EE Arhiiv

Aastal 1963 sündis Ameerikas Kennedyte presidendipaaril enneaegne poeg: 34 rasedusnädalal, kaaludes 2100 grammi. Laps suri, põhjuseks ebaküpsed kopsud.

“Tänapäeval tundub uskumatu, et nii suur laps sureb!” imestab Liis Toome, Tallinna lastehaigla vastsündinute osakonna vanemarst.

Tipptasemel meditsiiniga Ameerikas ja mõnel pool mujalgi on jäänud elama ka alla 300grammised mikrobeebid. Nagu üks kaksikõdedest, mullu 244grammisena sündinud Rumaisa Rahman.

Eesti kõige pisemad ellujäänud enneaegsed on kaks alla 500 grammisena sündinud tüdrukut. Selle aasta jaanuaris 490grammisena sündinud mikrobeebi pidi haiglas olema neli ja pool kuud, koju lubati ta juunikuus.

Teine, 482 grammisena sündinud tüdruk sai sel kevadel kuueaastaseks. Ka see 23 rasedusnädalal sündinu vajas kaua arstiabi. Ent aastasena hakkas ta kõndima ning kolmeaastaselt oli praktiliselt terve laps.

Laps või loode?

Maagiliseks elujõulisuse piiriks loetakse 22 rasedusnädalat. Ka Eesti arstid kasutavad alates 1992. aastast Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitatud kriteeriume, mille järgi loetakse vastsündinuks alates 500 grammi kaaluv alates 22 rasedusnädalast sündinud laps. "See piir tuleneb loote kopsude füsioloogiast ja on ületamatu, vähemalt tänapäeva meditsiini võimaluste ja teadmiste juures," ütleb 19 aastat vastsündinuid ravinud doktor Toome.

“Varem Nõukogude liidus kui sündis alla kilone laps ja suri esimese nädala jooksul, arvestati statistiliselt, et loode sündis ja suri,” nendib doktor Anne Ormisson, kes töötab Tartu lastekliiniku neonatoloogia (ehk vastsündinute) osakonnas. “Alles siis, kui ta oli elanud nädala, arvestati, et enneaegne laps sündis ja suri.”

Enneaegsust vaadatakse nii kaalu kui ka rasedusnädalate järgi. Normaalne sünnikaal on 2500-4500 grammi, enneaegseks loetakse alla 2500 grammisena sündinud lapsed. Tavaline raseduse pikkus on 40 nädalat, ajaliseks loetakse 37-42 rasedusnädalal sündinud lapsed.

Enneaegne laps ei ole ajalise vastsündinu väike mudel. Mida väiksem ja ebaküpsem laps, seda suuremad probleemid tal on. Nii ongi praegu kogu maailmas mikrobeebide dilemma: kus on piir? Kui väikesi veel ravida? "Väga paljudel 22-24 rasedusnädalatel sündinutest on tõsised kahjustused. Neil tekib rohkem kopsukahjustusi ja aju verevalumeid. Paremad tulemused on 25-26 rasedusnädalal sündinutel. Kogu maailmas algab prognoos kenale arengule kuskil 26 rasedusnädalast,” selgitab Tallinna lastehaigla anestesioloogia ja intensiivravi osakonna vanemarst Mari-Liis Ilmoja. Kaalu järgi arvestades on suurimas ohus alla kilosed lapsed.

Osa riike on tõstnud vastsündinuks pidamise alumist piiri. Näiteks Hollandis on see praegu 26 rasedusnädalat. Ent alati sõltub kõik konkreetsest lapsest, ka hollandlased ravivad nooremaid elujõulisi lapsi.

Eestis sünnitas eelmisel aastal eriti ohtlikel 22-27 rasedusnädalal 69 naist, mis on pool protsenti kõigist sünnitajatest. Kokku oli enneaegseid sünnitusi mullu 5,6 protsenti. Arv on pisut kahanenud: kui 1992. aastal oli enneaegseid sünnitusi 6,6 protsenti, siis käesoleval aastatuhandel pidevalt alla kuue protsendi aastas (Eesti Meditsiinilise Sünniregistri andmeil).

Kui sügavalt enneaegne laps on väga raske väärarenguga, on Eestis otsustatud "juhe seinast võtta" keskeltläbi viie kuni seitsme lapse puhul aastas. Kes otsustab? Doktor Ormisson selgitab: "Esmalt arutab seda põhjalikult arstide konsiilium, siis seletatakse vanematele, mis nende last ees ootaks, ja küsitakse nende nõusolekut elutoetus lõpetada. Vanemad otsustavad."

