NÄIDE KURITEGELIKUST FOTOKUNSTIST: Koos Tarmo ja Tomiga väosa muuseumis laamendamas.

Kui sain 19, polnud mul plaanis muud kui minna kaheks aastaks sõjaväkke. Esimene öö Lasnamäe kogumispunktis oligi selle perioodi kõige vastikum osa. Järgmisel päeval juhatati meid lennuki peale ning mõne tunni pärast avastasime end Taškendist. "Kohe sõidame 500 kilomeetrit edasi," rahustas meid saatev ohvitser. "Lahe!" mõtlesin ma. Ja mõtlesin pärast väikest pausi uuesti. 500 kilomeetrit lõunas on Afganistan. Mida minusugune nõrguke seal peale hakkab?
Suur oli üllatus, kui tee viis hoopis ­põhja poole. Saime maha varahommikul, meid rivistati üles ning näidati kontrollpunkti lähedal asuvat pidulikku silti. Selle peal oli ­kirjas Tallinn.
Me olime sattunud Baikonuri kosmodroomi 38. platsile, strateegilise tähtsusega raketivägede (RVSN) insenerkatsetuslikku ossa number 34200 (uhkema nimega - Tallinna-nimeline Suvorovi ja Kutuzovi III järgu ordenitega autasustatud väeosa). Väidetavalt olla seesama väeosa ajanud Teise maailmasõja lõpus sakslased minema Poola sadamalinnast Sweenemündest ning teinud möödaminnes sama ka Gdanskis, Riias, Narvas ning Tallinnas. Ja meie olime osa mingist vahvast programmist, mille käigus igal kevadel ja igal sügisel toodi siia teenima viis Eesti elanikku (pooleks eestlasi ja venelasi).

Põhimõtteliselt liitusime kollektiiviga, mille kunagistele liikmetele püstitati Tõnismäele Pronkssõdur. Meie kraenurkadel olid ristatud kahurid ning meie käsutuses olevate tuumarakettide sihtmärgid asusid, nagu ma aru sain, Hiinas.
Selga anti meile kõrbevorm - kirsade ja jalarättide asemel poolsaapad ja sokid, pilotkade asemel kaabud. Ainus mitte-kõrbevarustus väeosas oli Ida-Saksa maskeerimisvõrk. Kuna Saksamaal on kõrbe asemel mets, oli ka võrk tumerohelist värvi ja spioonilennukitele hästi näha. Seda mõttetut materjali kasutati suitsunurkade kattena ning kalade ja kilpkonnade püüdmiseks.
Pärast kahenädalast karantiini rivistati meid üles ning küsiti alustuseks: "Kes tahab saada autojuhiks?" Kõik mõne erandiga astusid ette. Seejärel küsiti: "Kes teist oskab fotosid teha?" Kuna keegi ette ei astunud, astusin ise. "No mis seal ikka," ütles ohvitser, "hakkad teenima klubis." Ei tulevased autojuhid ega ka ma ise ei saanud aru, milline vedamine see oli.
Kohe seletan, miks.

Kosmodroomil oli omavoliline pildistamine keelatud. Väeosas oli ametlikult kirjas kaks aparaati, millest üks, FED-3, asus minu hoole all ja teine, Zenit-ET, klubiülema seifis.
Põhimõtteliselt oli lubatud ainult üks žanr - portreed. Ja ka siis pidi sõdur või ohvitser olema korralikult kinninööbitud mundris ning valveseisangus, taustaks soovitavalt puu, põõsas, plank või väeosa lipp.
Loomulikult ei tahtnud keegi nii igavaid fotosid. Üsna pea tehti mulle selgeks, et raha eest pilte teha ei tohi - igal suvakollil ja koputajal võib raha olla. Pilte sai teha ainult sama väärtuslike ja seadusevastaste teenete eest. Niisiis said pilte laohoidjad, kõiksugu valvu­rid, toidujagajad, autokunnid, ­mõned ­valitud ohvitserid ning muidugi zjooma'd ehk kaasmaalased. Teiseks meeldis see, et fotograaf oli ainuke, kes tohtis isegi hümni ajal ringi loivata, et ohvitserid saaksid oma kollektsiooni järjekordse nõmeda foto endast valveseisangus.
Kogu meie klubi majandus püsiski suuresti fotokaubanduse peal. Tõsi küll, kunstnik maalis käekellade sihverplaatidele rakette ning kinomehaanik lõikas filmilindilt välja neid kaadreid, kus oli vähegi paljam naine. Kuna filmid käisid ringi sadades väeosades, kahanesid mõned algselt pooleteisttunnised linateosed tunni peale ning olid lõpuks ka valesti kokku monteeritud.

