Kultuuriväärtuste Ameti muinsuskaitseosakonna peaspetsialist Oliver Orro meenutab, et vana nn. ajakirjanike kodu, algselt suvitusvilla Waldfried, oli ilus torniga villa endiste Kose suvemõisa maadel. Villa ehitati 19. sajandi II poolel Pirita jõeoru järsule kaldale ning ajal, kui see veel võssa kasvanud ei olnud, avanes siit suurepärane vaade. Siin oli enne II Maailmasõda Ajakirjanike Liidu residents, kuhu majutati väliskülalisi, korraldati olenguid jne.

Ajakirjanike liit sai õigusjärgse omanikuna hoone tagasi, ei tulnud aga räämas maja korrastamisega toime ja krunt müüdi 2000. aastal eravaldusesse. Maja käis käest kätte, viimane omanik on Raivo Rannale ja Aivar Tuulbergile kuuluv Vallikraavi Kinnisvara. Vähemalt 5 viimast aastat ametlike elaniketa seisnud maja põles maha tänavu suvel.

„See maja oli juba varem halva tehnilise seisundi pärast kaitstavate mälestiste nimekirjast maha võetud, aga muinsuskaitseringkondades püsis siiski õrn lootus, et hoone õnnestub ehk kunagi ikkagi korda teha," ütles Orro. Tulekahju, mis sai alguse maja seest, tõmbas sellele lootusele kriipsu peale.

„Tegu oli dramaatiliselt efektse tulekahjuga, krõbekuiv maja põles nagu tõrvik, leegid ulatusid üle puulatvade," ütleb Orro ning on masendunud ka siis, kui me hoonet - või õigemini seda, mis tast alles on - koos vaatamas käime.

Kuigi see uhke villa võeti mälestiste nimekirjast maha selle pärast, et seda väidetavalt poleks saanud korda teha ja rajada tulnuks koopia, näitas Orro, et isegi pärast põlengut paistab kandvatest seintest korralike palke. „Tänapäeval ei oleks seda mälestiste nimekirjast kustutatud," on Orro kindel.

Varemed on lubatud lammutada, maha läheb ka Karl Burmanni poolt 1920. aastail projekteeritud kõrvalhoone, sest olukorras, kus peahoone on ära põlenud, ei ole seda tugevasti ümber ehitatud maja Orro sõnul eraldi mõtet alles hoida.

 

Kosemetsa 13 - Scheelide tegevusetusse hääbuv Kose suvemõis

Orro määratluse kohaselt hilisbarokne (natuke aimub juba ka klassitsismi) Kose suvemõis ehitati ca 1790. aasta ja kuulus ligi 150 aastat Kochide suguvõsale. Alates 90ndate keskpaigast on see tühjana seisnud, pärast 2001.aasta suurt tulekahju ehitati majadele küll uued katused peale, kuid midagi enamat pole tehtud ja paik on üha enam ja enam rääma läinud.

„Näha sellist mahajäetust kohas, mida on külastanud isegi Vene tsaariperekonna liikmed, sealhulgas troonipärija, tulevane tsaar Aleksander II - sest talle näidati seda niivõrd uhket paika -- on muidugi masendav," ütles Orro. Mõisa juurest paistavad üle kaitsealuse heinamaa Pirita kloostri varemed. Pirita jõeoru maastikukaitseala on seni päästnud ilusa koha täisehitamisest. Vaade on praegugi hunnitu. Miljon krooni.

„See oli ka veel I Vabariigi ajal üks uhkemaid hooneid. Seda peeti Tallinna ümbruse kaunimaks kohaks," lisas Orro.

Kochid loobusid mõisast Scheelide kasuks, kuid vaidlusalune küsimus oli - kas jäädavalt või ajutiselt. Sellesisulise kohtuvaidluse võitsid Scheelid. Kui Kochidel on siiamaani Eestis elavaid sugulasi (ja ka välismaal elavad Kochid on suguvõsa pärandist huvitatud ning on aidanud korda teha siinsamas lähedal Pirita velodroomi taga asuva perekonna matusekabeli), siis Scheelidel mitte, ning suvemõisa hoonetes ei toimu mitte kui midagi.

Teine moment on see, et 1980ndate keskel toimus siin nõukogude sõjaväel õnnetus - maasuudireostus, mis on tänapäevani puhastamata. Maapinna reostuse likvideerimine maksab palju raha.

Lisaks jaguneb endise suvemõisa park nüüd mitme omaniku vahel: näiteks jääb kõrvalkrundile barokse kuppelkatusega 18.-19. sajandi vahetusel valminud puitpaviljon, mis kukkus lihtsalt iseenda peale kokku ja meenutab läbiussitanud seent. Masendav vaatepilt.

Loe lisaks: