TÄISMAHUS: Siim Kallas: iga valitsuse aeg saab kunagi otsa
Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas on üks neid inimesi, kelle otsused ja mõtteviis meid Euroopas tutvustab. Samal ajal on tal vastutus olla liidu kaitsja. Ja lõpuks Eesti patrioot. Viimane nädal on olnud Eestile keeruline: õpetajate streik, toetusstreigid ja meeleolu, et midagi on justkui valesti. Midagi, mida ei hooma, kuid rahakotti vaadates saame kohe aru: see on meie heaolu, meie elu.
Ei taha olla kiuslik, kuid ikkagi olen kirjutanud, et Eesti on justkui umbkotistunud, kinnine…
Need streigid... Ei taha anda otsest hinnangut, kuid Euroopas on mul nendega palju kokkupuudet. Üks sõnum, mida ma soovin Eestile anda, on, et streik on relv, mida kasutatakse, kui ei ole enam teist võimalust. Eriti teravad on transporditöötajate otsused. Neil on relv, millega saab haavata, kuid on alati võimalus ka endale näppu lõigata. Just nende streik peab olema eriti põhjendatud ja kaalutletud. Transpordist sõltuvad ikka liiga suured rahvahulgad. Pariisi metroos lõpuks leiti kompromiss: kunagi ei seisku kogu liiklus, sest sellest sõltub 10 miljonit inimest, ja seetõttu võib streikida pool metroost. Kui ajakirjanik streigib, siis on see omaniku ja tellija probleem. Kui autotehase töölised streigivad, siis on see omanike probleem. Kuid transpordi streik on kohe ju tuhandete või miljonite probleem, kes ei ole üldse sellega seotud, ja seda ei tohi teha mõtlematult.
Kas oskate hinnata või kommenteerida praegust Eesti olukorda: üle pika aja üks tõsine tööseisak ja valitsus ju tegelikult toimib. Kuidagi kummaline vastuolu.
Väljastpoolt vaadates on Eesti üks Euroopa positiivsemaid arenguid ja riike. Kui me võtame ridamisi Ida-Euroopat, kus on niipalju poliitilisi konflikte ja möödarääkimisi, siis Eesti on selgelt positiivse poole peal. Ma võin meid rahulikult võrrelda näiteks Belgiaga, kus olen juba kaheksa aastat elanud ja kus on palju suuri streike. Samas, kui ma peaks praegu meenutama, milliseid suuri ettevõtteid on seal asutatud, siis ei tule ühtegi meelde. Investeeringuid ei meenu. Millises majandusharus liigub asi võimsalt edasi – ei oska öelda. Neid uudiseid ei ole, küll aga on palju uudiseid, et ettevõtteid suletakse. Autotehas Antverpenis – 3500 inimest – suleti. Kogu Belgia kunagine uhkus metallurgiatööstus elab väga raskeid aegu. Belgial on ju tegelikult meiega võrreldes tohutud eelised: asukoht, tugev industriaalne kultuur, aga samal ajal ollakse kuidagi nõrgad ja jõuetud. Kui ma võrdlen Belgiat ja Eestit, siis see tunne, mida sa mainisid, et Eesti on justkui kinni jäänud, on Belgias palju teravam kui Eestis. Ja see ei ole mitte ainult minu arvamus, vaid ka Belgia juhtivate poliitikute arvamus. Nii et eks väljastpoolt paista olukord natuke teistmoodi.
Meie ja Euroopa. Me elame siin ääremaal oma mõnusat elu ega ole sellega rahul?
Kuid eks üks loogika ole ka see, et Eestis on olnud pretsedenditult kaua aega ühe ideoloogiaga valitsus. Paratamatult saab kõikidel valitsustel aeg täis. Kui vaadata Inglismaad, siis Margaret Thatcher oli võimul üksteist aastat, see on ju koletult pikka aega. Mõelge, mis on üksteist aastat… Ja ühel hetkel saab igal valitsusel aeg täis. Helmut Kohl oli ka igipikka aega valitseja ja Gerhard Schröder tuli ju valitsejaks loosungiga, et Helmut tegi kõik õigesti, aga aeg on täis – lihtsalt liiga kaua oli ta võimul olnud.
