Õnnetu operatsiooni lugu: „Parem rind on veel koledam kui enne oppi!“

Patsient läheb ilukliinikusse suurte ootustega. Mis juhtub, kui need ei täitu?

Ühel sombusel augustipäeval 2016. aastal astus Mai Tamm (tollal 20, nimi muudetud) halli nõukogudeaegsesse Tallinna büroohoonesse, et ellu viia oma unistus.

See, et ta selle sammu astuma peab, oli Maile suvel täiesti selgeks saanud. Mai tundis end kergetes suveriietes ja rannas halvasti. „Miks teistel on ja minul ei ole?“ küsis ta endalt.

Mai on sihvakas ja sale, kõrgete kaarjate kulmudega, sellist tüüpi naine, kellele tänaval järele vaadatakse. Aga ta polnud oma kehaga rahul. Ta rinnad olid liiga väikesed.

Maja, kuhu ta sel augustipäeval läks, tuntakse rahvasuus kui endist ajakirjandusmaja. Hõbedased liftiuksed Mai selja taga sulgusid vaikse sahinaga. Ta sõitis ülemisele korrusele. Nõukogude ajal tegutses nendes ruumides uudisteagentuur ETA, nüüd aga asub siin tuntud ilukirurgiakliinik Christinas Clinic, mida teatakse ka telesaate „Minu imeline muutumine“ kaudu.

Põrandal on sinise mustriga vaip, vastuvõtuletti ehib samades toonides psühhedeelne kunstiteos.

Mai võttis vastu kliiniku juhataja Brit-Carmen Norlan. Mai ütles, et ta tahab endale uusi rindu, võimalikult suuri ja loomuliku välimusega. Norlan pildistas Maid ning aitas talle selga vesti, mille põuetaskusse proovis sisse erinevaid rinnaimplantaate. Ta rääkis ja nõustas – nagu ka „Minu imelise muutumise“ saates. Pärast vastuvõttu sai Mai meili, kus üksteise kõrval olid fotod. Tema praegused rinnad ja see, millised nad oleksid pärast operatsiooni, arvutiga modelleeritud. Imeilusad! Hind – 3500 eurot.

Ta ei teadnud, et tegelikult ei ole Christinas Clinicul statsionaarse haigla tegevusluba, mis tähendab, et patsiendid ei tohiks operatsiooni järel seal ööbida, Christinas Clinic tohib osutada ambulatoorseid ja päevakirurgiateenuseid nii üld- kui ka plastika- ja rekonstruktiivkirurgias. Mis eristab päeva- ja ambulatoorset kirurgiat statsionaarsest? "Statsionaarset arstiabi osutatakse haiglas ja patsient peab seal ööbima või pikemalt viibima," ütleb Simmo Saar Terviseametist. Mai Tamm ei teadnud ka seda, et teda opereerinud doktor Viiklepp on küll kogenud kirurg, aga tervisetöötajate registris on tema erialaks üldkirurg, mitte plastika- ja rekonstruktiivkirurg.

Ka nüüd, kolm aastat hiljem, ütleb Mai, et ta pole rahul.

„Rinnad on koledad,“ ütleb ta. „Maksin üsna suure summa, et saada lahti ühest oma suurimast kompleksist, ja nüüd näeb parem rind välja veel koledam kui enne operatsiooni.“