28.03.2008, 00:00
Täiesti ebaoluline: Karvad ja koristaja
Varssavi läinud aastal avatud Hilton nägi välja vägagi
esinduslik. Liftid sõitsid üles-alla kiiresti ja
hääletult, teenindajad olid reguleeritud kasutama üle ühe
lause viisakusväljendit “sir” ning avaras fuajees
lõõskasid lõõgastumisjanust klienti peibutades
Armin Karu asutuse punakad põrgutuled. On imetore, et Eesti tuntuim
firma on surunud oma haarme juba ka Poola südamaale.
Hilise
kellaajaga seoses huvitas mind pokkeriautomaadist rohkem aga voodi. Ka see
nägi 25. korruse Executive Floori korruse toas välja üsnagi
ahvatlev – valge tekk, sellel veripunane kate ja mitut sorti padjad.
Paraku oli neitsilikkus voodilt juba võetud, sest nagu teatasid kaks
jämedat ja musta karva otse teki all, oli keegi siin voodis olnud enne
mind.
Täpselt samasugused karvad – kuid nüüd
juba tükki seitse või kaheksa – vedelesid ka vannitoa
põrandal. Püüdsin lambi valgussõõris välja
selgitada, kas tegu on kubeme- või juuksekarvadega, kuid puuduliku
hariduse tõttu ei suutnud; viisin karvad toast välja, lugesin
läbi Hiltoni manager’i allkirjastatud kirja, milles mind
südamest teretulnuks kuulutati, ja jõin lobby-baaris ära kaks
pudelit Guinnessi (19 zlotti ehk umbes 85 krooni tükk). Lõpuks
saabus uni.
Miskipärast leian ma hotellivooditest karvu aina
sagedamini. Detsembris 2007 lugesin üksteist tundmatut karva kokku
Amsterdami Swissoteli voodipesu vahelt. See kogemus avaldas muljet ja juba
mõni kuu olen ma jõllitanud iga hotellivoodit esialgu
umbusklikul pilgul, sest voodi peab usalduse kõigepealt võitma.
Tavaliselt karvu kontrolli käigus ei ilmne, kuid kahel mittetavalisel
korral on ka aluslina näinud välja selline, nagu oleks keegi teda
kiiruga vaid sirgeks siluda üritanud.
Muidugi poleks paaris
karvas midagi iseenesest kohutavat. Võib-olla peaks üksikul
inimesel olema isegi südantsoojendav mõelda, et keegi on sama
voodipesu vahel maganud vähemasti vahetult enne teda. Lisaks (nagu
näitas kogemus Amsterdamis) on imagoga mittehaakuvad karvad voodis
ideaalne võimalus saada kompensatsiooni hotellijuhtidelt, kelle sahtlist
ilmuvad kohemaid välja siirad vabandused, Šveitsi šokolaadid
ja tasuta öö sertifikaadid (tõenäoliselt on sahtli
tagumises otsas probleemi kolmanda osapoole jaoks valmis ka revolver ja
ratsapiits, kuid neid kliendile ei näidata).
Varssavi Hiltonis
hakkas mul aga koristajast kahju. Kujutasin ette tanuga poola naist, kes on
saanud valesti aru vannitoas olevast ingliskeelsest kirjast, mis ütleb, et
ilma vastava erisoovita vahetatakse ökokaalutlustel kliendi voodis linu
vaid igal kolmandal ööl. Küllap oli ta otsustanud, et kiri
käsib tal linu vahetada vaid igal kolmandal ööl sõltumata
sellest, kui palju kliente nende kolme päevaga toast läbi käib.
Või siis võib-olla oli koristajal raske aeg.
Kuumahood ja abieluprobleemid, väike palk ja mure laste pärast.
Võib-olla ei suutnud ta keskenduda, mõtlesin ma, juureldes kohe
ka selle üle, mis juhtuks minuga, kui peatoimetaja iga mu kehva loo
järel lugejatele šokolaadi ja tasuta ajalehti peaks jagama.
Nägemus vallandatud koristajast keset Varssavi mudaseid ja auklikke
tänavaid ei tundunud jätkusuutlikuna.
Juhtugu Hollandi
hotellitöötajatega mis tahes, kuid idaeurooplased peavad kokku
hoidma.
Ma otsustasin mitte olla kaebupunn.
Täiesti ebaoluline
.. on uus rubriik, milles Krister Kivi kirjutab ebaolulistest reisimisega seotud nähtustest Euroopas ja mujal.
.. on uus rubriik, milles Krister Kivi kirjutab ebaolulistest reisimisega seotud nähtustest Euroopas ja mujal.