral võib politsei tulla mu töö juurde ja mu kinni võtta väitega, et ma olen kellegi ära tapnud! Aga mul on väike tütar, kes mind vajab, ja ma ei saa vangistusega riskida!”

Julia usub, et on teinud kõik mis tema võimuses. Ta lasi uue ID-kaardi teha lootuses, et siis pannakse ­politsei andmebaasi tema uus foto ja Julia B. ei saa enam temana esineda. Ta otsustas isegi uue perekonnanime võtta.

Asjaosalised tunnistavad vigu

Julia lugu võttis uue pöörde alles siis, kui ta nädala alguses Eesti Ekspressi poole pöördus.

Esiteks kinnitas Julia tööandja, et naine viibis väidetava vangistuse ajal tööl. Kiipkaardi logid näitavad, millal ta tööle tuli ja korruste vahel liikus. Personaliosakonnast iseloomustati teda enesekindla ja püüdliku inimesena, kel on ambitsiooni ka ametiredelil tõusta.

Teiseks hakkasid asjaosalised vigu üles tunnistama. Prokuratuur märkis, et “kui isiku tuvastamise akt on toimikus ja sealt nähtub, mille alusel isik tuvastatud on, siis puudub prokuröril alus kahelda, et seda pole tehtud piisava põhjalikkusega. Teiseks peab kohtunik tuvastama isiku enne istungi sisulist algamist. Istungi protokolli kohaselt on seda ka tehtud.”

Advokaat Narusberg ütles, et ta jäi uskuma politseid, et kohtualune on just Julia.

Kohtu esimees Helve Särgava selgitas, et valetajast varga pidas mullu detsembris kinni vaneminspektor Irina Kuzmenko. Dokumente vargal kaasas ei olnud.

Seetõttu tuvastas konstaabel ­Katrin Kahro varga isiku tema visuaalse võrdlemise abil infosüsteemis oleva fotoga. Varas sarnanes Juliaga. Isiku samasuse tuvastamise õiendis on kenasti kirjas ka Julia perekonna- ja eesnimi, isikukood, elukoht ja sünnikoht. Süüdistatav kordas täpselt sama juttu ka kohtus. Ja nii tekkiski mulje, et ta on Trofimova.

Lõpuks hakkab jää liikuma

Särgava lisab, et kohus aitab Juliat. “Eesti riik on tekitanud talle moraal­seid kannatusi. Riik peab selle probleemi ise lahendama ega tohi enam nõuda, et ta kannaks veel mingeid kulutusi ja peaks selle asjaga tegelema,” leiab Särgava.

Kohtunik Tali saatis Julia kaebuse kohe prokuratuuri, kellel on õigus küsida Riigikohtult luba kohtuotsuse ülevaatamiseks.

Prokuratuur lubas Ekspressile, et lehe ilmumise ajaks ehk neljapäevaks on vastav avaldus ka Riigikohtusse esitatud.

Lisaks algatas Põhja ringkonnaprokuratuur esmaspäeval identiteedivarguse uurimise.

Kahjutasu saamiseni pikk tee

Ma loodan, et politsei leiab tegeliku kaabaka üles ja kohus karistab teda nii varguse kui valetamise eest. Ja et Julia saab oma kannatuste eest riigilt väärika kahjutasu.

Justiitsministeerium ütleb, et Julial on õigus tasu saada nii reaalselt tehtud kulude katteks kui moraalse kahju eest. Ta saab seda välja nõuda nii temana esinenud naiselt (kui too süüdi tunnistatakse) kui halduskorras ka riigilt. Aga see eeldab muidugi taas juristi võtmist ja kohtupaberite koostamist.

Nii et sekeldamist tuleb Julial veel omajagu. “Ma ei saa hästi aru, miks nad varem midagi ei teinud,” ütleb ta teatava arusaamatusega. “Ja ma ei teagi, kuidas teid tänada...”

Vastan, et see ongi ajakirjaniku töö, inimesi ja ühiskonda aidata. Ja et tema saaga ei ole ju veel lõppenud, seni on vaid asjaosalised süüd tunnistanud ja lubanud pabereid liigutada. Aga õnneks on tal vähemalt lootust.

Kuidas vältida vale inimese karistamist?

? Tõenäoliselt ei ole õige esitada kohtule kiirmenetluse korras arutamiseks süüdistusakte ainult isikusamasuse tuvastamise õiendi alusel, leiab Harju maakohtu esimees Helve Särgava.

? Särgava möönab, et on ka ise paaril-kolmel korral kokku puutunud identiteedivargusega, kui väärteo protokoll tehti n-ö valele inimesele. Tegemist oli ohvrite heade tuttavate ja usaldusalustega, kes teadsid täpselt süütu isiku andmeid.

? Prokuratuuri pressiesindaja Maria-Elisa Tuulik toonitab, et sarnaste juhtumite vältimiseks tuleb kaitsta oma isikuandmeid. Isegi oma headele tuttavatele ei tohi avaldada isikuandmeid, mille alusel saab isikut tuvastada. Samuti ei tohiks isikukoodiga dokumendid sattuda võõraste isikute kätte.