See ei tule kellelegi peale maanteeameti üllatuseks, et meie teed on nii kehvad. Foto: riigikontrolli aruanne

Eelmise aasta lõpus tõusis teehooldusfirmade seast hädakisa, kuna majandusminister Juhan Parts plaanis ühendada viis riigile kuuluvat teehooldusettevõtet. „Konkurentsi suurendamine,” põhjendas minister. „Turu solkimine,” vastasid firmad.

Täna avaldatud riigikontrolli auditi tulemused paljastavad aga, et teehooldusturg oli juba enne vaidlust parajalt solgitud, sest konkurentsist pole Eesti teehoolduses märkigi. Vähe sellest, kogu teehoolduses puuduvad pädevad järelevalvesanktsioonid, mille maksame kinni meie maksumaksjatena. Auditeeritud perioodi jooksul on maanteeamet riigikontrolli hinnangul põhjendamatult teehooldusse paisanud kaheksa miljonit eurot.

2001. aastal asus riik teehooldust erastama ja üheks põhjuseks toodi just konkurentsi loomine, mis vähendaks omakorda teetöödele kuluvaid hindu. Konkurents on aga riigikontrolli hinnangul järk-järgult vähenenud ja sellele on aidanud kaasa maanteeamet, mis peaks seisma kõigi eelduste kohaselt riigi huvide eest. „Uutel hankekonkurssidel on parimaks osutunud vaid mingis piirkonnas varem tegutsenud hooldajad ja pooltel maanteeameti korraldatud hangetel on hooldusleping sõlmitud ainsa pakkujaga,” tutvustas auditi ühte järeldust Jaanus Kasendi riigikontrollist. „Maanteeamet on teinekord uusi tulijaid ka otsitud põhjustel kõrvale lükanud.”

Nii toob riigikontroll näiteks halenaljaka intsidendi Viljandi maakonnas, kus maanteeameti korraldatud konkursil langes konkurentsist Soome ettevõte ja seda põhjusel, et paar teemasinat oli märgitud lahtrisse. Või teine näide Kagu piirkonnast, kus maanteeamet seadis konkursi lisapunktide saamise tingimuseks varasema kogemuse selles piirkonnas. Lõpptulemus: ebameeldiv konkurent langes võistlusest välja ja näiteks Viljandi maakonnas tähendas soomlaste konkursilt kõrvaldamine maksumaksjale seitsmeaastase lepinguperioodi peale ligikaudu 870 000-eurost kaotust, sest ainsana konkurentsi jäänud Sakala Teed OÜ pakkus teede hoolduseks kallimat hinda.

Audit polevat ajakohane

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium väidab, et riigikontrolli audit pole enam päris ajakohane, sest riik on mitmete tegevustega juba alustanud/lõpetanud. Näiteks on täpsustatud teede seisundinõudeid, et need oleks kõigile üheselt mõistetavad; liidetud riigile kuulunud teehoiu ettevõtted AS Eesti Teed üheks äriühinguks ja maanteeameti selle aasta tööplaani on lisatud uue maanteede hooldelepingu väljatöötamine. Ministeeriumi teatel hakati Eestis teehoolet erasektorist tellima alles ca 10 aastat tagasi ja asjade paikaloksumine võtab mõnevõrra aega.

Maanteeamet riigikontrolli järeldustega ei nõustu. „Maanteeamet ei ole otsitud põhjustel uusi tulijaid riigihangetel kõrvale lükanud,” pareerib maanteeameti peadirektor Tamur Tsäkko.

Huvitaval kombel on riigikontrolli tulemusauditi osakonna peakontrolöri Tarmo Olgo sõnul maanteeameti vastused pea identsed 2006. aastal valminud samasuguse auditi vastustega ja seda isegi hoolimata faktist, et enne 2009. aasta algust juhtis maanteeametit Riho Sõrmus. „Sellised vastused pole normaalsed ja ausalt öeldes on need muret tekitavad,” sõnas Kasendi.

Koogitükk, mida Eesti riik eelarvest igal aastal teehoolduseks firmadele laiali jagab, on võrdlemisi šokolaadine – ligikaudu 45 miljonit eurot. Mis aga kõige kurvem, reaalset järelevalvet riigikontrolli hinnangul ei korralda.

Kasendi sõnul isegi riigikontrolli audiitoriga teid üle vaadates leidus juhtumeid, kus audiitor näitas teel asuvat auku ja alles siis märkas seda ka selleks palgal olev ametnik.

Seaduse järgi peaks viimane teehoolduse järelevalve instants olema politsei, aga politseil puudub riigikontrolli hinnangul vastav ressurss ja pädevus. Nii ei mõõda politsei pärast suuremat avariid tee libedust, vaid süü langeb liiklejale ja tema sõiduvõtetele.
Isegi kõige ilmselgematel kohustustele läbi sõrmede vaatamise juhtudel ei täida maanteeamet õigust määrata ettevõtetele sanktsioone.

