Foto: Ilmar Saabas

Rahandusminister Jürgen Ligi esitas möödunud nädalal valitsuse kabinetinõupidamisele ülevaate riigi rahaasjadest ja majanduse käekäigust. Kord kvartalis ministritele antavas ülevaates pole midagi eriti märkimisväärset niikaua, kui jõuame alapealkirjani „Valitsuse võetud laenud”.

„Keskvalitsuse võetud laenud moodustasid 2012. aasta septembri lõpu seisuga 555 miljonit eurot, juuni lõpus oli vastav näitaja 171 mln eurot,” öeldakse seal nagu muuseas. Stopp. Kas valitsuse võetud laenud on ühtäkki üle kolme korra suurenenud?

Rahandusministeeriumi pressiesindajal oli küsimuse „miks?” tarvis kohe vastus valmis vaadatud. Ta teatas, et laenusummat kasvatas „juulis välja võetud teine laenuosa 2009. aastal sõlmitud laenulepingust Euroopa Investeerimispangaga. 385 miljoni eurose teise laenuosaga on kavas katta välisvahenditest rahastatavate projektide kaasfinantseerimine”.

Tõsi ta on: 2009. aasta mais sõlmis valitsus Euroopa Investeerimispangaga (EIB) raamlaenulepingu, mille alusel tekkis riigil õigus saada pangast soodsatel tingimustel kuni 550 miljonit eurot laenu.

Valitsusel kitsas käes?

Samal aastal võttis riik välja ka esimese laenuosa, 165 miljoni euro suuruse summa. Keset suurt majanduskriisi, kui riigieelarve pitsitas igast otsast, oli väga tähtis tagada euroraha toel tehtavate investeerimisprojektide jätkamine. EL-i struktuurifondidest rahastatavad projektid aga nõuavad ka riigi kaasfinantseeringut. Et riik saaks tagada näiteks pensionide, sotsiaaltoetuste jms väljamaksmise, otsustati, et investeeringute kaasrahastuse jaoks võiks kasutada EIB laenuvõimalust.

Juba laenulepingut sõlmides rõhutas valitsus, et seda täismahus kasutada pole kohustuslik. Vahepeal pöörduski majandusseis taas positiivsemaks ja rohkem ka laenu ei võetud, kuni selle suveni, mil saabus viimane võimalus veel EIB raha küsida.

Suurema avaliku kärata võeti välja 385 miljonit ehk nii palju, kui oli üldse võimalik. Kuid isegi kui arvestada, et riik katab kõigi seniste europrojektide kaasfinantseerimise selle laenuosa arvel, on seda raha liiga palju. Teisalt oleks üsna imelik võtta välja intressi nõudvat raha, mida läheks vaja alles paari aasta pärast.

Ent rahandusministeerium ei tunnista seda esialgu omaks ja väidab Eesti Päevalehele mitu korda, et raha läheb ainult europrojektide kaasfinantseerimiseks. Alles pärast korduvaid päringuid ja mitut päeva mõtlemist tunnistab Jürgen Ligi juhitav ministeerium üles: „Täpsustame veel, et lisaks välistoetuste kaasfinantseerimisele kasutatakse antud laenu ka 2007–2013 teedeehituse riigieelarveliste investeeringute rahastamiseks, u 160 miljonit eurot.”

See on üsna märkimisväärne summa. Kas on ehk ette võetud mõni eriti oluline teeprojekt? Selgub, et sugugi mitte. 160 miljoni euroga makstakse kinni pea sada pisikest teeprojekti hinnavahemikus sajast tuhandest eurost paari-kolme miljonini. Põhimõtteliselt on tegemist olemasolevate teede jooksvate hooldus- ja parandustöödega. Kuidas muidu nimetada pindamistöid või sildade parandamise plaane.

Eesti Päevaleht näitas EIB 160 miljoni euro eest rahastatavate teeprojektide nimekirja ka maanteeametile, kust kinnitati, et need tööd on praeguseks enamasti tehtud.

Asjast võib teha kaks järeldust: esiteks peab valitsusel ikka päris kitsas käes olema, kui suure laenurahaga otsustatakse tagantjärele kinni maksta hulk pisikesi teeparandusi.

Teiseks muidugi on üsna märkimisväärne, et parempoolne valitsus, kes jutlustab jooksvate kulude laenurahaga katmise ohtlikkusest (vt eurokriis, Kreeka vead), võtab kätte ja maksab ise teeaukude lappimise eest suure laenuga.