Minu tehtud fotode kvaliteet varieerus üsna nitševoost täieliku õuduseni. Kui olin sedasi toimetanud veidi üle aasta, kutsus klubi juhataja vanemleitnant Ejubov mu välja ning küsis hästi tõsiselt: "Morna, ütle mulle ausalt, kas sa tegelikult ka oskad fotosid teha?" "Jah," valetasin silmagi pilgutamata. Ja teenisin edasi.
Mida noorem sõdur sa oled, seda korralikum peab olema sinu nägu. Näkku sõjaväes üldiselt ei lööda, sest kellel ikka on hiljem vaja neid igasugu ülekuulamisi. Kui ma olin alles pool aastat teeninud, kästi mul pärast üht pidulikku kontserti klubi lavalt alla tuua ebaõiglaselt suur Lenini büst. Kahjuks komistasin trepil ning lendasin selili, Lenin aga mulle otse näkku. Silma alla tekkis rõve sinikas. Järgmisel päeval kutsus polkovnik B mind vaibale. "Kes sind lõi?" küsis ülemus. "Lenin," vastasin täiesti ausalt. Vaevalt ta mind uskuma jäi, kuid see tundus talle piisavalt hea nali, et mind rahule jätta. Hiljem tegin Leniniga mälestuseks ühe foto.
Muide, legendi kohaselt põlati kasahhi kujurite valmistatud Lenini büstid ära, kuna need olnud "liiga pilusilmsed". Nende asemel osteti poest kipsist Lunatšarski ning lasti väeosa töökojas see kiilaks nühkida.
No kellel tuleks pähe mõte nii kihvtist kohast põgeneda? Loomulikult päris mitmel. Kuid nad ei teinud seda kunagi. Arvestage ise - lähima linnani (umbes Tartu-suurune, tollase nimega Leninsk, tänapäeval Baikonur) on 40 kilomeetrit kõrbe, suvepäeval tapvalt palav, öösiti ja talvel tapvalt külm, kogu aeg metsikult tuuline ning muidu kuivemast kuiv. Ainuke mees, kes minu teada hüppes käis, oli väeosa ainus kohalik.
Kasahhid on aus rändrahvas - neil lubati oma hobuse- ja lehmakarjaga karistamatult mööda kosmodroomi ringi tšillida ja hängida. Kord pidin fotograafina osalema kriminaalse teo uurimises - pildistama platsil 142 seda, mis jäi alles lehmast, kelle meie sõdurid kohalikult karjakasvatajalt pihta olid pannud. Pärast fotosessiooni kutsuti meid peremehe jurtasse sööma kivikõvasid valgeid juustupalle (hobusepiimast, ma loodan). Mulle hakkas tema eluviis kohe meeldima. Kasahhi rännumehe kodu koosnes kolmest kolme meetri kõrgusest telgist - üks oli nagu sahver, teises magati ning kolmandas kees päevane seltsielu - selle jurta keskel oli televiisor ning läbi katuseaugu venis korralik antenn. Perepoeg sõitis igal hommikul Volgaga pealinna Alma-Atasse ülikooli ja õhtuti siis tagasi sinna, kuhu iganes loomakari oli selle kodu tassida käskinud. Miks peaks elu teistmoodi käima?