Maanteeametil on õigus määrata rikkumiste korral trahve kolme protsendi ulatuses tavahooldustele makstavatest summadest, kuid maanteeamet tegi aastal 2010 neid trahve kõiges 0,02 protsendi ulatuses. Kõige markantsema näitena tõi riigikontroll esile näite, kus 2,3-kilomeetrine teelõik oli talvel kinni mitu päeva. Maanteeamet tegi trahvi... Trummipõrin, ärev ootus, veel väike venitamine – 29 eurot! „Naeruväärne,” hindab olukorda Kasendi.


Riigikontroll vs. maanteeamet

Maanteeamet kinnitab, et järelevalve jääb ressursi taha

Riigikontroll (R): Järelevalve lepingute täitmise üle on puudulik.
Maanteeamet (M): Siin on vajakajäämisi, kuid tahaks juhtida tähelepanu sellele, et järelevalvetöötajad ei saa praeguste ressursside ja tööülesannete juures kontrollida hooldaja kõiki tegevusi. Hindama peab ikkagi saavutatud teeseisundit, see on eesmärgiks. Oleme uuendanud järelevalve juhendid, et tähtaegade osas olukorda selgemaks muuta. Samuti on nõutud kogu teedevõrgu kontroll vähemalt kuuekuulise intervalliga.

R: Sanktsioonid on väiksed.

M: Karmistasime sanktsioone 2011. aastal, samas ei ole ühegi lepingu eesmärk teist poolt sanktsioneerida, vaid lepingu eesmärk peab olema täidetud. Väide, et trahvisanktsioonide karmistamine paneb ettevõtjad tõsisemalt suhtuma, on muidugi teatud piirini õige, kuid trahvisanktsioonide karmistamine üle mõistlikkuse piiri ei soodusta tellija ja töövõtja vahelist koostööd.

R: Riigi kulutused on kasvanud põhjendamatult palju.

M: Riigikontrolli auditi järeldus riigi teedehoolduse kulude põhjendamatu kasvu kohta on ebaadekvaatne, sest kasutatud võrdlusmeetod ja andmestik ei võimalda teha üheselt sellist järeldust. (Riigikontroll lükkas omakorda maanteeameti väite ümber.)

R: Maanteeamet ei ole suutnud hoolimata 2006. aastal antud lubadustest viie aasta jooksul riigimaanteede hoolduse korralduses positiivset arengut esile kutsuda. See peegeldub ühtlustamata hoolduslepingutes, kasvanud kuludes ning puudulikus järelevalves.

M: Riigikontroll on auditis jätnud tähelepanuta mitmed momendid, millele maanteeamet on korduvalt tähelepanu juhtinud.



KOMMENTAAR

Sven Pertens
Lemminkäinen Eesti AS-i juhataja

Eesti teehooldushangetel on tavapäraselt toiminud normaalne konkurents.

Arvestades teehooldustöödeks vajalike ressursside mahtu, ei ole mõeldav neid töid pakkuda n-ö tühja koha pealt. Pakkumised on esitanud firmad, millel on olnud olemas reaalne valmidus konkreetses maakonnas teehooldustöid teostada ja piisav teehooldustööde teostamise kogemus võtmaks pikaajalise lepinguga kaasnevaid riske. Hindu ei ole tõstnud mitte konkurentsipuudus, vaid hoolduslepingu tingimuste muutmine uue lepingu sõlmimisel ja hoolduseks kasutatavate vahendite hindade kallinemine.

Väited, et teehoolduse eest makstakse liiga palju ja/või hooldustöid ei tehta, on ilma konkreetsete tõendite ja põhjendusteta paljasõnalised ning emotsionaalsed. Teed lagunevad ennekõike investeeringute vähesusest, mitte hooldustööde tasemest tingituna.
Eesti on teatavasti väike riik ja välistada olukorda, kus tööalased suhted tekivad endiste klassivendade, kolleegide või niisama tuttavate vahel, ei ole võimalik. Samas ei ole see ka seadusega keelatud.

Lähtuda eeldusest, et tuttavate vahel käibki ebaaus ja riigile kahjulik äritegemine, on meelevaldne. Arvestatav hulk teedealal tegutsevaid inimesi on näiteks omandanud Tallinna tehnikaülikoolis sama eriala ja seetõttu omavahel head tuttavad. Loomulikult on nii meie ettevõtte juhttegijatel kui ka kõigi meie konkurentide juhttegijatel maanteeametis häid tuttavaid. Aga see ei tähenda, et maanteeamet jätaks tehtud tööd ja nende kvaliteedi kontrollimata.