Murrang tänu "imerohule"

Eesti enneaegsete ravis on toimunud suur murrang kümne viimase aasta jooksul. Jätkuvalt on mikrobeebide peamine mure ebaküpsed kopsud, mis pole piisavalt arenenud, et väike saaks ise hingata. Kuid nüüd on olemas “imerohi” nimega surfaktant - aine, mis hoiab kopsud lahti. Nimelt kehtib kopsude puhul “õhupalli fenomen”: kui õhupall on juba natuke lahti puhutud, on sinna kergem õhku puhuda. Kui aga õhupalli tuleb puhuda päris algusest, siis tuleb rakendada väga palju jõudu.

Tavaliselt toodavad kopsud ise piisavalt surfaktanti, kuid enneaegse lapse väljaarenemata kopsud seda ei suuda. Siin tulebki appi kunstlik surfaktant, mida arenenud lääneriikides hakati laiemalt kasutama 1980. aastate keskel. “Enne kunstlikku surfaktanti need väikesed ei saanudki elama jääda, sest sellest on vähe, et masin ventileerib kopse,” märgib doktor Anne Ormisson, kes on Tartu lastekliiniku neonatoloogia osakonnas töötanud alates selle asutamisest 23 aastat tagasi.

Eestis hakati kunstlikku surfaktanti süstemaatiliselt kasutama 1990. aastate keskel. Doktor Mari-Liis Ilmoja sõnab: “Tõeline edu hakkas meid saatma paari aasta pärast: suremus langes, intensiivravi aeg lühenes ja raskeid tüsistusi tekkis vähem. Teine murrang oli 2002. aastal kui hakkasime surfaktanti andma profülaktiliselt vastsündinu esimese 15-30 eluminuti jooksul. Elulemus hakkas tõusma.” Praegu saavad surfaktanti profülaktiliselt kõik enne 28 rasedusnädalat sündinud lapsed. Kõik emad, kelle laps hakkab sündima enne 35. rasedusnädalat, saavad hormoonravi, mis valmistab lapse kopse ette veel enne tema sündi.

Inkubaator on kallim kui auto

Üksi "imerohust" siiski ei piisa, olulised on ka tasemel meditsiinitehnika ja arstide täienenud teadmised. Väga enneaegseid lapsi ravitakse Eestis ainult Tallinna lastehaiglas ja Tartu lastekliinikus.

1990. aastatel tekkis Eesti haiglatel võimalus osta lääneriikidest kõrgetasemelist aparatuuri.

Inkubaator ehk kuvöös maksab rohkem kui mõni auto: lihtsama saab 100 000 krooniga. Selline hoiab sobivat 32-38 kraadist soojust, mida muudetakse vastavalt lapse kehatemperatuurile.

250 000-280 000 krooni maksab täiuslikum intensiivravi inkubaator, mis lisaks hoiab vajalikku õhuniiskust ja reguleerib ise soojust vastavalt lapse kehatemperatuurile. Kuvöösis laps on lisaks juhtmetega ühendatud ligi 100 000kroonise monitori külge, mis annab kohemaid alarmi, kui südametegevus, vere hapnikusisaldus või vererõhk langeb alla kriitilise piiri. Lisaks vajavad ebaküpsete kopsudega vastsündinud kõrgetasemelist hingamisaparaati, mis maksab 400 000 krooni ringis.

Ravi on kallis: kõige raskemas olukorras beebi intensiivravi päev maksab 5400 krooni. Tallinna lastehaiglas sündis selle aasta esimesel poolel 21 alla kilose sünnikaaluga last, kelle ravikulu oli keskmiselt 262 000 krooni. Ent mikrobeebide suurimad arstiarved on küündinud ka poole miljoni kroonini.

Pisemad enneaegsed võivad haiglasse jääda kuni ettenähtud sünnitähtajani, vahel kauemgi. Keskmine kojuminemise kaal on kaks kilo.

Terve ja tubli 746grammine

Enneaegse sünni võivad põhjustada lootekestade põletik, ema põletikulised haigused, rasedusmürgistus, loote kahjustused jm. Muusikalilaulja Nele-Liis Vaiksoo (21) enneaegse sünnituse võis osaliselt põhjustada äge neeruvaagnapõletik, mida ta põdes kuu aega varem.

