Narva mnt 92 - „Musta Luige" lammutaja ei pea lubadusest kinni

Pirita tee ääres kerkib praegu tontlikult kraana ja ehitusplatsi taga haledas seisus villa "Mon Repos", mis on ehitatud suvitusvillaks, hiljem olnud ka restoran. Viimati oli see kasututel kortermajana. Juba 1980. aastal elamiskõlbmatuks tunnistatud maja kuulub firmale NG Eesti, mille omanikuks on Boriss Ivanov.

„Maja on juba 1997. aastast alates muinsuskaitse all, omanik pidi teadma, mida ta ostis: nii seda, et maja on mälestis kui seda, et hoone on avariiolukorras ja selle restaureerimiseks kulub palju raha. Viimast tõsiasja on kaugele näha ja see ei saanud tulla omanikule üllatusena," ütleb Kultuuriväärtuste Ameti muinsuskaitseosakonna peaspetsialist Oliver Orro.

Kompromissina lubati arendajal ära lammutada Voldemar Herkeli kavandatud nn. Musta luige kohvik ja ehitada selle asemele uus kolmekorruseline külaliskorteritega hoone, selle eest pidi aga villa "Mon Repos" restaureeritama.

„„Must luik" oli nõukogude modernismi musternäide, kuigi seda on palju ümber ehitatud. Aga kui selle ala planeering tehti, ei osatud veel nõukogude aja arhitektuuri hinnata, see tuli pärast õnnetut Sakala keskuse juhtumit," kommenteerib Orro.

Kogu projektdokumentatsioon selleks on olemas, töödega võiks kasvõi homme alustada, aga samas kui uue hoone ehitamist on alustatud, siis restaureerimise osas ei toimu mitte midagi.

Kultuuriväärtuste Amet on omanikule teinud ettekirjutusi ja omanik on jaganud ka mitmeid lubadusi töödega peagi alustada, aga seni ei ole neist tähtaegadest kinni peetud.

Orro sõnul on praeguseks siiski majast praht välja visatud ja majas tehtud uuringuid (avatud konstruktsioone, tehtud värvisondaaže jne), omanik otsib enda sõnul ehitajat ja kogub hinnapakkumisi, et hoone põhikonstruktsioonid ja fassaadid korda teha.

Seni jätkab hoone aga lagunemist ja keegi ei tea, kas see mingil põhjusel põlema ei lähe.

Kinnistusele on seatud hüpoteek summas 68 miljonit krooni Hansapanga kasuks.

 

Narva mnt 80 - sajandivanune peen vesiravila on huku ääres

Samale omanikule, Boris Ivanovile, kuulub teise firma kaudu veel üks haruldane maja paarsada meetrit Narva maanteed pidi kesklinna poole. Narva mnt 80 asub üliarmetus seisus - ühest otsast põlenud, laudadega kinni löödud, sissekukkunud katusega ja mädanenud konstruktsioonidega - kunagine Kadrioru pärl, möödunud sajandi alguse suplussalongi juurde kuulunud nn vannimaja ehk vesiravila. Aastaid avariiolukorras vaevelnud maja oli kunagi Tallinna jõukama kihi sotsiaalse elu keskus, mille verandal tatsasid kunagi pärast suplust tähtsad isandad ja patseerisid preilid, näpus portsigar ja käes klaas peent jooki.

 

Narva mnt / Poska 53 - üksik elanik päästab maja mahapõlemisest

Eelmainitud kahe maja vahel, Narva maantee nurgal, trammipeatuse juures seisab samuti viletsas seisus Georg Stude villa. Selle maja probleem seisneb selles, et see kuulub mitmele omanikule, kes omavahel kokkuleppele ei jõua. Maja on päästnud mahapõlemisest hoone ühes nurgakorteris elutsev vanahärra.

 

Poska tänav 41 - ilusamid Tallinna puumaja lagnuneb

Poska tänav 41 asub üks Tallinna ilusamaid puumaju, mida turistid pildistavad ja küsivad: miks ta teil küll sellises seisus on? Orro sõnul on vastuseks omanike huvipuudus. Omanikeringi kuulub neli inimest Priit Käsper, Jüri Käsper, Janno Toming ja Tatjana Izotova.