Ma püüan edasi anda, mida ilmselt inimesed võivad praegu mõelda. Õige on see, et riik saab hästi hakkama, kõik meid justkui kiidavad, aga meie õpetajate palk on väiksem kui kreeklaste miinimumpalk. On raske endale seletada, miks see nii on.
Eks see Kreeka näide ole ka mõnevõrra eripärane.
Jah, võib-olla. Kuid ikka mõeldakse nii: kreeklased võtsid laenu, ajasid oma palgad üles, makse ei maksa ja nüüd Euroopa aitab nad veel jamast välja. Miks meie siin sedasama ei võiks teha?
Ega me neid ikka nii väga välja ei aita midagi. Ega ju keegi ei välista seda, et Kreeka kuulutatakse maksejõuetuks. See pressing, mis Euroopa Kreekale peale on pannud, on ikka hirmus. Ei saa tõepoolest eitada, et Kreeka miinimumpalk ei ole kõrge mitte ainult võrreldes Eestiga, vaid ka näiteks Portugaliga. Nii et Kreeka on olnud Euroopa ajaloos väga eriline näide. Juba nende liitumine Euroopa Liiduga oli pigem poliitiline kui ratsionaalne otsus. Paljudele asjadele on Kreeka puhul vaadatud läbi sõrmede. Ka ühisrahaga liitumine oli selline kummaline samm, et kui ma sel ajal koos tolleaegse Hollandi keskpanga juhi Wim Duisenbergiga õhtulauas istusin, väljendas ta juba siis selle sammu suhtes üsna suurt umbusku. Ega ma ei oskagi midagi õigustuseks öelda. On ja Kreekaga kole lugu ja meie poolt vaadatuna ebaõige.
Inimesed lähevad ära. Arvatakse, et meid jääb kogu aeg vähemaks. Põhjuseks on umbusk ja soov paremini elada.
Jah, see on kindlasti teema, kuid kas ka probleem, see ei ole päris selge. Kui vaadata palgatasemeid meil ja Euroopas, siis on need loomulikult erinevad, kuid näiteks Norras on elatustase sedavõrd kõrge, et on raske endale teenitud rahast midagi järele jätta. Ja Saksamaal, kus on üks Euroopa soodsamaid hinnatasemeid, ei ole palgad mingid väga müstilised.
Ma olen seda meelt, et pole mõtet teha sellest, kui inimesed lähevad välismaale ja proovivad seal elada, mingit müstifikatsiooni. See on ju suurepärane, et meil on olemas selline suur territoorium, Euroopa Liit, kus igaüks saab oma võimeid proovile panna.
Mulle vahel tundub, et inimesed ei kujuta ette, kuidas sulanduda võõrasse keskkonda. Paljud on rääkinud, et arstid lähevad ära ja saavad vanas rahas sada tuhat krooni ja on õnnelikud… Toon ühe näite. Belgias on meditsiiniteenuse osutamine vaba. Paned oma vasksildi üles ja hakkad perearstiteenust osutama. Piiranguid on väga vähe – peamine on see, et pead oskama prantsuse ja flaami keelt. Mina käin oma arsti juures, ja kuna mu abikaasa on endine jaoskonnaarst, siis oskab veidi kalkuleerida. Tean, kui suur on see füüsiline piir, kui palju üks perearst või jaoskonnaarst suudab inimesi vastu võtta. Ja kui ma panen kokku tasu, mis ta nende inimeste arvuga saab, siis see ei ole midagi müstilist. See on korralik sissetulek, aga ta maksab maksu, üürib ruumid. Neil on kõik vajalik tehnika olemas, kuid ruumid on tagasihoidlikud. Eks ma uurisin, kes neil selle hinna – umbes 35–40 eurot vastuvõtt – määrab. Nad ütlevad kohe, et rohkem ei saa küsida, kuna on konkurents. Kui nüüd vaadata seda kibedat konkurentsi Belgia perearstiturul, kuhu tulevad ka prantslased, kes oskavad keelt, siis midagi lillelist seal ei ole.
