Rõõmus väimees: Kristjan Karis (33) kuulub Tehvandi spordikeskuse juhatusse. Tema ülesanne on teha Tartu ülikooli endisest Kääriku spordibaasist Eesti tippspordi keskne treeningkeskus. Foto: Jassu Hertsmann

Aasta jooksul on noor poliitik andnud parteile 44 000 krooni. Juhtiv riigiprokurör Heili Sepp tahab teada raha päritolu. Oli see tema enda raha?

Noor poliitik ütleb, et võttis oma elukaaslase emalt laenu.

Prokurör imestab. Kas ämm on siis nii rikas, et tema käest saab laenata?

Noor poliitik nõustub, et tema ämm ei ole tegelikult rikas. Aga ta müüs mõne aja eest oma suvila maha.

Pärast seda vastust kaotab prokurör ämma vastu igasuguse huvi.

Noore poliitiku nimi on Kristjan Karis. Ta käis tänavu 28. mail omal algatusel riigiprokuratuuris Reformierakonna rahastamisest rääkimas.

Uurijad oleks Karise niikuinii välja kutsunud.

Tema koolivend ja sõber Silver Meikar käis prokuröri juures juba mõned päevad varem. Tol kohtumisel soovitas Meikar prokuröril Karisega kindlasti suhelda. Ehk aitab ta paljastada partei musta raamatupidamist?

Karis räägibki, kuidas keegi tõi Reformierakonna Tartu kontorisse 5000 krooni. Ühe vanema kolleegi soovitusel kandis tema selle raha partei kassasse oma nime all.

See juhtus sügisel 2006 ja on seaduserikkumisena ammu aegunud.

Muidu annetas Karis parteile ikka oma raha, väikseid summasid. Kuni tulid 2009. aasta kohalikud valimised.

Tartus vedasid Reformi kandidaatide nimekirja neli prominenti. Need olid linnapea Urmas Kruuse, Neinar Seli kilepakendivabriku direktor Triin Anette Kaasik, riigikogu liige Hannes Astok ja kohaliku veevärgi juhataja Toomas Kapp.

Selliste vanade kalade sappa vajati viiendaks värsket nägu. Valik langes Kristjan Karisele.

Võib olla mängis partei jaoks rolli nimemaagia. Uue kandidaadi perekonnanime teadsid linnas kõik, sest tema isa Alar Karis töötas Tartu ülikooli rektorina.

Kristjan Karis pidas sel ajal projektijuhi ametit Eesti Rahva Muuseumi ehituse sihtasutuses. Eelnevalt oli ta olnud kultuuriminister Laine Jänese ja eurosaadik Toomas Savi nõunik. Parimatel kuudel laekus tema pangaarvele töötasuna 24 000 krooni.

Karis rõõmustas siiralt, et pääseb oma elu esimestel valimistel kohe esiviisikus kandideerima. Koht linnavolikogus oli sama hästi kui kindel. Ta kirjutas veebis: “Mul on kindel soov järgmised neli, kaheksa... 20 aastat osaleda linna juhtimises!”

Kiire edu läheb noorele poliitikule kalliks maksma.

Reformierakonna Tartu piirkonna juhatus arvab, et iga esinumber võiks panustada oma kampaania heaks 25 000 – 35 000 krooni. Suurte naeratavate nägudega plakatid ei ilmu tänavatele tasuta. Ega kleebised bussidele.

Moraalne kohustus parteid toetada seadis kahe väikese lapsega pere eelarve surve alla. Karis vajas kiiret finantssüsti.

Paar aastat tagasi müüs tema elukaaslase ema maha Viljandimaal asunud suvila. Karis oli seal korduvalt käinud, võidelnud vammiga, lõiganud hekki, riisunud lehti.

Suvila müügist saadud tulu kogus ämma pangaarvel tagasihoidlikku intressi. Karis teadis seda ja palus laenu. Oma rahavajadust ta seletama ei hakanud. Ämm kandiski väimehe pangaarvele 30 000 krooni.

Karis liigutas summa edasi Reformierakonnale. Muidu tegi ta säästukampaaniat. Kirjutas kodus reklaamtekstidele allkirju, nii et käsi kange, ja viis ümbrikke oma läkitustega tartlaste postkastidesse.

Valimistel kogus ta 200 häält. Sellest piisas, et volikogusse sisse saada.

Tänavu oktoobris lõpetab prokurör Sepp Reformierakonna kriminaalasja uurimise. Valitsuspartei must rahastamine leiab kinnitust.

Vähemalt kuus Reformierakonda kuulunud inimest on kandnud partei arvele võõrast raha. Kõik nad tunnistavad seda keskkriminaalpolitseile oma südame sunnil. Nende hulgas on peaminister Andrus Ansipi perekonnatuttavate, Tartu ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutropi ja Eesti Keele Instituudi direktori Urmas Sutropi väimees Ilmar Mihkelsoo.

Ja Sven Illing, keda peaminister isiklikult tunneb. Kui Ansip oli veel Tartu linnapea, siis töötas Illing tema käe all rahanduse abilinnapeana.

Musta raha tegelik päritolu jääb mõistatuseks ning prokuratuur ei anna kedagi kohtu alla. Mõni juhtum osutub ka aegunuks.

