“Ma olen üles kasvanud Surinis, see on väike küla Tai sisemaal. Mu vanemad töötavad seal suures riisifarmis. Kuna ma olen pärit vaesest perest, sain lõpetada vaid kuus klassi, pidin kohe tööle minema. Olin lapsehoidja, koristaja, käisin ka ühe koka juures abiks, kelle kõrvalt õppisin ära söögitegemise.

2006 kohtusin Tais eesti mehega, kellest sai minu abikaasa, ja me kolisime siia. Taisse jäi maha mu 9aastane tütar, kes elab seal minu vanematega… Iga kuu saadan neile raha. Ma igatsen väga oma last ja peame temaga Skype’i teel pikki vestlusi. Teeme abikaasaga plaane, et ühel päeval Taisse elama minna ja seal mõnes suuremas linnas kõik koos elama hakata.”


Chong Chee Loong
(38), Malaisia

Chedi, Olevimägi

Chong Chee Loong

“Pärit olen ma Malaisia linnast Ipoh, mis asub 200 km Kuala Lumpurist põhja pool. Oma esimesed kokaoskused sain Malaisia viietärnihotellide restoranides töötades – sealkandis klassikalisi kokakoole ju pole, kõik õpivad kogenud kokkade käe all otse köögis.

Hiljem olin tööl Singapuris ning Londonis Michelini tähega pärjatud aasia restoranis Hakkasan. Selle omanik osales Chedi loomisel ja tema pakkuski siia peakoka kohta.

Mu perekond elab Malaisias – abikaasa on kodune ja tütred käivad koolis. Mul on kolm venda ja õde. Paari aasta pärast tahaksin ka ise Malaisiasse tagasi minna, et avada päris oma restoran. Esialgu koolitaksin välja uued tublid kokad, kelle seast tuleks ehk ka tulevane peakokk… Ja siis olekski aeg pensionile jääda ning väljateenitud puhkust nautida!”


Vu Viet Thang
(38),
Fam Dijuen Nai
(46), Vietnam

Saigon, Pronksi tänav

Vu Viet Thang (vasakul), Fam Dijuen Nai

Nai sõitis Eestisse 1988. aastal ja sattus Balti Laevaremonditehasesse keevitajaks. “Minu kodukandist, sadamalinnast Hai Phongist tuli toona 150 inimest – linnavalitsus saatis teated laiali, et kes tahab NSV Liitu tööle minna. Vietnamis olid rasked ajad ja otsustasingi tulla.” Üsna pea tutvus Nai oma venelannast pruudiga ning jäi taasiseseisvusajal turgudel kaupa müüma. Mõne aasta eest kutsus aga Thang Nai oma restorani süüa tegema.

Ka Thang tuli Eestisse Moskva kaudu, ent tema töökohaks sai Volga tehas. Thang kohtus oma tulevase eestlannast abikaasaga ning jäi samuti pärast tehase sulgemist siia elama – töötas turgudel ning õppis sõbra restoranis Soomes vietnami kokakunsti. Tänaseks on Thangil neli eesti, vene ja vietnami keelt kõnelevat last ning kaks Vietnami restorani Tallinnas. Moskva kaudu saabus 1988. aastal Eestisse tegelikult kokku 300 vietnamlast, kellest järel on 13.


Niko Karasu
(48), Türgi

Kebab House, Gonsiori tänav

Niko Karasu

“Sündisin Türgis, aga 15aastaselt kolisin õe, venna ja vanematega elama Saksamaale. 60–70ndatel võeti sinna tööle palju Türgi immigrante, me olime ühed neist. 27 aastat elasin ja töötasin erinevates kebabi ja pitsa söögikohtades – seal on kõik kohad neid täis.

Ühel hetkel hakkas mul igav ja sain aru, et minu šansid on Baltimaades paremad. Elasin Lätis viis aastat – seal läks hästi, aga jälle hakkas igav. Minu vend, kes on Saksamaal taksojuht, ütles, et temaga sõidab palju Eesti turiste, kes räägivad, et Tallinnas pole head kebabikohta. Nii otsustasingi siia kolida.

Pärast pooltteist aastat äri pidamist võib öelda, et läheb päris hästi. Me müüme päevas ära kaks 30kilost varrast dönerkebabi. Muide, hea kebabi tunneb ära selle järgi, et klient saab lihavarrast vaadata, see on suur ja mahlane. Peale töö ja magamise ei jäägi mul millekski muuks praegu aega, aga õnneks tuli mulle eelmisel nädalal appi minu 25aastane poeg. Seeniorkoka kõrvale juuniorkokaks.”


