Afp

Vahetult enne Saaremaa süvasadama avamist rääkis valitsusjuht Andrus ­Ansip, et iga kruiisiturist kulutab ühes peatuskohas ümmarguselt 100 eurot ja ta loodab, et Saaremaale tuleb mõne aja pärast sama palju turiste nagu Visbysse, kus peatub umbes 150 kruiisilaeva hooajal. “Mõelge sellele suurele rahahulgale, mis hakkab Saaremaale saabuma!”

Unistada võib ikka, see ei maksa midagi. Neli aastat pärast avamist jääb aga reaalsus ootustele kõvasti alla. Mullu külastas Saaremaa sadamat loodetud 30–40 asemel vaid viis lõbusõidulaeva. Tänavu oodatakse ainult kahte...

Saaremaa sadam maksis 135 miljonit krooni. Muugale rajatud söeterminali ehitamiseks kulutas Tallinna Sadam kuus korda rohkem. Aga pärast pronksiööd keerasid venelased transiidikraanid kinni ja söeterminali mahud kukkusid järsult, kuni ühel halval päeval vilistas seal ainult tuul. Aprillis 2008 oli laaditud söe kogus ümmargune null.

Mullu mais hakkas söeäri taas vaikselt tuure koguma, kuid aasta kokkuvõttes töötas terminal siiski viis korda väiksema võimsusega kui enne pronksiööd. Söe kogus jäi kõvasti alla selle piiri, mil terminal end ära tasub.

Mõned transiiditegelased tegid isegi nalja, et söeterminali võiks anda hiinlastele, las hakkavad tolle kaudu konteinereid vedama!

Poliitikute nõudmised sadamale aga kasvasid. Mullu kevadel tegi sadama juhatus ettepaneku jätta kogu kasum firmasse. Majandusminister Juhan Parts nõudis aga 100 miljonit dividende. Sügisel võttis valitsus veel 316 miljonit lisa, kuigi sadama nõukogu esimees Neinar Seli hoiatas, et “jõuga dividende ei võeta”.

Kuid mida leiame kõige selle kohta Tallinna Sadama hiljuti avalikustatud aastaaruandest?

Suurt ei midagi.

Aruandes kiidab sadam “häid majandustulemusi ja tugevat finantsseisundit”, mis lubas dividendimakse “olulist suurenemist”.

Üha tühjeneva Saaremaa sadama ja õnnetu söeterminali kohta öeldakse, et “planeeritud tegevusmaht ja tulude tase saavutatakse pikema perioodi jooksul”.

Ainsana tunneb muret audiitor, kes leiab, et sadama aruanne võib olla õhku täis ehk ei väljenda riske ja asjade tegelikku seisu. Bilanss sisaldab “reisijate veoga seotud kaisid ja territooriume summas 121 miljonit krooni, mille kaetav väärtus on iseäranis sensitiivne tulude prognoosi suhtes”.

Audiitor ei saa ju öelda, et asjad on korras, kui Saaremaa süvasadamasse oodatakse 30–40 kruiisilaeva asemel vaid kahte!

Väheste suurfirmade aruanded lõpevad audiitori märkusega. Selline asi käib ettevõtte usaldusväärsuse pihta. Tallinna Sadama aruanded lõpevad märkustega aga juba kolmandat aastat jutti. Riigifirmat ei aidanud isegi see, et ta audiitori välja vahetas – PriceWaterhouseCoopersi asemel hindas tänavu aruandlust Ernst & Young.

Kogu see jama algas pärast pronksiööd, kui transiidiäri sisuliselt katkes. PriceWaterhouseCoopers teatas, et sadam peaks oma kaid ja muu vara kuni 900 miljoni krooni ulatuses alla hindama.

Sadama juhatus leidis aga, et transiitkauba mahud taastuvad ja varasid pole vaja alla hinnata.

Järgnev 2008. aasta kujunes paraku veelgi hullemaks.

PriceWaterhouseCoopers tegi uuesti märkuse – sedakorda käis märkus otseselt vaid Saaremaa süvasadama kohta summas 128 miljonit krooni, kuid leidus ka lisapunkt “Asjaolu, mis ei mõjuta arvamust”. Too ütles, et sadama varad võivad olla üle hinnatud 756 miljoni krooni ulatuses. Ekspressi teada käis jutt peamiselt söekaist.

Nüüd on platsis uus audiitor, kuid asjad lähevad ikka vana rada pidi. Ka Ernst & Youngi järeldusotsuse lõpus seisab lisaks süvasadama otsusele punkt, et Tallinna Sadama kaid ja maatükid võivad vajada allahindlust koguni 1,4 miljardi krooni ulatuses!

Sadama juhatus ei näe allahindluse vajadust. Miks küll nii?

Küsimus on mõtteviisis.

Üks mu tuttav kirub audiitoreid, kes ajavad näpuga järge tuludele orienteeritud valemites ega mõtle, et sadamaäri käib teistmoodi. Teistes riikides ehitatakse kõigepealt kaid ja muud ehitised valmis, alles siis hakatakse kliente otsima, meil aga käib kõik teistmoodi.

Mõtteviisi erinevusest räägib ka Tallinna Sadama juhatuse esimees Ain Kaljurand: “Me peaksime tõesti tegema julgemalt ennetavaid investeeringuid, aga meilt nõutakse lepinguid ette! Infra­struktuuri äri on teistsugune, see on väga pika tasuvusajaga. Kui me nõustuksime audiitoritega, siis me ei saakski muud teha kui igal aastal oma vara ümber hinnata.” Pideva üles-alla kõikumise asemel hindavad sadama juhid stabiilsust.

 Pronksiöö mõjub edasi

Tallinna Sadama kaubamahud 2009. vs 2006. a

 Kogu kaup -23%
 Sõidukid +16%
 Vedellast -4%
 Konteinerid -14%
 Import -15%
 Väetis -52%
 Metall -57%
 Puit -71%
 Süsi -79%
 Vili -89%
 Allikas: Tallinna Sadam