Hilise kellaajaga seoses huvitas mind pokkeriautomaadist rohkem aga voodi. Ka see nägi 25. korruse Executive Floori korruse toas välja üsnagi ahvatlev – valge tekk, sellel veripunane kate ja mitut sorti padjad. Paraku oli neitsilikkus voodilt juba võetud, sest nagu teatasid kaks jämedat ja musta karva otse teki all, oli keegi siin voodis olnud enne mind.


Täpselt samasugused karvad – kuid nüüd juba tükki seitse või kaheksa – vedelesid ka vannitoa põrandal. Püüdsin lambi valgussõõris välja selgitada, kas tegu on kubeme- või juuksekarvadega, kuid puuduliku hariduse tõttu ei suutnud; viisin karvad toast välja, lugesin läbi Hiltoni manager’i allkirjastatud kirja, milles mind südamest teretulnuks kuulutati, ja jõin lobby-baaris ära kaks pudelit Guinnessi (19 zlotti ehk umbes 85 krooni tükk). Lõpuks saabus uni.


Miskipärast leian ma hotellivooditest karvu aina sagedamini. Detsembris 2007 lugesin üksteist tundmatut karva kokku Amsterdami Swissoteli voodipesu vahelt. See kogemus avaldas muljet ja juba mõni kuu olen ma jõllitanud iga hotelli­voodit esialgu umbusklikul pilgul, sest voodi peab usalduse kõigepealt võitma. Tavaliselt karvu kontrolli käigus ei ilmne, kuid kahel mittetavalisel korral on ka aluslina näinud välja selline, nagu oleks keegi teda kiiruga vaid sirgeks siluda üritanud.


Muidugi poleks paaris karvas midagi iseenesest kohutavat. Võib-olla peaks üksikul inimesel olema isegi südantsoojendav mõelda, et keegi on sama voodipesu vahel maganud vähemasti vahetult enne teda. Lisaks (nagu näitas kogemus Amsterdamis) on imagoga mittehaakuvad karvad voodis ideaalne võimalus saada kompensatsiooni hotellijuhtidelt, kelle sahtlist ilmuvad kohemaid välja siirad vabandused, Šveitsi šokolaadid ja tasuta öö sertifikaadid (tõenäoliselt on sahtli tagumises otsas probleemi kolmanda osapoole jaoks valmis ka revolver ja ratsapiits, kuid neid kliendile ei näidata).


Varssavi Hiltonis hakkas mul aga koristajast kahju. Kujutasin ette tanuga poola naist, kes on saanud valesti aru vannitoas olevast ingliskeelsest kirjast, mis ütleb, et ilma vastava erisoovita vahetatakse ökokaalutlustel kliendi voodis linu vaid igal kolmandal ööl. Küllap oli ta otsustanud, et kiri käsib tal linu vahetada vaid igal kolmandal ööl sõltumata sellest, kui palju kliente nende kolme päevaga toast läbi käib.


Või siis võib-olla oli koristajal raske aeg. Kuumahood ja abieluprobleemid, väike palk ja mure laste pärast. Võib-olla ei suutnud ta keskenduda, mõtlesin ma, juureldes kohe ka selle üle, mis juhtuks minuga, kui peatoimetaja iga mu kehva loo järel lugejatele šokolaadi ja tasuta ajalehti peaks jagama. Nägemus vallandatud koristajast keset Varssavi mudaseid ja auklikke tänavaid ei tundunud jätkusuutlikuna.


Juhtugu Hollandi hotellitöötajatega mis tahes, kuid idaeurooplased peavad kokku hoidma.

Ma otsustasin mitte olla kaebupunn.
Täiesti ebaoluline
.. on uus rubriik, milles Krister Kivi kirjutab ebaolulistest ­reisimisega seotud nähtustest Euroopas ja mujal.