50aastane peremees ja temast märksa noorem külaline vestlevad tunnikese ning uurivad kaasa toodud lepinguid. Lõpuks kirjutab vanades dressipükstes ja räsitud kampsuniga viljandlane lepingute servadesse järgmised read: “Käesolevaga mina, Jaan Volt, kinnitan, et minu allkirja on võltsitud.”

Järgmisel päeval marsib “viiking” koos advokaadiga Tallinnas Põhja Politseiprefektuuri ja esitab hulga kuriteoteateid. Neist joonistub keeruline ja väidetavalt ebaseaduslik äride skeem, mille ühes otsas ilutseb supermodell ja noorpoliitik Carmen Kass, teises aga Viljandis tagasihoidlikult elav tankist Jaan. Kusjuures mõlemad näikse olevat selles loos kõigest kannatanud.

Selleks kolmapäevaks oli politsei sama skeemi kohta saanud kuus kuriteoteadet, mille põhjal on algatatud kriminaalasi võõra vara omastamise tunnustel. Lisaks on kohtus kolm tsiviilhagi. Kokku ähvardab nendega seotud nõuete maht kasvada üle 17 miljoni krooni.

Süüdistuste laviini taga on Viljandisse visiidi teinud Arvo Klaas (37). Kahtlustatav on tema endine äripartner Jürgen Järvik (29), keda avalikkus tunneb kui Carmen Kassi koolivenda Paide päevilt ja modelli raha maaletoojat.

Õe-venna topeltmäng

Praeguste verivaenlaste Klaasi ja Järviku teed ristusid 2001. aastal, kui juba varem kinnisvaraäris tegutsenud Klaas aitas oma kontakte kasutades müüa preili Kassile Tabasalu pangal kuulunud maatükke. Et äri paremini korraldada, lõid Klaas ja Järvik võrdse osalusega firma – OÜ Revalhaus Kinnisvara. Kõik sujus ning sama seltskond haukas juba suurema suutäie – Soosepa rajooni arendamise Viimsis –, kuhu pani raha ka Carmen Kass ise.

Klaas jäi tegelema peamiselt Tabasalu projektiga, Järvik aga keskendus Soosepale. 2003. aasta mais avastas Klaas äkki, et üks nende ühisfirmale kuuluv hoonestamata maatükk Tiskre külas on omanikku vahetanud. “Tehing tuli puhtjuhuslikult välja – ennäe imet, Revalhaus ei ole enam omanik,” räägib Klaas.

Selgus, et partner Järvik müüs maa kompanjoni selja taga 2003. aasta aprillis endale, esindades nii müüjat kui ka ostjat (vastavalt Revalhaus OÜ ja OÜ Marine Systems). Väärib märkimist, et varem oli Marine Systemsi omanik Carmen Kassi vend Kutty Kass ja ettevõte oli registreeritud nende ema Koidu Põderi majja. Praegu on firma omanik Jürgen Järvik.

Paberitest luges Klaas, et 11,7hektari­line maalarakas magusaimas arenduspiirkonnas vahetas omanikku kolme miljoni krooni eest. Hiljem tehtud ekspertiis määras kinnistu hinnaks üle 20 miljoni krooni. Kusjuures Klaas väidab, et isegi need kolm miljonit krooni ei jõudnud reaalselt Revalhausi arvele. Siin tuleb mängu seik, et firma raamatupidaja oli Jürgeni õde Kerti-Kadi Järvik.

“Mina ei osanud midagi kahtlustada,” väidab Klaas, kelle sõnul olid ka kontode paroolid tema partneri käes. “Näiteks tuli välja, et tehti salajased topeltkontod, millelt toimus firma rahade liikumine.”


Tülli pööranud kompanjonid pidasid kuude viisi läbirääkimisi, kuidas olukord lahendada. Klaasi esindas Mikk Lõhmus advokaadibüroost Paul Varul ja Järvikut Daisy Tauk, kes teenis advokaadibüroos Heta. “Läbirääkimised kulmineerusid 23. detsembril 2003, kui notari juures sõlmiti leping, et Jürgen Järvik taandab end Revalhaus Kinnisvarast,” räägib Mikk Lõhmus. “Lepiti kokku, et kuu aja jooksul antakse meile üle auditeeritud raamatupidamine.”

Ehkki lepingud rääkisid lõplikust, võrdsest ja vennalikust lahkuminekust, venitati Klaasi sõnul firma dokumentatsiooni üleandmisega tervelt viis kuud. Alles siis jõudis tema koju paar pappkasti kiirköitjatega. Kui jurist ja audiitor hakkasid neid pabereid läbi töötama, selgus tasapisi, miks Jürgen Järvik jõulude ajal notari juures nii rõõmsa näoga firmast loobus.

