Revalis ehk toona Revelis loodi lühikese ajaga mitu ettevõtet, mille sisustust ja seadmeid võis iseloomustada lausejupiga "tehnika viimane sõna". Tegelikult polnud ka midagi imestada, sest nende tehniliselt eesrindlike tehaste loomisel osalesid mitmed välismaised firmad. Paljudele impeeriumimeelsetele ei meeldinud, et Venemaa sõjalaevastiku taastamisel osalevad välisfirmad, kuid ilma viimaste osaluseta poleks tsaaririik suutnud endale püstitatud ambitsioonikat programmi täita. Etteruttavalt tuleb öelda, et seda ei suudetud täita isegi võõrfirmade abi kasutades, aga sellegipoolest jõuti tolleaegses Revelis valmis ehitada hulk allveelaevu ja miiniristlejaid.

Vene-Balti Laevatehas ning Bekker ja Ko

1912. aasta märtsis saabus Mereministeeriumisse Vene Mürsuvalmistamise Ühingult ettepanek ehitada Revelisse rajatavas laevaehitustehases nelja aastaga kaks ristlejat, 12 eskaadri miiniristlejat ja kaheksa allveelaeva. Igati sobilik koht leiti tol ajal ilusa maastikuga ja tallinlaste puhke- ning väljasõidukohana tuntud Kopli poolsaarel. Kui saabus tellimus kahele miiniristlejale ja kuuele eskaadri miiniristlejale, läksid praeguse Balti Laevaremonditehase asukohas sadama ja tehase ehitustööd täie hooga käima.

1913. aasta mais võtsid rajatava ettevõtte juhatus ja pangad, mis osalesid tehase rajamisel, vastu otsuse luua Reveli laevaehitustehase baasil a/s Vene-Balti Laevaehitus- ja Mehaanikatehas (Vene-Balti Laevatehas), mis oli praeguse BLRT eelkäija. 1916. aastal sai Vene-Balti Laevatehas lepingu kuue allveelaeva ehitamiseks, kuid 1917. aastal tellimus tühistati Baltikumis valitsenud segase poliitilise olukorra tõttu. Valmis ehitatud allveelaevade korpused viidi Peterburi Balti Laevatehasesse.

Teine suur Reveli laevatehas Bekker ja Ko sai eluõiguse, kui Mereministeerium sõlmis 28. detsembril 1912 lepingu aktsiaseltsiga Bekker ja Ko viie eskaadri miiniristleja ehitamiseks hinnaga kaks miljonit rubla iga laeva eest. Kõigega oli nii kiire, et tööpingid pandi käima juba lageda taeva all.

Esimese maailmasõja puhkedes ja rinde lähenedes evakueeriti Bekkeri laevatehas peaaegu täies koosseisus. Mis järele jäi, selle riisusid sakslased, ning viimase pisku, mis veel alles oli, pistis hiljem taskusse vabriku juhatus. Bekkeri sadam töötab ka tänapäeval, kuid laevu seal enam ei ehitata.

Noblessneri allveelaevatehas

Kuni 1900. aastani ei olnud ühelgi riigil aktiivselt tegutsevaid sõjalise otstarbega allveelaevu.

Olukord muutus kiiresti kümnekonna aastaga ja esimeseks pealveelaevastikku šokeerivaks juhtumiks sai see, kui Saksa allveelaev U-9 uputas 22. septembril 1914. aastal lausa kolm Inglise ristlejat. Korraga sai selgeks, missugust sõjalist potentsiaali omab vee all liikuv ja vaenlast varitsev allveelaev.

Et tsaaririigis oli karjuv vajadus sõjalise otstarbega allveelaevade järele, moodustasid kaks Peterburi kompaniid - Lud­wig Nobel (diislid) ja Lessner (torpeedoseadmed) - 1912. aastal Revelis firma allveelaevade ehitamiseks. 1914-1917 ehitati Reveli Noblessneri Laevatehases ehk hilisemas Peetri Laevatehases üheksa Bars-tüüpi allveelaeva. Kuid sellest jäi väheks. Abi tuli otsida jälle välismaalt.

18. augustil 1915. aastal kirjutasid mereministeeriumi osako nnajuhataja kindralmajor L. Kovenski ja AS Noblessneri esindajad M. Plotnikov ja N. Karpov alla viie allveelaeva Holland tarnimisele, mille osad valmistati Ameerikas ja lõplik montaaž teostati Tallinnas. Hilisema ekspluatatsiooni käigus selgus, et allveelaevade ostmine õigustas end täielikult. Need kolmel aurulaeval kohale transporditud allveelaevad olid hea manööverdusvõimega, korraliku kvaliteediga ning et ka kohaletoimetamine sujus viperusteta, sõlmis mereministeerium AS Noblessneri initsiatiivil veel kolm lepingut 12 allveelaeva Holland ostmiseks.

1916. aastal sai tehas lisaks tellimuse 20 suure ookeaniallveelaeva ehitamiseks. Osa materjalidest jõuti kohale tuua, kuid allveelaevad jäidki vaid projektina paberile, sest Vene impeeriumi ja Eesti-Liivimaa kubermangu vahelised traagelniidid purunesid enneolematu kiirusega. Suurest allveelaevaprojektist alles jäänud materjalidest ehitati iseseisva Eesti merelaevanduse jaoks kolm terasest kaubalaeva.

Noblessneri Laevatehas nimetati 1916. aastal ümber Peetri Laevatehaseks, 1945. aastal sai sellest Tallinna Meretehas. Viimane kuulub käesoleval ajal Balti Laevaremonditehase Grupi koosseisu.

Eestile väga kasulik

Võib julgelt väita, et tsaaririigi sõjalaevaehitusbuum oli ka sündivale Eesti Vabariigile igati kasulik. Esiteks sai noor vabariik pärast iseseisvumist mitu korralikku Tallinnas asuvat sadamat ja laevaehitustehast. Teiseks, kasutades ära allveelaevadest alles jäänud materjale, hakati 1918. aasta lõpul ehitama terasest kaubalaevu, mis valmisid 1922. aastal. Tegemist oli kolme mootorpurjekaga, mis said nimeks Läänemaa, Harjumaa ja Virumaa.

Need olid esimesed Eesti merelaevanduse jaoks ehitatud kaubalaevad. Kolmandaks hõivasid inglased edukate mereoperatsioonide käigus miiniristlejad Avtroil ja Spartak ning andsid need Eesti Vabariigile loodava mereväe alustaladeks. Verinoorele vabariigile ülimalt vajalik sõjasaak oli osake kunagisest Vene impeeriumi laevaehitusprogrammist.

1919. aastal võeti need sõjalaevad uute nimedega Lennuk ja Wambola Eesti Merejõudude koosseisu ning Vabadussõja ajal oli nende võitlusväljale ilmumine ja tulejõud tõhusaks toetuseks Eesti Vabariigi vabaduse eest võidelnud sõduritele nii merel kui ka mereäärsetes rindelõikudes ning linnades. Kuigi 1933. aastal müüdi laevad Peruu vabariigile, osteti saadud raha eest, millele lisati riigi toetus ja inimeste annetused, kaks moodsat Inglismaal ehitatud allveelaeva - Kalev ja Lembit. Viimast saab näha mitmete teiste ajalooliste laevade kõrval Meremuuseumis.