Jaapani rahvusroog sushi, mida toona Eestis üldiselt vähe tunti ning mida mõttetult kalli hinna eest sai endale lubada mõni jaapanilemb disainer või ekstravagantne ärihai, oli Moskvas millegipärast rahvalik hitt. Iga õllekas või pelmennaja pidas vajalikuks sushit müüa. Õlle alla ja viina peale.
Sushimasin käib täistuuridel

Nüüd on sushihullus jõudnud Eestisse ning Tallinna südalinnas on vähe tänavaid, kust ei saaks neid idamaiseid riisirulle osta.

„Tegelikult, ma arvan, on neid kohti rohkemgi, kui viiskümmend,“ hindab tuntud sushikokk Toomas Lember. „Aga, noh, väga paljud nende hulgas on sellised, mida ma oma sõpradele ei julge soovitada,“ lisab ta kohe.

Lemberit võib pidada Eesti üheks suurimaks sushiusu propageerijaks. Vähe leidub sushist kirjutavaid ajaleheartikleid, kus ta asjatundjana ei osaleks. Tosin aastat töötas ta ühe tuntuma sushikoha Sushihouse`is peakokana. Tõsi, hiljuti tuli ta sealt ära: „Töö läks viimasel ajal natuke liiga tootmiseks. Ja ma ei saanud enam aru, miks tootmise juures on vaja kokka.“

Ja tõesti, sushit saab kõikjalt. Facebooki ja mailboxi laekub aina soodsaid pakkumisi. Igas endast lugu pidavas suuremas kaupluses on sushilett. Ekspressi toimetuse lähistelt Narva maanteel leiab hoobilt neli sushimaja… See on nagu vahvlivaimustus kaheksakümnendate lõpus või hamburgerihullus üheksakümnendatel.

Aga milline ikkagi on õige sushi ja milliseid sushikohti pigem vältida?