“Selgub, et sõbralikust kokkuleppest sündis see, et tõmmati mulle müts korralikult pähe. Firma oli ilusasti tühjaks tõmmatud,” lausub Klaas. “Kusjuures raha välja kantimise taga olid näilised tehingud.”

Läinud detsembris luges Klaas Äri­päevas artiklit “Kass ja poisid kinnisvaraäris”, milles räägiti supermodelli ja tema kolme Paide koolivenna auauhnest kinnisvaraärist üle terve Baltikumi. Loost selgub, et Jürgen Järvik ning vennad Ivo ja Alo Lillepea alustasid oma projektiga 2003. aasta kevadel. Soosepa projekti neljas osanik on Carmen Kass. Firma sai nimeks Kvaliteetvara.

Klaas hakkas aduma pettuse ulatust ja andis sisse esimesed hagid. “Nad on süstemaatiliselt ja teadlikult tegutsenud ühise meeskonnana,” sõitleb Klaas Järvikut ja vendi Lillepeasid. Tema väitel rüüstasid nad Revalhaus Kinnisvara, kust saadud raha rändas Soosepa ehitamisse. Kusjuures Alo Lillepea on Hansapanga endine äripanganduse juht ja tegeleb sama valdkonnaga investeerimispangas LHV.

Politsei uurib praegu näiteks Klaasi väidet, et vennad Lillepead kasseerisid fiktiivsete konsultatsioonilepingutega Revalhaus Kinnisvarast mitusada tuhat krooni ja Jürgen Järvik koos oma õega omastasid firma kassast üle miljoni. Lisaks sai Tabasalus elav Ivo Lillepea Revalhausilt Jürgen Järviku isikus sisuliselt kingitusena (hinnaga üks kroon) liitumise vee- ja kanalisatsioonitrassidega. Selle kingi hind on üle 127 000 krooni.

Sõprade külm sõda

Siinkohal on vaat et viimane aeg anda sõna süüdistatavatele. Jürgen Järvik Ekspressi kõnedele ei vasta. Küll aga võtab toru Alo Lillepea, Järviku kompanjon ja, nagu selgub, eestkõneleja. “Meil on selline kokkulepe, et pressiga suhtlen mina. Jürgenil on nende jamadega niigi palju tegemist,” kostab Lillepea sõbralikul toonil.

“Tasub olla väga tähelepanelik ja hoolega paberitesse süüvida,” alustab Lillepea. Tema sõnul on süüdistused absurdsed ja vastane nõudeid kunstlikult paisutanud. “Summa, millest Klaas räägib, on 17 miljonit. Aga tegelikult käib jutt 3,5 miljonist. Ta on liitnud kokku füüsilise ja juriidilise isiku vastu esitatud nõuded, mis tegelikult käivad ühe ja sama teema kohta.”

Tema väitel tegeleb Klaas teadvalt valede ja eksitavate väidete najal õigusliku väljapressimisega. Lillepea sõnul algasid tänaseks sõja mõõtmed võtnud probleemid kaks aastat tagasi.

“2003. aasta alguses Klaas kadus. Mina ei olnud siis veel Jürgeni partner, aga ta tuli ja ütles, et jama on majas – Klaas on kadunud. Samal ajal oli Soosepa ehitusjärgus, kliendid olid järjekorras ning Revalhaus oli sügavas likviidsuskriisis. Tuli tegutseda.”

Lillepea mõtleb pikalt. “Siis tegi Jürgen ühe halva, õigemini rumala tehingu. Et ennast kaitsta, müüs ta maha ühe kinnistu. Alla omahinna.” Jutt käib sellestsamast ligi 12hektarilisest maatükist Tiskres. Lillepea nõustub, et selle tehingu ümber saab kriminaalasja punuda.

“Oluline on, et Jürgen tunnistas oma viga ja tagastas kinnistu. Ja loobus Revalhausi osalusest. Kusjuures tema oli sinna alla kõvasti raha pannud. Klaas aga investeeris, noh, kas ühe krooni või 20 000… sisuliselt mitte midagi. Ja vastu sai detailplaneeringutega kinnistu. Nii et tema oli võidumees,” leiab Lillepea.

Tal jagub argumente ka teiste süüdistuste kohta. Jutu miljoni näppamisest kassast ristib ta valeks, samuti oli tema väitel trassidega liitumiseks ühe krooniga olemas Klaasi enda “põhimõtteline kooskõlastus”.

“Ja konsultatsioonidest – õige on öelda hoopis, et tegelikult jäi Revalhaus mulle võlgu. Tegin sadakond lehekülge presentatsioone, andsin Revalhausile nõu, kuidas teha Baltikumis kinnisvaraäri, ja esitasin arve, mis jäi osaliselt maksmata.” Lillepea enda kohtule esitatud presentatsiooni koopia on tegelikult kõigest 32 lehekülge hõredat teksti.

