Tallinn 1154!
Eestlased on maailma võimsamaid müütilisi rahvaid. Meie tohutu rahvaluulekogu veenab, et suure osa oma elust veetsid me esivanemad “teises reaalsuses”. Näha maailma nende silmadega on ainuvõimalik viis aru saada eestluse püsimise saladusest. Kellel säärast intuitsiooni pole, see ei tohiks rääkida ei rahvusluse aatest ega rahvuslikust kokkuleppest.
Eestlased saavad rahvusena suured olla vaid müütide jõul. Just müüdid on kujundanud ka meie tegeliku ajaloo: ärkamisaeg algas ju rahvusmüüdi taassünniga Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi algatusel. Seda väljendab Kristjan Raua “Viru vanne”, kus noored Johannes Jakob Nocks, Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Friedrich Robert Faehlmann tõotavad Rakvere Vallimäel ustavust eesti rahvale. Mis tühja, et see on kronoloogiliselt vale (kui Kreutzwald 1815. aastal Rakverre kooli tuli, oli Faehlmann juba lahkunud) – meile kui müüdirahvale on psühholoogiline reaalsus palju olulisem ajaloolisest. Just seda tuleks meenutada Kreutzwaldi aastal!
Kronoloogiline tõde on väike, mütoloogiline tõde suur. Ka Tallinna ajaloo väärtuslikem osa elab müütides. Teatavasti on siinne keskaegne kooliharidus lõimitud Euroopa kõrgkultuuri sedakaudu, et meie dominiiklaste kloostri priior Mauritius (u.1250-u.1300), kes esimese eestlasena uuris skolastilist filosoofiat, rajas raamatukogu (millest mõni köide on isegi säilinud), tegeles arhitektuuriga ja kirjutas kadumaläinud “Traktaadi malest” – et too Mauritius õppis Kölni ülikoolis doctor universalis’e Albertus Magnuse juures.[1] See on kronoloogiline vale: Albert naasis Kölni 1270. aastal, kui Mauritius just Pariisi läks, pealegi ei tegelnud siis Albert enam õpetamisega.[2] Aga meil pole mõtet kuupäevade pisitõde eelistada suurele ja põhimõttelisele: et meie keskaja hariduslugu kuulub Euroopa konteksti just Albert Suure traditsioonis.
Linna aasta
Linna rajamine ajaarvamise alusena seostub meie kultuurkonnas eelkõige Roomaga. Eks antiikajal vaieldud sellegi üle. Esmalt pakkus luuletaja Ennius (239-169 e.m.a.) välja aasta 870 e.m.a. Hiljem luges Marcus Porcius Cato (95-46 e.m.a.) asutamisaastaks 752 e.m.a. “Õpetatuim roomlane” Marcus Terentius Varro (116-27 e.m.a.) aga 753 e.m.a. Et viimast pooldasid autoriteetsed isikud, muude seas Cicero, siis kinnistuski Linna asutamise aastaks 753 e.m.a. kui roomlaste ajaloolise eneseteadvuse ajakoordinaat. “Linna aastates” (ld. annus urbis) arvati aega kuni kristliku ajaarvamise kehtestumiseni VI sajandil ja kreeka kirikus veel sajandeid pärast seda.[3]
Samasugust ajakoordinaati vajab ka Tallinn.
Abd Allah Muhammad ben Muhhamad ben Abd Allah ben Idrisi al-Hammudi al-Hasan (1100-1166) elas ja töötas Sitsiilia kuningriigis, omaaegses Euroopa kultuurikeskmes. Seal koostas ta esimese suure maailmakaardi pärast Ptolemaiost, keda ta oluliselt täiendas ja täpsustas. Tema charta Rogeriana kajastab esmaklassiliselt araablaste geograafilist maailmapilti – täpseimat, mis tol ajal üldse leidus. Näiteks nimetab ta Sise-Aasias esmakordselt Tiibetit!
