„Meil on halb perelugu,” räägib Erki Saar, kes pärast lahutust jäi tütre Miaga (9 a) kahekesi 30hektarilist talu pidama. Üksikvanemaks jäämine on kurb paratamatus. Kuigi üksikisasid on vaid üks protsent üksikvanematest, suudavad mehed sellises situatsioonis suurepäraselt hakkama saada. „Ikka võetakse sõna teemal, kas üksi elamine on normaalne või ei ole. Minu arvates on valikud individuaalsed ja pole kunagi lõplikud, sest inimesed vajavad lähedust ja hellust,” ei pea Erkigi sellist lahendust parimaks, aga vaimselt ei olevat ta elu jagamiseks valmis.

„Kõike ei pruugigi ju osata. Mina oskan hästi süüa teha, aga suhtes ma nii osav ei ole,” lisab Saar lõbusalt. „Kui suhte loomine saab kinnisideeks, võib see lõppeda halvasti.” Üheksa-aastase tütrega saavad nad kahekesi kenasti hakkama. „Mia on väga iseseisev ja siinne keskkond on kasvamiseks ju ideaalne. Selle nelja aastaga, mis me siin elanud oleme, on ta muutunud palju stabiilsemaks,” räägib isa ja näitab mäe taha jääva kooli suunas, kuhu soojema ilma korral rattaga pääseb, aga enamasti tuleb ikka autoga hommikuti kohale sõidutada.

Lõuna-Eestis olevat üksi elamine tavaline. „Minu neli eelnevat põlvkonda olid maakad, kelle kodud asusid teistest eraldi metsa sees. Äkki mulle ongi geneetilise koodiga kaasa antud, et elan siin metsas üksi, ja võib-olla see peabki nii olema,” arutleb Erki Saar.

„Privaatsus on tähtis. Mulle meeldib, et saan ise oma asju otsustada ega pea kompromisse tegema. Saan talus tööd teha, aga samas olen kogu aeg kodus ja tütre jaoks olemas,” loetleb Erki üksielamise plusse, aga lisab, et ilmselt on toimiv kooselu plaju ka inimestes kinni.

Tüdruk, kass ja koer

Joostes tuleb majast särav tüdrukutirts, koerakutsikas kannul. „Tema nimi on Viltsuss,” tutvustab Mia oma sõpra ja selgitab, et veider nimi pärineb Sinikka ja Tiina Nopola raamatust „Heinakübar ja Viltsuss”. Ta jutustab elavalt, kuidas nad isaga koerte varjupaigas käisid. Isa oli veendunud, et sel korral koera ei võta, aga Mia valis oma lemmiku välja – nad lahkusid ikkagi koos kutsikaga.

Hoolitsetud ja hästi toidetud Viltsuss tuiskab rõõmsalt mööda taluhoovi ja proovib väärikas vanuses (14 a) kassiga mängida. Elukogenud kass oskab temaga ringi käia. Ta teab, et kui korra käpaga vastu nina äiata, siis koer üleliia lähedale ei tule. Kui aga kõht tühjaks läheb, söövad ühest kausist küll. „Koer on meil nagu tolmuimeja. Kui putru või midagi söödavat laualt pudeneb, läheb see kohe tema suhu,” naerab Mia.

Tütre lõbusad jutud toovad naeratuse viimaks ka isa näole ja tundub, et tänane vaimne madalseis hakkab tasapisi haihtuma. Mia jookseb üle hoovi jalgadele ehitatud „nõiamaja” juurde ning ronib kribinal oksi mööda üles puude vahele kinnitatud võrkude ja trossidega ronimisrajale. Siis toob ta isale trapetsi, palub selga kinnitamisel abi ja juba suundubki sellega trossidel liuglema. Turnimisest tüdinenud, toob tüdruk uue mänguasja, milleks osutub metsast leitud lehmapealuu. „Ebatavalise elukorraldusega käivad kaasas ka ebatavalised mänguasjad,” muigab isa.

Mia ja isa on suured sõbrad

Nad suusatavad koos ja käivad ratsutamas. Miale meeldib koos isaga süüa teha. „Teeme lõkke ja siis grillime,” räägib tüdruk. „Ma käin iga päev sõpradega rattaga sõitmas – nii umbes 17 km korraga, ja talvel käisin veel suusahüppetrennis ja tantsimas,” kirjeldab Mia oma hobisid ja harrastusi. Isa lisab, et tüdruk õpib ka muusikakoolis flööti mängima. Ise elab ta oma musikaalsuse välja trummikomplekti taga, aga kokku nad ei mängi.

„Trummimäng ja üldse muusika on lahe – maan­dab hästi tööpingeid,” räägib Erki, kelle teine hobi on kiviaia ehitamine. „Valgamaal pole sellist kiviaia ehitamise traditsiooni ja ega otsest plaani mul selle kiviaiaga polegi. Vaatan, kuidas kujuneb, ja istutan veel puid, kuhu tunnen sobivat. Siin on võimalik luua endale sobiv keskkond ja sättida kõik nii, et aknast oleks ilus vaade. Sellest lähtuvalt tekivad ka ideed.”