Kuna tüüpiline 80. aastate lõpu Vene sõjaväeosa end reeglina sõdimisega ei vaevanud, tuli seal enda elushoidmiseks leiutada mingeid teisi tegevusi.
Paljud valmistusid oma tulevaseks hämaraks elukutseks jõusaalis. Nende jaoks oli kohalikus sõduripoes müügil toode nimega Malõš ehk siis piimapulber naistele, kes ei saa mingil põhjusel imikut rinnaga toita. Spordimees segas selle pulbri umbes klaasi sooja veega, sõi ära ning pärast trenni tema musklipark mühises nagu maailma enim mühisev asi.
Teine seltskond tuunis oma genitaale. Neil aitasid kohalikud velskrid asetada peenise sisse väikesi pleksiklaasist kuulikesi. Eriti veriseks läks see lugu siis, kui vahetult enne kojusõitu paluti sõduritel tulla komisjoni ette oma riista näitama. Need, kellel olid läbi eesnaha mügarikud näha, saadeti tagasi operatsioonilauale. See võis olla topeltvalus, hea lugeja.
Aga enesevigastamine polnud kaugeltki igaühe kirg. Näiteks üks hiigelsuur ja liiga sõbralik armeenlane saabus ükspäev klubi ette, käes vilepill, mille ta oli valmistanud poolemeetrisest raudtorust, aukudest ning veinikorgist. Hiljem hakkas ta kuulama meie omavahelist möla, et õppida rääkima eestlaste moodi. See õnnestus tal hiilgavalt. Nimelt suutis ta mahutada terve eesti keele ühte lausesse, mis ütles meile sama palju kui talle endale: "Tulemule vitkera."
Tegin temast ühe laiutava foto, ta lendas sellega vahele - ütles ülekuulamisel, et leidis kõrbest fotoka (koos sellega siis ka laboratooriumi ja kemikaalid, ma pakun), tegi ühe pildi ning kaotas fotoka ära. Nii korralikult argumenteeritud jama usutakse alati.

Ise jäin tõsiselt kinni ainult ühe korra ning sedagi mitte päris oma süül. Ükspäev tuli mu juurde väeosa komsomolikomitee pealik leitnant Mis Iganes ja küsis, kas ma saaksin pornopilte paljundada. Šokk ja horror tolle aja kohta! Ma olin ju alles 20aastane ja selleks hetkeks elu sees näinud ainult üht pornopilti! Ütlesin, et ei saa, küll aga saan fotolabori ukse lahti "unustada" ning ise "õue jalutama minna". Nii tegimegi. Kahjuks suskas õnnetu kapten mõned kehvasti välja tulnud pildid kusagile kapi taha.
Mõni kuu hiljem marssis mu laborisse sisse polgu parteiboss. Tegi toa valgeks, vaatas ringi, tiris kapi tagant välja porri ning küsis, mis see on. Süüd kellegi teise kaela ajada on aga armees kõige hullem kuritegu. Vastasin, et see oli praegu esimene kord minu ajal, mil pimiku laevalgustus põlema pannakse. Ning mina olen loomult lohakas ja räpakas ega ole viitsinud siin koristada - ehk on fotod jäänud eelmisest fotograafist, sellest, kes aasta tagasi koju sõitis.
Kuulikindel loogika, kas pole? Pääsesin sellega, et pidin oma kulul tegema fotolabori remondi. Seejärel organiseeris komsomolikutt mulle kahenädalase preemiareisi Eestisse. Kui sealt tagasi tulin, võeti tema pagunitelt üks lint vähemaks, sest keegi laskis lahti jutu, et Morna olevat puhkuse ajal astunud Rahvarindesse.