"Kui arstid ütlesid, et ma lähen sünnitama, siis ma nutsin päris kõvasti," ütleb Nele-Liis. "Mul oli juba paar päeva olnud halb tunne ja kõht valutas. Mõtlesin, et äkki pesu on väikeseks jäänud ja pitsitab ja vahetasin mitu korda päevas pesu ja pükse, aga ei midagi. Öösel ärkasin selle peale, et tahan vetsu minna ja seal avastasin, et mul kõik veritseb. Hommikul läksin haiglasse ja kuna olukord oli halb, jäeti mind tilgutite alla lebama, kõndida ei tohtinud. Aga ülejärgmisel päeval algas ikkagi sünnitus."

24 rasedusnädala lõpul sündinud Ron Jonathan kaalus vaid 746 grammi. Sel ajal oli Eestis ka lapse isa, filipiinlane Rommel Singson (35), nii et värsked vanemad läksid esimest korda koos last vaatama. “Kohe näidati meile väikest mähet ja öeldi, et seedimine töötab!“ meenutab Nele-Liis. „Laps oli nii väike, et ei avanud veel silmigi nende kolme päeva jooksul, kui Rommel siin oli.”

Laps vajas vereülekannet ja hingamisaparaati. Väga enneaegsetel lastel ei ole jõudu ise imeda ja neelata, ka Ron Jonathan sai rinnapiima ja muud toitu sondi kaudu, mis läks läbi nina otse makku. Intensiivraviosakonnas oli Ron Jonathan üle kuu aja, sellal nägi ema juhtmepuntrasse mässitud maimukest ainult läbi kuvöösi seina. "Mäletan hetke kui sain kuuenädalase lapse esimest korda sülle võtta ja mõtlesin, et nii väikest nina pole ma elus näinud," meenutab Nele-Liis.

Poisil oli esimese astme silmakahjustus, kuid see taandus iseenesest. Operatsiooni vajasid aga nabasong, mis on paljudel enneaegsetel, ja lisaks sellele tekkinud kubemesong. Praegu pooleteistaastase Ron Jonathani kätel on siiamaani näha kanüülijäljed ja ka seljal on mõned valged laigud. "Aga võrreldes sellega, et laps on elus ja terve, pole need pisikesed iluvead mitte midagi!" kuulutab Nele-Liis.

Enamasti arenevad enneaegsed lapsed aeglasemalt kui õigel ajal sündinud. Nele-Liisi rõõmustasid poja pisimadki edusammud: ta teeb silmad lahti! ta naeratab! ta hakkab rinnast sööma! "Normaalne laps sööb korraga 30-40 grammi. Aga meil – kui ta suutis süüa kaks-kolm grammi, siis me ämmaemandaga juba plaksutasime, et jee! Alati kaalusime teda enne ja pärast söötmist. Kuigi vahel kell kuus hommikul, kui pidin lapse lahti riietama ja kaalule panema, oli küll selline tunne, et laske ma magan ja toidan teda normaalselt," räägib Nele-Liis.

Kui tavalised lapsed õpivad kõndima umbes aastaselt, siis Ron Jonathan hakkas ringi tatsama viis kuud hiljem. "Doktor ütles, et umbes kaheaastaselt jõuavad enneaegsed lapsed õigeaegsetega samale pulgale," teab Nele-Liis.

Puudega enneaegsete emad jäävad koduseks

Eesti arstid võidavad igal aastal elule mitme klassitäie jagu nii väikesi enneaegseid lapsi, kes veel kümmekond aastat tagasi oleksid surnud. Doktor Toome sõnab: “Elulemuse oleme saanud peaaegu Euroopa tasemele. Järgmine eesmärk on see, et laste elukvaliteet oleks võimalikult hea. Praegu jääb see veel arenenud lääneriikidele alla.”

Tallinna ja Tartu lastehaigla jätavad praegu jälgimisele kõik alla 1500grammise sünnikaaluga lapsed kuni nende aastaseks saamiseni. Ent mis saab edasi? Ainus Eestis tehtud uurimus enneaegsete edasise arengu ja tervise kohta vaatles 1999. aastal sündinud alla 1500 grammiseid lapsi kolm aastat hiljem. Kolmeaastastena olid neist terved ja hästi arenenud vaid kolmandik (33 protsenti). Kerge häire, mis ravi ei vaja, oli 22 protsendil. Mõõdukas tervisehäire oli 36 protsendil lastest, kellest omakorda oli puudega 19 protsenti *.

Tallinna lastehaiglas lubati 1999. aastal koju 30 niisugust last, kellest kaks suri enne kolmeaastaseks saamist. Haigla sotsiaaltöötaja Kristiina Salongi küsitlusele vastanud 24 ema lastest pooltel ehk siis 12 lapsel oli erivajadus. Sealhulgas kuuel sügav puue ning viiel raske puue. Tavaliselt lähevad tervete kolmeaastaste emad tööle. Erivajadustega 12 lapse emast käisid tööl vaid kaks, ülejäänud hooldasid lapsi **.