Talurestorani edulugu

Üksikisadel on keskmise mehe probleemidega võrreldes tublisti raskem. „Aga kellel siis jamasid poleks? Palju meil klassikalist peremudelit ühiskonnas alles on jäänud?” küsib Erki Saar vastu. Tallinnast Otepääle kolides ja suguvõsale kuuluvat talu taastama asudes läks majandusharidusega disaineril aega pool aastat, et analüüsida, mil moel siin elatist teenima hakata.

„Ideed tekkisid kohapeal ja tegevuse käigus genereerisin neid edasi,” räägib Erki oma talurestorani sünnilugu. „Alustasin kõrgperioodil, kui kõigil äri toimis. Abiks oli muidugi ka EASi starditoetus.” Uhkete põlispuude alla rajatud taluhooned said Erki käe all suursuguse välimuse. Restoran asub talu­aidas, mille kõrvalkuivatisse on ehitatud köök. Korraga saab võõrustada kuni 20 külalist. Ükski silt ega reklaam Tammuri talurestorani juurde ei juhata. Sõna levib suust suhu ja külastajaid käib omaniku sõnul kaks kuni viis seltskonda nädalas.

Ja endiselt on talurestoran ühe mehe show, kus Erki Saarel on täita nii koka, kelneri, koristaja, varustaja kui ka ehitaja roll. Hoolimata masuajast, suureneb külastajate arv pidevalt. „Sissetulekud pole küll kolossaalsed, aga kulud on ka madalad,” selgitab Saar oma edulugu. „Investeerides arukalt ja tehes endale olulisi asju, saab taolist ettevõtmist ajada. Mul pole kolm aastat peale oma talu muid sissetulekuid olnud,” ütleb mees, aga lisab, et tööd peab tegema pidevalt. „Töötunde ma ei arvesta, sest selle alusel poleks mõtet siin midagi teha.” Üks mees lõhub tagahoovis puid, aga ülejäänud asjad jõuab Erki ise korras hoida. Vahel aitab köögiabiline suuremaid seltskondi võõrustada.

Loomingulisus tuleb kasuks

Talurestorani reeglid näevad ette, et kindlat menüüd siin pole. „Valmistan seda, mida ise meelsasti söön ja mis mulle loomingulist pinget pakub,” selgitab Erki oma põhimõtteid ja lisab, et kokakunstis eelistab pigem lihtsust. „Vaatan, milline tooraine on parasjagu oma tippvormis, aga ma ei lähe selle kohaliku asjaga hulluks, sest siis tuleks valikutes väga piirata.”

Mahetoidu teema on Tammuri talurestoranis muidugi tähtis. „Kasutan palju oma ema kasvatatud juurikaid. Temalt pärinevad ka need põnevad lillad porgandid ja valged maasikad, mis on väga magusad.”

Elumaja all asub veinikelder ja juurika­hoidla. Taluhoovis kasvavad ürdid, rabarberid, õunad, viinamarjad ja kõik need komponendid, mille kasvatamisel peremehel oma sõnul jõud üle käib. Marjad ja seened pärinevad ümberkaudsetest metsadest. „Minu köök on minu nägu – teen neid asju, mida ise söön, ja lähtun, et mul oleks praktiline ja lihtne,” räägib chef de cuisine oma töökorraldust tutvustades. Samas tunnistab ta, et teeb ka eksootilisi roogi ning eriti armastab valmistada toite mere­andidest, mida lähiümbrusest kergesti kätte ei saa. Kartulit kasutatakse Tammuri köögis vähe, pigem köögivilju ja salateid. Sommeljeede koolist saadud teadmised aitavad toidule ka veini loominguliselt juurde sobitada.

Eeliseks on see, et töökohta pääseb üle õue. Erki teeb kaminasse tule, paneb muusika kõvasti mängima ja naudib oma sõnul seda, et keegi toidu valmistamisel ei sega. „Valin veinid, katan lauad ja tunnen mõnu kõigest, mida teen,” kõlab Erki Saare edu saladus.

Enne teeleasumist joome veel võõrustajate kodus tassi teed. Elumaja maitsekas sisekujunduses on avarust, valgust, mugavust ja julgeid värvilahendusi. „Maal ei pea kõik olema arhailine, see polnud eesmärk,” selgitab Erki oma kujunduspõhimõtteid. Kogu majapidamine on tal laitmatult puhas ja korras. „Tänavu olen lõiganud õunapuid ja õuelt sodi kokku kraapinud. Kui kord joone peale saab, püsib kõik omal kohal, aga asjad tuleb enda jaoks lihtsaks teha.”

Hingematvalt kaunid vaated koduteel liigutavad ilumeelt ja tekitavad lahkujates soovi neid jälle kogeda.