Hoone seni õnneks põlenud ei ole. 1884. aastal arhitekt Fedotovi poolt õigeusu preestri elamuks kavandatud maja asub Kadrioru lossi teenijate alevis ehk nn. Vanas Slobodaas.

Orro sõnul omanik otseselt millegagi muinsuskaitseseadust ei riku: maja uksed-aknad on suletud ja võõrad sisse ei saa, midagi teadlikult hävitatud ei ole. „Paraku ei ole ka vähimalgi määral tegeletud hoone korrastamisega. Kuigi omanikele on lausa pakutud võimalusi restaureerimistoetuse saamiseks, ei ole midagi tegema asutud. Hoone on juba pikka aega utoopilise hinnaga müügis ja selle tulevik on selgusetu," nendib muinsuskaitsja. Utoopiline on hind muuhulgas sellepärast, et krunt on väike ja uut maja juurde ehitada ei saa.

Muinsuskaitseseaduse kohaselt on maja ostueesõigus riigil, kui riik ostueesõigust ei teosta, on ostueesõiguse õigustatud isikuks Tallinna linn. Nii riigil kui linnal on aga lagunevat muinasvara juba omalgi küllalt, mistõttu seda õigust tavaliselt ei rakendata.

 

Poska 19 - Krediidipank tahab linna vanimast puumajast ilma jätta?

 

Poska ja Wiedemanni tänava nurgal asub ühel krundil kolm arvatavalt 18. sajandi esimesest poolest pärinevat ehitist, neist põnevaim on madal sopilise põhiplaaniga ühekordne hoone, mis Oliver Orro sõnul on ilmselt Tallinna kõige vanem säilinud puumaja. Tegu on ka ainsa puumajaga väljaspool vanalinna, millel on alles (võib-olla isegi rootsiaegne) mantelkorsten. Hoone on mitu korda põlenud. Veel üks põleng, ja Tallinn võib oma vanimast puumajast ilma jääda. Kõige vanem plaan, millel see peal on, pärineb 1740. aastast.

Kinnistu, millel asub kolm puumaja, kuulub Krediidipanga tütarettevõttele AS Martinoza, mille juhatuse liikmeteks on Valmar Moritz (Krediidipanga juhatuse aseesimees) ja Margus Kluge.

Vormiliselt on jällegi kõik korras, sest niipea, kui kodutud on sinna järjekordselt oma pesa teinud, ja omanikule on sellest teada andnud, lüüakse aknad uuesti kinni.

Krundile on lisaks vanadele lubatud ehitada ka üks uus hoone. See on ilmselt asjad ka liikuma pannud, sest hetkel peaks Orro andmetel käima projekteerimine. Paraku on liikumine ühesuunaline, sest vana maja restaureerimist ei toimu ja on karta, et see kukub enne kokku, kui kogu kompleksi projektiga valmis saadakse.

„Esmapilgul paistab see laudadega kinnilöödud kuudina, kuid lähemal vaatlusel esindavad majad kõrgbarokki, siin võib leida mitmeid selliseid detaile, näiteks luugihinged. Hoone oleks võimalik taastada," ütleb Orro.

Ühe huvitava detaili toob ta veel - hoone põhikonstrukstioonid on ehitatud arhailisel viisil ilma saeta, ainult kirvega.

 

Wiedemanni tn 2a - Hoone kuulub linnale, aga päästa pole midagi

Wiedemanni 2a asub mitu korda põlenud hoone, mille välisseinal ilutseb suur silt „TULEOHTLIK!". Hoone kuulub Tallinna linnale, linn seda korda teinud ei ole. „Päästa pole siin enam midagi," nendib Orro.

Linn on üritanud hoonet mitu korda müüa, aga seni tulutult.

 

Reedel ilmuvas järgmises osas räägime Piritast - õnnetul kombel oma otsa leidnud Waldfreidi suvitusvillast ja Kose suvemõisast, mida Scheelide suguvõsa ei viitsi korda teha.

Loe lisaks ka: Karin Paulus: Eesti arhitektuuriklassika hävimisohus