Kuna klubiüksust ametlikult olemas polnud, siis olime kõik kirjas eri väeüksustes. Mul näiteks on sõjaväepiletis kirjas, et olen II grupi spetsialist mingi keerulise raketimasina alal, mida ma elu sees ei näinudki. Kuid mingi kirjutamata reegli kohaselt me kasarmus ei maganud. Igalühel oli mingit sorti koiku kusagil klubi peal. Mina magasin fotopimikus betoonist kuubiku otsas ja - eelmise fotograafi soovitusel - alati selili, käed kõrval, et välja tulles poleks näkku muljutud neid reetlikke magamise jälgi. Duširuumi klubis polnud, pesemine käis sedasi, et keerati kinosaali radiaatori külge voolik ning siis kraan lahti. Pesuvesi kadus mädaneva põranda alla mõne minutiga. Midagi sellist polnud ma näinud isegi EÕMis.
Juba aprilli lõpust võis end pesta õues. Kuna mingit erilist merd ega oja meie lähedu­ses polnud, tekitas Tom oma lao juurde suure vanni, mis koosnes tuumaraketi šahti kaanest ja kraaniveest. Miskipärast tõi keegi meie teisele suplusele kaasa vägeva küünrapikku­se ussi. Pärast seda, kui uss tükk aega ­kedagi ei hammustanud, otsustas üks tegelane öelda: "See ju polegi mürgine uss - ta tapab oma ohvreid kägistades!" Mulistasime siis päev otsa loomaga koos. Hiljem kinkisime ussi ühele söökla töötajale, kes sai kohe hammustada ning vedeles kaks kuud laatsaretis, paistes nagu maailma suurim paistetanud asi.
Ausõna, üritan võimalikult vähe tühja heietada, sest samu ja kindlasti palju huvitavamaid asju sündis eestlastega hoopis teistes väeosades. Ja tõega, mida ma raporteerin siit Sauelt, aga mitte sealt kohapealt?

Maikuu lõpus saab 20 aastat sellest, kui ma Baikonurile sattusin, ja ükspäev tekkiski mõte vanu paiku külastada. Pöördusin hädaga mehe poole, kes vähemalt internetis on mu jaoks Baikonuri suurim autoriteet - Anatoli Zak.
Selgus, et tee tagasi Kõrbe-Tallinna pole kuigi lihtne - pärast N Liidu lagunemist rentis Kasahstan kosmodroomi kuni ­aastani 2050 Venemaale, seetõttu pääseb sinna ­ainult Vene kaitseministeeriumi loal või seoses mingi tobeda turismireisiga. Sellistel reisidel jõllitatakse vaatepilti, kuidas rakett kosmosesse stardib. Ja see oleks minu jaoks igavaim asi maailmas. Kosmoselaevade starte pidime kohustuslikus korras pealt vaatama oksendamiseni. Meie platsi vahetus läheduses asus venelaste esimese ja ainukese kosmosesüstiku Buran stardiplats, kust see ühe korra (novembris 88) ka õhku tõusis (ja aastaid hiljem kehvasti ehitatud angaari lae poolt lömastati).
Teoorias oleks võimalik sellisest turistide seltskonnast vaikselt eemalduda ning lasta mõnel kohalikul end salaja 70 km edasi sõidutada. Õnneks leidsin enne selle rumala plaani elluviimist kaks olulist asja. Esiteks mälestusteraamatu, mille kirjutas minu jaoks maailma kõige kurjema kuulsusega inimene, väeosa komandant Vitali Tšetšilo. Teiseks leidsin Wikimapiast satelliidifoto ja nägin, et mu endine kodu on rusudes, kogumik helehalle plekke kohtades, kus varem olid majad. Nagu rõugearmid maakera pinnal. Mida ma neist vahin!