Järjekordset „imerohtu“ laste elukvaliteedi parandamiseks ei ole. Mida enneaegsem laps, seda tõenäolisemalt on tal edaspidises elus spetsiifilised enneaegsete haigused: krooniline kopsuhaigus nagu näiteks astma, silmade kahjustus vms.

Kuidas tervete laste osa tõuseks? Doktor Liis Toome hinnangul on oluline täiustada arstide olemasolevaid teadmisi ja kogemusi, parandada organisatoorset korraldust ja pikendada järelravi. „Lapse elukvaliteedi võti on esimene elukuu,“ kinnitab dr Toome. „Ent väga enneaegne laps ja tema pere vajavad abi kogu lapsepõlve ja kooliea. Lisaks perearstidele peaksid jääma neid lapsi jälgima ka meie ja Tartu haigla spetsialistid. Nii on võimalik kõrvalekalded varakult avastada ja neid leevendada või ära hoida. Tavaliselt meil on see rõõm, et laps näeb-kuuleb, hakkab kõndima ja rääkima, kõik on kena. Aga siis läheb laps lasteaeda ja selgub, et ta ei suuda keskenduda. Läheb laps kooli ja tal võivad olla õpiraskused.“

Raske tee oma lapseni

Sünnimomendil on raske ennustada, kas lapsele jäävad kahjustused või puuded. Isegi enneaegsete kaksikute elukäik võib erinevalt kujuneda.

Kilingi-Nõmmes elav Eva Lige (35) sünnitas kaksikud pojad 25 rasedusnädala algul, üldnarkoosi all tehtud keisrilõikega. Nii nägigi ta lapsi esimest korda kuvöösis juhtmete küljes. “Nii hale on näha last, kes peaks olema minu üsas varjus, lötakil seal lina peal,” ohkab Eva.

886 grammisena sündinud poiss sai nimeks Philip Paul ja tema 720 grammine kaksikvend Luukas Leo. Ent kahekesi olid nad vaid kümnenda elupäevani. Laste isa Peeter Lige (32) sõnab: “Reedel registreerisin mõlema lapse sünni ja panin neile nimed. Laupäeva hommikul Luukas Leo suri.”

Eva ütleb: “Kusjuures Luukas oli sündides tugevam. Aga ta oksendas, tõmbas selle endale kopsu ja lämbus. Kuna ta oli nii enneaegne, siis tal ei olnud köharefleksi. Kui poisid olid kuvöösis, võisime neid küll silitada ja paitada, kuid Luukast ei saanud me sülle võtta enne, kui ta oli surnud. Nüüdki aegajalt tulevad pisarad silma ja mõtlen, et igatsen Luukast.”

Praegu neljakuise Philip Pauli ema Eva eellugu kuni sünnituseni on karm: mitu soovitud rasedust katkes. “Viimase raseduse jooksul mõtlesin kaks korda, et ka see on läbi: kui mul olid 7-8 ja 11-12 rasedusnädalal verejooksud,” meenutab Eva.

Ämmaemandaks õppiv Eva käis parajasti Tallinna keskhaigla naistekliinikus praktikal, kui tal eraldus sünnituse algust ennustav limakork. Korrapealt muutus ta ise patsiendiks.

Kahenädalasena vajas Philip südameoperatsiooni, et sulgeda arteriaalne juha, mis ajalistel lastel läheb ise kinni. Lisaks on Philipil enneaegsete laste sagedane häda: retinopaatia ehk silmapõhjas asuva võrkkesta irdumine. Kui võrkkest irdub täielikult, jääb laps pimedaks. "Oleme käinud kaks korda silmakliinikus laserravi saamas. Philipi silmanägemine on kahjustatud, kuid tänase seisuga tema mõlemad silmad näevad," ütleb Eva. "Mul on hea meel, et ta on olemas. Et ma annaks ta ära kehvema silmanägemise tõttu – ei, mitte mingil juhul!"

--------------------

* Ormisson, Toome jt, 2004

** “Sotsiaaltöötaja lastehaiglas: madala sünnikaaluga enneaegse lapse ema psühhosotsiaalse toimetuleku toetamise võimalusi”. Kristiina Salong, magistritöö, Tallinna Pedagoogikaülikool, 2003

Lugu ilmus 25.augustil 2005