Pirital-Meriväljal on meri tee ja metsa taga; see on kui maakoht, kuhu sõidetakse piknikku pidama ja päikest võttes vaadatakse üle vee kauget Tallinna. Kakumäe on enesesse sulgunud rajoon, Stroomi rand prügi- ja helisaastet täis. Ka Pirita jõgi on kauge, paadiga linnast põgenemiseks küll ideaalne ja idülliline, kuid mitte linna orgaaniline osa. Hea muidugi, et on seegi.

Kuid kus on orgaaniliselt ja funktsionaalselt linnaga seotud veekogu seal, kus inimesed käivad? Vahest Linnahall pakub mingitki interaktsiooni, kui ilusa ilmaga õlut kulistavate mürsikute vahelt saab vaadata helikopteri lahkumist vee taustal. Mõelge aga ükskõik millise linna peale Euroopas, mis asub mere või jõe kaldal, ja saate aru, kui nadi on maja katuselt kiirlaevade lainete jälgimine. Millist ruumi, milliseid emotsioone pakuvad mereäärsed promenaadid, mille kohta prantsuse keeles on lausa eraldi sõna la digue.

Aga Tallinnal oli jõgi, mis tegelikult ennast tänaseni meelde tuletab – Härjapea. Seoses Maakri tänava uputuste ja Jaani seegi väljakaevamistega sellest maa alla peidetud ojast ka räägiti. Ülemiste järvest läbi praeguse Stockmanni, Tartu maantee uue osa ja lõpuks Jõe tänava kuhugi Admiraliteedi basseini kulgev jõgi oli avatud aastani 1914. Sulgema sundisid seda roiskveed, mis traditsiooniliselt jõkke juhiti. Varem aga suhtles linn jõega sellele rajatud veskite ja sildade kaudu.

Selle jõega seoses kutsun mõtlema raamist väljas. Milliseid võimalusi on Tallinnal olla õnnelik? Kuidas saaks Tallinna luua kvalitatiivselt täiesti teistsugust keskkonda? Visioon: Härjapea jõgi taas inimestele avada, maa peale tõsta.

Kui palju annab linnale või linnaosale juurde kas või väike, kinnikasvanud tiigike, näeb Milanos. Kui rongiga keskjaama sõita, paistab ühel hetkel raudtee kõrval väike kõver veeriba, mille kõrval teerada ja romantilised valgustid. Teha­se­maastikule eksinud kild loodust ütleks justkui: “Siin elavad inimesed”. Kujutate ette samasugust jõeniret, mis kulgeks mööda Maakri tänavat, Tartu maanteed, keeraks Maneeži tänavale, ning hetkeks vahest Narva maantee alla kadudes sinna hoovi, kus asuvad Ekspressi toimetus ja World Trade Center. Elu saaks voolava kvaliteedi, millesse kaks korda sisse astuda ei saa.

Kas see maksaks 4 miljardit nagu uus trammitee Mustamäelt Lasnamäele, ei olegi küsimus. Heade asjade, heade Eesti asjade eest ei ole suur asi maksta palju. MTÜ Härjapea Initsiatiiv on loomisel, linnajuhid on mõjutatavad, raha vedeleb maas.

* Peeter Vihma õpib Humanitaarinstituudis sotsioloogiat.