Me oleme olukorras, kus keegi ei vaidle vastu, et riik elab hästi, kuid kõik küsivad: miks mina elan halvasti? Selles hästi toimivas riigis?
Eks see ole jah probleem. Poliitikas on tõepoolest nii, et sa räägid üldistest asjadest, kuid siis tuleb sinu juurde inimene, kes ütleb lihtsalt: minul on selline konkreetne lugu. Ega ei oskagi midagi öelda või lahendust pakkuda.
Mulle on vahel tundunud, et Eesti väiksus ja suletus toodab ise pessimismi. Kui need inimesed, kes on olnud välismaal, tulevad tagasi ja on Eestist vaimustuses, siis nemad näevad seda maailma teisiti, laiemalt. Näiteks Anu Tali, rahvusvaheline inimene, ütleb ju selgelt, et muusikud peavadki minema mujale, kogema uusi ideid ja olemisi. Ilma selleta ei olegi võimalik saada heaks muusikuks.
Ikkagi, me elame ühte elu, elame seda ainukordselt ja ise. Võimalusi ju rohkem pole.
Mida võib praegu öelda Euroopa poolt vaadates? Mure on hoopis pahupidine: Euroopa inimesed rändavad liiga vähe! Keele- ja kultuuribarjäär, väga palju on sotsiaalseid takistusi. Eriti huvitavaks teeb selle probleemi näiteks fakt, et väga väike hulk Euroopa teadustöötajaid, see võis olla 1,4%, võin veidi eksida, on üldse töötanud välismaal. Mis me siis räägime töölistest. Nii et kokkuvõttes on ka Euroopas tegelikult tööjõu vabale liikumisele liiga palju barjääre, palju rohkem, kui me oskame ette kujutada. Näiteks on Saksamaal puudu 70 000 inseneri. Samal ajal on Hispaanias väga palju töötuid insenere, kes ei lähe Saksamaale.
Kas Saksamaa ei taha või hispaanlane ei lähe?
Saksamaa tahab, aga hispaanlane ei lähe. Keel, keel on üks peamisi takistusi.
Ega sinna ei ole ka kerge minna. Peab hakkama korralikult tööle, siestat ei ole, harjumuspärasest elust lahkumine… See ei ole ju kerge.
Ma toon näite oma valdkonnast. Vanad liikmesriigid jälgivad väga rangelt, et Ida-Euroopast ei tuleks neile tööle autojuhte. Asi ei ole isegi mitte palgas, et on odavam ja võtavad seetõttu näiteks prantsuse autojuhi töö üle. Ei, probleem on hoopis selles, et idaeurooplane on nõus tegema – või mis nõus, teeb lihtsalt rohkem tööd. Ja seda ei suudeta neile justkui andeks anda!
Seda räägitakse huvitaval kombel ka Soomes käivate eestlaste kohta. Et nad on hinnatud töötajad: teevad ausalt oma töö ära, et logele, ei virise…
Just! Ja seda kultuuri ei tohi kaotada. Kui me räägime n-ö piltlikult riigi ja rahva ressursist, siis Eestil on selleks töökus. Kui naftariikidel on õli, mille peal nad ju tegelikult elavad, ja keegi ei analüüsi, kui ebaratsionaalselt nad oma ressurssi kasutavad, siis meil on selleks töö. See on selline hea asi, mida ei saa takistada ja mis ei lõpe otsa. Töötegemist ei saa ju takistada.
Mis on Euroopa tulevik – riikide liit või föderatsioon?
Punkt üks: Euroopa Liit on olnud läbi ajaloo väga konfliktne projekt. Kui nüüd meenutada, siis üks riik, Prantsusmaa, on kutsunud oma esindajad pooleks aastaks liidust ära… Kogu aeg on Euroopa Liidus olnud õhus mingi konflikt.