Shankar Singh Sunar
(27), India

Kathmandu, Pärnu maantee

Shankar Singh Sunar

“Saabusin Tallinna 2006. aasta 1. juunil, viie päeva pärast olime köögiga juba Õllesummeril tööl. Enne seda töötasin Dubais, kust kutsus mind siia mu laevakaptenist sugulane, kes on selle restorani omanik. Tulin kaheks aastaks, aga jäingi. Mulle meeldib siinne rahu, aastaaegade vaheldumine – kogu aeg on, mida oodata. Esimest korda, kui nägin päris lund, olin akna juures ja vaatasin tund aega õue! Ma polnud enne siiatulemist näinud ka päriselusuuruses õunapuud ja puult õunte korjamine oli nagu unes.

Septembris aasta tagasi abiellusin oma Pärnust pärit pruudiga ja esimesel aprillil sündisid meil kaksikud: Harri ja Hendri. Minu naine peab lõpetama oma geneetikaõpingud ülikoolis ja eks siis paistab, mis meist saab ja kus me elama hakkame.”


Nicolo Tanda
(58), Itaalia

La Bottega, Vene tänav

Nicolo Tanda

“Ma olen üles kasvanud Põhja-Sardiinias ja kokakoolis käisin kodulinnast Sassarist 25 kilomeetrit eemal – Algheros. Minu lapsepõlveunistus oli kokaks saada – mu isa oli lihakaupmees ja meil oli alati laual parim liha, ema oli kodus väga hea kokk! Tema õpetas mulle, et toidutegemisel on kõige tähtsam südamega asja juures olla. Nii et kui tuleb hea roog, siis ma lausa laulan!

Meie peres oli kuus last, mina olen musta lambana ainsana kodust eemal. Itaalias elab mu esimesest abielust kaks täiskasvanud last, aga mu pere on Soomes, kust käin igal nädalal Eestisse. Soome läksin 1983. aasta 11. augustil ja juba 14. augustil tutvusin ma naisega, kellest sai septembris minu abikaasa! Nii ma siiakanti pidama jäingi.”


Mahedra Khaire
(34), India

Asian Aroma, Pärnu maantee

Mahedra Khaire

"Kokaks õppisin kodulinnas Mumbais, aga praktikal käisin Taj Mahalis. Enne seda, kui üks India ärimees mind Eestisse tööle kutsus, jõudsin Indias töötada veel seitsmes viietärnihotellis. Siia jõudes sain kohe šhoki, siin on nii külm! Ja tänavatel nii vähe rahvast! Hiljem harjusin muidugi ära ja nüüd mulle väga meeldib. Mul on siin palju Indiast pärit sõpru, nii 25-30, kelle seas on mitu kokka. Kui me kokku saame, käime mõnes aasia restoranis, kohvikus või MacDonaldsis ja joome teed, kohvi, õlut. Ma ise armastan india taimetoite ja kusjuures siin neid toite tehes saan kõik toorained kohapealt kätte – ei pea midagi neid Indiast tooma. Kodumaal käin ma iga 7-8 kuu järel. Mul on seal suur pere, kaks venda ja üks õde. Kui ma vanemaks saan, kolin Indiasse tagasi. Kõik inimesed on ju sellised: noorena ikka reisivad, töötavad eri riikides, aga vanast peast tahavad koju."

Kyuho Lee
(25),
Daham Kim
(27), Lõuna-Korea

Gotsu, Kunderi tänav

Kyuho Lee, Daham Kim

Kyuho ja Daham on parimad sõbrad, kes kohtusid Souli Kyung Hee ülikoolis turismierialal õppides. Kyuho tuli semestriks Tallinnasse vahetusüliõpilaseks ja jäi pärast seda suveks siia – koreakeelseks giidiks. Kui ta tagasi koju läks ja Gahamile Eesti elust rääkis, otsustasid sõbrad siia põrutada ja oma restorani avada. Daham oli oma lasteaiaomanikust emalt söögitegemise ära õppinud, poisid olid veidi raha kogunud, nii et asi tehtigi ära. Kyuho: "Mu politseinikust isale ja emale see väga ei meeldinud, et täiskasvanud poeg kolib riiki, millest nad midagi ei tea ja ma pidin lubama, et lähen tagasi. Ma ei andnud nii selget vastust," naerab poiss. Nüüd on aga mõlemal juba eestlannadest tüdruksõbrad...