Tšetšilo raamatut soovitan lugeda kõigil, kes vene keelest aru saavad, eeskätt aga neil, kes kunagi on pidanud Baikonuril teenima. See on halastamatu kraam - ainus, kelle kohta endisel sõjaväemendil (praegusel Ukraina armee nõunikul) midagi head on öelda, on tema alluv Žora, kes oli veel kurjem tegelane kui ta ise. Ma olin raamatut lugedes päris löödud - tuttavad nimed, inimesed, kes jätsid mulle suht korraliku mulje; aga mida nad siis tegelikult tegid nii-öelda lava taga?! Lakkusid, varastasid ja keppisid! Mina ei joonud selle kahe aasta jooksul tilkagi alkoholi, ei varastanud (ainult leidsin või sain kingitusi) ega seksinud kordagi ei meeste ega naistega. Ebaõiglane!
Mõne sõna pühendab kapten Tšetšilo ka eestlastele. Tema väitel toodud esimesed meie kutid väeossa seoses Teise maailmasõja lõpu 40 aasta juubeliga 1985. Selle idee taga olnud temale omases sõnastuses "keegi loll". 15 eestlast olevat juba karantiinis hakanud igal varahommikul seisma ringis, käest kinni, ning laulnud. Siis selgunud, et nad kõik olevat Jehoova tunnistajad ning nad saadetud otsemaid koju tagasi.
Teine koht, kus autor eestlasi mainib, on peatükk, mis räägib meestevahelisest armastusest. Seal ütleb Tšetšilo, et eestlased olnud esimesed nii läänelikud tegelased, kes näinud kaugelt ära, kas keegi (tavaliselt siis ootamatult sõbralik ohvitser) on homo või ei.

Vahest suurim probleem oli väeosast väärikalt ära saada. Meil oli 1990. aasta mais valikuid kaks: rong või lennuk. Lennukiga lahkumine polnud otseselt keelatud, kuid ega sinna pileteid ka eriti hea meelega ei jagatud. Soovitatav oli ikkagi valida rong, mis loksus kolm päeva Moskvasse ning peatus iga teiba juures. Rongi suurim probleem oli aga kaasreisijad. Hea ports neist oleks tõenäoliselt olnud Afganistani sõja veteranid, teise osa moodustanuks lakku täis tulevased Permi ja Kemerovo mõrtsukad. Ja kui väeosas kaitses sind sinu amet, siis rongi peal, eraisikuna, oleksid heal juhul lihtsalt aknast välja lennanud. Hiljem sain aru, et polnud see lugu nii hull midagi, kuid kuna neid hirmujutte rääkisid meile Akvariumi fännid, võtsime seda tol hetkel hästi tõsiselt.
Niisiis riskisime lennukiga. Kasutasime vana head komsomolikutti, kes korraldas meile autosõidu linna ning taksoreisi Krainõi lennujaama. Ametlikult seda jaama olemas ei olnud - Moskva Vnukovo tablool ei mainitud Leninskit kunagi - pidid lihtsalt teadma, mis kell ja millisesse lauda oma paberid esitada.
Jaamas selgus, et lennuk on täis broneeritud. Tüüpiliste eestlastena istusime õnnetult pingile ja hakkasime põdema, kuid ära ka ei läinud. Ausalt öeldes polnud ka kuhugi minna. Saabus lennuk, inimesed hakkasid peale minema. Ja siis hüüdis kassiir - kuulge, kutid, tuleb välja, et siia saadeti mingi vale tüüpi lennuk, ja sellel on kolm lisaistet! Et ronige aga peale!
Lisaistmed olid sellised klapptoolid, umbes nagu viletsamas kinos. Ei mingeid rihmu, istud seljaga vastu seina ja ei kurda kuni Moskvani!
Sellisel hetkel puudub üsna vähe, et hakkadki jumalasse uskuma. Hommikuti kätest kinni ringis laulma ja nii edasi. Ühesõnaga - mul on ikka veel hea meel, et sain Vene sõjaväes käia. Aga luban, et rohkem sellest iialgi ei räägi.

PS
Tallinna-nimelise väeosa lõpp saabus - kui uskuda Tšetšilo raamatut - kohe pärast augustiputši aastal 1991. Nimelt olla meie polgu pealikud toetanud nõu ja jõuga Gorbatšovi-vastaseid mässajaid. Pärast Jeltsini võimuletulekut rebitud neil terve väeosa ees pagunid maha, mis kindrali jaoks on kõige hullem alandus üldse.
Kõik, mis platsil oli metallist, pandi ­pihta ja müüdi edasi, ohvitserid tõmbasid nahui oma kodumaadele, kasarmute asemele olevat üritatud luua midagi spaa ja lõbumaja vahepealset, kuid enne kui see valmis sai, põles kogu kompleks maha. Läks elu edasi me maal.