Idrisi kaardil leidub nimi Qlwry, mida võib lugeda kui “Kaleweny” ja mõista Kolõvanina, s.t. Tallinnana. Ehkki selle nimega tähistatud asula on ebamäärases kohas (põhjustel, mida Lennart Meri on oletanud raamatus “Hõbevalge”[4]), võib Idrisi kaart olla esimene dokument, kus muude maailma linnade hulgas nimetatakse ka Tallinna. Eesti pealinna esimene nimi jõudis siis maailmakaardile aastaks 1154. See on meie “linna aasta”. Varro 753 vajas kinnistumaks Cicero toetust. Kes muu kõlbaks meie Ciceroks paremini kui Lennart Meri!
Kes vaatab kaugelt, peab vaatama kõrgemalt. Selleks, et silmitseda maailma niisugusest kõrgusest nagu Idrisi, on tarvis kotka südant, pilku ja tiibu. Ning nüüd tulevad arhiivirotid ja tahavad tema kaardi ära närida!
Nüüd on puhkenud vaidlus Tallinna esmamainimisaasta üle. Selle algatasid ettevaatlikud linnaametnikud. “Me võime jääda väga rumalasse olukorda, pidades juubelit, mille alustes me päris kindlad pole,” öeldi põhjenduseks.[5] Ja pöörduti ajalooteadlaste poole.
Ajaloo ülesanne
“1154. aasta võib kohe kõrvale heita. See on siis aasta, mil valmis al-Idrisi kaart, kuid kuna seal on araabiapäraselt nimedel täishäälikud vahelt ära jäetud, ei seo sinnakantut Tallinnaga miskit,” leiab Tallinna Linnaarhiivis töötav linnaõiguste spetsialist Tiina Kala.[6] “1154. aasta on absoluutne lollus, see on häbi meie ajalooteaduses,” ütleb ajaloolane Enn Tarvel ägedalt.[7]
Mida teevad siin üldse need sõjakad ajaloolased? Kas see täpp seal kaardil on Tallinn, uurigu geograafid, ja kas need konksud seal on Tallinna nimi, uurigu filoloogid. Ajaloolaste asi aga olgu ajalugu tööle panna, mitte ära suretada!
Ajalugu saab eesti rahvuse elujõu allikaks vaid kindlustunnet andes.
1154 annab kindlustunde. Müüdi teisendid ei välista üksteist, vaid on kõik ühtviisi õiged. Teisiti käib kronoloogiaga, kus õige saab olla vaid üks aastaarv – või siis mitte ükski. Viimane olukord on võimalikest halvim. Võtta rahvalt tema päritolu müüt, võtta linnalt tema ajaloolise olemahakkamise kokkuleppelinegi künnis – see on kuritegu. Niimoodi hävitatakse rahvaid – kustutades nende ajaarvamise, kollektiivse mälu pidepunkti. Ab urbe condita peab kultuurilise eneseteadvuse nurgakivina jääma puutumatuks pühaduseks. Nagu Lennart Meri ütles juba 1975. aastal: “Sest linn ja tema kultuur ei kuulu raamatupidajale ega raalile, olgu nad kui tahes veatud.”[8]
Tallinna aasta on 1154.
[2] Meinolf Lohrum: Albert der Große. Forscher – Lehrer – Anwalt des Friedens. Mainz (Matthias-Grünewald-Verlag) 1991, S. 102-108.
[3] Eduard Brinckmeier: Praktisches Handbuch der historischen Chronologie aller Zeiten und Völker, besonders des Mittelalters. Leipzig (Aldolph Wienbrack) 1843, S. 11-12, 20-25.
[4] Lennart Meri: Hõbevalge. Reisikiri tuulest ja muinasluulest. Tallinn (Eesti Raamat) 1976, lk. 311-346.
[5] Linn palub ajaloolastelt oma juubeli ekspertiisi. Eesti Päevaleht Online 14.01.2003. http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=224997
[6] Askur Alas: Tallinnal on mitu sünnipäeva. Eesti Päevaleht 15.05.2002. = http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=204208
[7] Anneli Ammas: Tallinn on noorem, kui õpikus kirjas! Eesti Päevaleht 18.01.2003. = http://www.epl.ee/artikkel.php?ID=225421
[8] Lennart Meri: Kaugelt näeb kaugemale. Sirp ja Vasar 14.11.1975. = http://em.ilmamaa.ee/raamatud/meri/04meri.html
iv>