Eks peaküsimus ole muidugi see, kas riikide liit või liitriik. Aga see küsimus on olnud läbi ajaloo kogu aeg õhus ja minu arvates läheb ka edasi tulevikku. Mina näen ikka seda, et tulevik on tasakaal liitriigi ja riikide liidu vahel, olgu see pealegi keeruline. Ehk teisisõnu: tasakaal riigisiseste ja riigiüleste otsuste vahel: kumb on prioriteetne? Euroopa Liidus on vaja kindlasti teha riikideüleseid otsuseid. Kui taevas oli Islandi tuhk, siis oli äärmiselt vajalik teha otsuseid, mis puudutasid kõiki ja olid kõrgemal riiklikust seadusandlusest, ja seda tehti. Õhuruum meie kohal on siiski ühine, ehkki ka erinev.
Aga oletada või spekuleerida seda, et Euroopa liigub föderatsiooni poole, on siiski minu arvates ennatlik, ehkki ka paljud minu sõbrad arvavad seda. Mina olen küll arvamusel, et föderatsioon on väga kauge tulevik, kui üldse. Minu arvates on õige tasakaal. Olen oma valdkonda juhtides vägagi seda meelt, et liikmesriikide ahnus ja kitsarinnalisus on paljuski arengut takistav. Aga samas, kui nüüd mõtiskleda selle üle, et vähendada selles vallas riikide iseotsustamist, siis võin kohe öelda, et saab olema direktiive, kus tsentraliseerimine läheb üle võlli. Ja kui ei ole n-ö kainet vastuseisu riikide poolt, siis on meil oht minna paljuski äärmustesse, mis meile kasu ei tee. Selles mõttes on riikide vastuseis riigiülesele juhtimisele vägagi tervendav. Lõpuks ongi nii, et on föderatiivne osa ja on rahvuslik siht, mis peavad kuidagi tasakaalus olema. Vaatame Euroopa Parlamenti, kellel ju on tegelikult üsna palju võimu. Euroopa Parlament on praegu selgelt vasakpoolse kallakuga. Euroopa riikide poliitiline struktuur on praegu kristlik-demokraatlik ehk konservatiivse ülekaaluga. Ja küsimus on lõpuks ju selles, kuidas see omavahel haakub. Valitsustel on omad poliitikad: maksud, sotsiaalpoliitika jne. Samal ajal on see äärmine vajadus, kui tehakse üleriigilisi otsuseid. Ka see võimalus peab olema. Kokkuvõttes ma arvan, et areng nii ka läheb, et mõlemad pooled teineteist tasakaalustavad. Kui äriliselt poolelt vaadata, siis oleks föderatsioon vägagi tervitatav, sest see võtaks väga palju bürokraatiat maha. Selleks et panna tänapäeval Euroopas käima üht rongiliini, pead sa saama kooskõlastuse kõikidelt liikmesriikidelt. Mis on ju arutu. Ja kallis ja mõttetu. See läheb maksma mitu miljonit eurot ja paar aastat. See ei ole ju mõistlik.
Eurokriis ja Saksamaa. Praegu tundub, et Euroopas ajab asju Saksamaa kantsler Angela Merkel, komisjon on ka olemas, kuid temast ei sõltu midagi.
See on keeruline küsimus. Aga uus fiskaalkokkulepe on siiski suund selles arengus, et Euroopa Komisjon võtab asjad lõpuks enda kontrolli alla. Kuidas see ellu viiakse – need nõudmised riikidele, mis seal kirjas on – on omaette probleem. Komisjoni roll selles arengus on ikka väga suur. Loomulikult paistab praegu välja nii, nagu sinagi ütlesid, et Merkel otsustab ja Sarkozy jookseb järel ja komisjon on ka olemas. Kuid tuleviku arengut arvestades on komisjonil ja Euroopa Liidul meie riikideüleses fiskaalpoliitikas ikka palju suurem ja mõjusam roll. Juba see otsus, et riikide eelarvedefitsiiti hakati piirama, on mõjus ja võib-olla palju suurema mõjuga, kui me oskame ette kujutada.
