Tallinn Motorshow 2008

Oli mootoreid, oli šõud ning kes igavuse üle kurtis, oli lihtsalt valesse kohta sattunud.

Olgu pealegi et Tallinn Motorshow kui ürituse nimi on suu- ja harjumuspärase Motorexiga võrreldes kadaklikult võõras ja tõusiklikult keeruline: sisu sellest ei muutu. Tänavuse Tallinna autonäituse (miks ei võikski seda lihtsalt nii nimetada?) tase ületas kõik senised kodukamaral toimunud üritused peajagu.

Rocca al Maresse telklinnaku ehitamine tekitas esialgu küll kahtlusi. Ilmselt oli ju nii mõnelgi meeles, kuidas Eesti Näituste väljakule püstilöödud telgid vihmasajus uppusid. Seekord läks kõik edukalt. Tegelikult olidki just telgid kõige paremad näituseruumid, tänu laest sissekumavale mahedale valgusele. Isegi kui üks telk avapäeval mõneks tunniks elektrita jäi, ei mattunud eksponaadid täielikku Egiptuse pimedusse. Seevastu tundus üsna napilt valgustatud suurhall kuidagi kitsas ja sünge.

Aga peamised olid ikka autod, mida näidati. Ehkki osa märkimisväärseid marke jäi näituselt eemale, ei rikkunud see kuigivõrd üldpilti. Kulinaariaterminitele üle minnes – omale sobiva roa leidsid nii kiirtoidukugistajad kui ka nõudlikud ja valivad gurmaanid. Järgmine pildivalik rõhubki rohkem sellele teisele poolele.

Eesti Cobra

Suurhalli teise korruse fuajees väikesel ja kehvasti valgustatud stendil seisnud tumesinine sõiduk jäi paljudel näitusekülastajatel tõenäoliselt üldse kahe silma vahele. Ent neil, kes on midagi kuulnud “Eesti Cobra” projektist, pidi süda õnnest hüppama. Mittemidagiütleva nimega Rex R-12 on nimelt legendaarse AC Cobra koopia, nagu neid paljudes maailma osades ehitatakse. R-12 jõuallikaks on 5,7-liitrine Chevy V8, jõuülekanne pärineb Ford Mondeolt. Näitusemasin polnud veel päris sõidukorras, ent tulevikus loodame seda autot ka lähemalt tutvustada.

Puust auto!

Kogu näituse vahest kõige kummalisem eksponaat toodi Tallinna Ukrainast Tšernovtsõst. Puust kerega auto püüaks pilku ka siis, kui ta oleks mõne tavasõiduki koopia. Ent Vassili Lazarenko ehitatud masin järgib tegelikult kaks-ühes põhimõtet. Auto vasak pool on tänapäevases, parem aga vanaaegses stiilis. Selle maitsekuse üle võib muidugi vaielda, ent vähemalt puutöö on teostatud väga heal tasemel. Auto aluseks on Opel Ascona, põhi metallist, kere ülemine kandeosa aga kõik puust. Ehkki puit on metallist kergem, sai valmissõiduk originaalist umbes 200 kilo raskem. Hind? Lazarenko ise ütles, et talle pakuti 150 000 eurot, aga seda pidas ta väheks, kuna tegu on esimese ja seni ainsa sellelaadse sõidukiga.

Tulevikuplaanidest rääkides lubas ta veelgi põnevamaid sõidukeid. Mida täpselt, see jäi saladuseks. Loodame, et järgmisel näitusel näeme.

Mega-Scania

Veoauto peaks juba oma definitsiooni järgi olema mõeldud millegi vedamiseks, kuid selle Scania puhul on kõik teisiti. Red Pearl on puhas šõuauto, millega avalikel teedel sõita ei tohigi.

Selle aluseks sai üks vana ja roostes Scania T-Truck, mis hoole ja armastusega rotsteriks ümber ehitati. Palju osasid on valminud eritellimusel just selle sõiduki jaoks, teiste hulgas ka Allisoni automaatkäigukast. Veoauto mootor vahetati välja 16-liitrise laevamootori vastu, mis kahe turbo toel arendab kuni 1000 hobujõudu. Kiirusomadused (200 km/h ning paigalt “sajani” 6 sekundit) on reaalselt mõõdetud tulemused, ehkki auto oleks ilmselt võimeline enamakski.

Uurisin kohalviibinud autoehit ajatelt ka sõiduki võimalikku hinda. Kuna enamik töid tehti ise ja paljud osad saadi sponsorluse korras, siis maksumust mulle öelda ei osatud. Ent ostuhuviliste jutt võiks alata kuskil 500 000 euro juures.