Diskussioonilaua ääres jõuti tõdemuseni, et Tallinnal puudub arhitektuurne arengukava ja planeering. Viimase korraliku kogu linna haarava Tallinna üldplaneeringu tegi 1913 soome arhitekt Eliel Saarinen (s.o Suur-Tallinn projekt). Pärast seda on Tallinna arendatud praktiliselt krundi kaupa: keegi saab endale jupi maad, teeb sellele detailplaneeringu ja ehitab täis. Üldist reglementeeringut ega korralikku üldplaneeringut ei ole. Sellepärast ongi kogu Tallinn nagu Tootsi peenar, kus segamini on kartul, peet ja kurgid.

Teise Tallinna puudusena toodi välja linna ebaratsionaalsus. Tallinn on hästi piklik, joostes piki randa, ja teistpidi poob teda Ülemiste järv.

Kuigi eestlane on juba paar põlvkonda linnas elanud, on ta südames ikka metsainimene, kes ei soovi näha naabrist rohkem kui korstnast tõusvat suitsu. Ka ei suudeta naabriga läbi rääkida, kokkulepetest ei peeta kinni ja asju lahendatakse kohtus nagu meie armastatud "Tões ja õiguses".

Paljud inimesed lahkuvad Tallinnast seepärast, et Tallinnas ei ole hea elada. Meil ei ole positiivset avalikku ruumi, kus inimesed tahaksid viibida ja jala liikuda. Meie tänavad on ohtlikud, mürarikkad ja auklikud. Linn on hajali, pooltühi, täidetud vanade tööstushoonete ja laoplatsidega, samas kui kinnisvarahinnad on laes. Inimesed kolivad massidena Tallinnast välja lähivaldadesse ja põhjustavad sellega üha suuremaid ummikuid ja autostumist. Samas ma ei ole kuulnud, et linn teeks midagi selle nimel, et uusi asumeid endaga paremini liita, kuid praegused lähivallad on tulevased Tallinna äärelinnad, nagu kunagi oli seda Nõmme.

Asi ei hakkagi paremaks minema, kui Tallinna arengukavad on poliitilise mängukanni staatuses ja see mängiv võim vahetub meil iga nelja kuu tagant. Tänaseid vigu on hiljem juba väga raske ja kallis parandada.

Ja veel: praegu käivad turistid Tallinnas tema unikaalse vanalinna pärast, aga miks ei võiks ahvatluseks olla ka pealinna hea atmosfäär ja kvaliteetne arhitektuur.