Kriminaalasja lõpetamise määruses toob prokurör Sepp rea näiteid, kuidas reformistid oma annetusi põhjendasid.

Nimekiri algab lausega: “...laenasin ämmalt, kes sai selle suvila müügist”.

Karis loeb seda lauset samal päeval, kui kogu Eesti tutvub internetis kriminaalasja lõpetamise määrusega. Prokurör ei avalikusta ei ämma ega väimehe nime. Muidu on kõik õigesti kirja pandud.

Tallinnas ja Tartus algavad Reformierakonna vastased meeleavaldused. Kantakse plakateid “Ärge nakatage rahvast marutaudi!”, “Rahval on põis täis...” ja “Aitab valedest!”

Sõna “ämm” muutub osaks poliitilisest folkloorist. Partei peakorteri ees Tallinnas seistakse plakatiga “Kes pani raha ämma kappi?”.

Tartus viiakse parteikontori ukse ette kingikarpe. Ühte pakki kaunistab kiri “Ämmalt armastusega. 50 000 EEK”. Teisel pakil on tekst: “Palju õnne! Ämm”.

Karis mõtleb, kas peaks midagi avalikult ütlema. Et lõpetage ära, see on ju minu ämm?!

Ta kardab, et vihane rahvas ei usuks teda. Ükskord nägi ta pealt, kuidas Meikar üritas vaielda internetis anonüümsete kommentaatoritega. Midagi mõistlikku sellest välja ei tulnud.

Populaarse žurnaali Kodukiri detsembrinumbris kirjutab presidendi abikaasa Evelin Ilves, kuidas 9aastane tütar Kadri Keiu vaatas telekast uudiseid. Laps tahtis teada, mida tähendab kinkepaki peale kirjutatud “Ämm andis 50 000 krooni”.

“See on, nagu annaks manna (minu ema) issile 50 000 krooni ja issi annaks selle mõnele parteile,” õpetas Evelin Ilves.

“Aga mannal ei ole ju nii palju raha!” muutus Kadri Keiu nõutuks.

“Selles asi ongi,” selgitas Evelin Ilves edasi. “Mannadel, s.t isside ämmadel tavaliselt polegi nii palju raha. Eriti parteidele annetamiseks. Kui neil oleks, annaks nad pigem lastelastele. Või teeks kodus remonti. Või läheks reisima.”

“Kas keegi valetas?” vaatas Kadri Keiu oma emale otsa. Tüdruku silmad olid suured ja suu kriipsuna kinni.

Annan Kodukirjas ilmunud artiklit intervjuu käigus Karisele lugeda. Ta hoiab ajakirja kahe käega enda ees, loeb ja naerab.

“See asi kasvas nii suureks. Täiesti uskumatu,” imestab Karis.

Ta käitus ju ausalt! Perekonna suhtes, sõprade suhtes, erakonna suhtes, prokuratuuri suhtes.

Tulemus on vastupidine. Tõesest ülestunnistusest juhtivale riigiprokurörile on saanud aasta suurima vale sümbool.

Avalikkus pole tulnud selle peale, et mõni ämm võib väimehele raha laenata. Ka siis, kui tegemist on poliitikuga.

Mõne päeva pärast on jõulud. Mida Karis oma ämmale kingib?

“Ma ei tea,” kostab Karis. Äkki turtsatab ta naerma: “Sularaha või?”

PS Pärast intervjuud saadab Kristjan Karis Ekspressile pangakonto väljavõtte. Käesoleva aasta jooksul on tema pere maksnud ämmale jupikaupa tagasi kolmandiku laenust – kokku 715 eurot. Esimesed maksed toimusid mitu kuud enne Reformierakonna kriminaalasja algatamist.
Ämm: “Mina ei arva mitte midagi”

Telefoniintervjuu reformierakondlase Kristjan Karise elukaaslase ema Mare Saarega.

Kristjan Karis sai teilt laenu?

Vastab tõele.

Laenu summa oli 30 000 krooni?

Jah.

Kui Kristjan laenu küsis, kas ta ütles, milleks ta raha vajab?

Ta ei öelnud ja, ausalt öeldes, ma ei täpsustanud. Noored inimesed – kes teab, neil võib ju alati raha vaja minna.

Kas politsei teid üle kuulas?

Ei.

Olete mõnda meeleavaldust pealt näinud, kus keegi käib ringi sildiga “Ämm”?

Ei ole mina osalenud.

Aga televiisorist näinud?

Ausalt öeldes ma peaaegu ei vaata televiisorit.

Et sõna “ämm” hakati poliitikas kasutama, te olete kursis?

Jah, no aga ma arvan, et riik on ämmasid täis.

Mida te sellest segadusest arvate?

Mina ei arva mitte midagi. Ma arvasin, et see teema on ammendunud.

Te ei ole kunagi erakonna liige olnud?

Ei-ei.

Selle raha saite suvila müügist?

Ausalt öeldes on muidugi solvav, et keegi üldse selliseid asju minu selja taga on uurinud. Aga jah, see oli minu ema suvila.

Kristjan ütles, et on seda summat teile ka tagasi maksnud.

Jah, on küll. See oli ju laen!

Kas väimehelt intressi ka küsisite?

Ei küsinud, kuulge! (Naerab)