Sõlmitud nõustamislepingu maht on 348 100 krooni, millest jõuti Lillepeadele välja maksta 199 007 krooni ehk 6000 krooni lehekülje pealt. “See on totaalne jama!” hüüatab Mikk Lõhmus “presentatsioonist” kõneldes.


Revalhausi dokumentatsiooni “järelnoppimises” ilmnes veel üks amüsantne episood. Nimelt nähtub paberitest, et 2003. aasta varakevadel ostis Revalhaus 131 000 krooni eest eksklusiivset Itaalia mööblit. Sada tuhat sellest maksti poes sularahas ja ülejäänu ülekandega.

Kui Arvo Klaas Pirital asuvast Camel Mööbli salongist uuris, kuhu magamistoa ja köögisisustus läksid, selgus, et ehkki arvele kirjutas alla Jürgen Järvik, viidi komplekt advokaat Daisy Tauki aadressile. Siinkohal on ehk kohane mainida, et ka Daisy Tauk on Paide tüdruk ja Järviku noorpõlvetuttav.

Daisy Tauk väidab, et selles episoodis on tema nime kuritarvitatud. Tema sõnul ostis ta endale mööbli ja palus tuttavatel Revalhausi poistel kohale tuua ning alles tagantjärele sai üllatusega teada, et esemed vormistati firma nimele. “Hommikul võtsin pangast 100 000. Maksin poodi. Mööblile läks järele Revalhaus. Võttis ka arve mööblile. Kahjuks Revalhausi nimele. Kui see välja tuli, teatasin politseisse,” kirjeldab Tauk napilt ja annab mõista, et on enda sidumisest nimetatud firmaga üsna häiritud.

Klaasi meelest kuulub mööbel siiani juriidiliselt Revalhausile. “Mis sisu sel tehingul tegelikult oli, seda me ei tea. Ausõna, müstika,” tunnistab Klaas. Kui ta lubas mullu mööbli Taukilt Julianus Inkassoga tagasi nõuda, sai Mikk Lõhmus kaunilt kolleegilt ootamatult tigeda kõne – Klaas on väljapressija ja kui ta ei vabanda, annab Tauk asja politseisse.

Klaas pidas seepeale mõistlikuks Tallinnast lahkuda. “Tont teab, mida peaministri proua teeb, mul oli targem ära minna,” nendib Klaas. Tänaseni liigub ta marsruuti mööda, mis on teada vaid abikaasale ja advokaadile. See ettevaatusabinõu pole kasutusel Tauki hirmus, kes loobus Järviku esindamisest pärast mööbliintsidenti, vaid Järviku tumedate tutvuste tõttu. Näiteks kui Klaas ja Järvik veel koos äri ajasid, esitles viimane talle võimalike rahastajatena Toomas Helinat ja Janek Kukke, kelle nimed on krimilugudes figureerinud aastaid.

Tankisti tabamine – ring sulgub

Märkimisväärse detektiivitöö tegi Klaas koos advokaat Lõhmusega seoses mullu juulis välja ujunud lepingutega, mille järgi Revalhaus tellis firmalt Verpo Ehitus üle üheksa miljoni eest ehitustöid. Kokku jõuti sellest üle kanda ja tasaarvelduste teel hüvitada üle viie miljoni krooni. Kusjuures viimase makse tegi Järvik pärast seda, kui oli firma juhatusest tagandatud.

Kuigi Verpo näitas äriregistris ligi 20 miljoni kroonist käivet, oli firmat tegelikult võimatu leida. Salapärane ehitusettevõte on registreeritud mahajäetud majja Kadriorus Poska tänaval, mille omanik on armeenlane Karen Ter-Ovanesjan (55). Siinse armeenia kirikukoguduse vanem ning pelmeeni- ja frikadellitehase omanik Ter-Ovanesjan on meedias varem figureerinud tänu oma plaanile rajada Maakri tänavale pilvelõhkuja. Kuid mitte ainult – 1999. aasta jaanuaris pärast Pae tänaval toimunud pommiplahvatust võttis kaitsepolitsei armeenlane kümneks päevaks vahi alla. Linnakohus mõistis mehe süüdi 311 grammi püssirohu hoidmises oma korteri rõdul, ringkonnakohtust väljus Ter-Ovanesjan tookord õige mehena.

Umbsõlm hakkas hargnema, kui tänavu aasta algul esitas vastaspool kohtule koopiad lepingutest, mis näitasid, nagu oleks Verpo Ehituse alltöövõtjana töid teostanud OÜ Est-Rolev, mida juhib keegi Jaan Volt. Kiire otsing ja mõned telefonikõned selgitasid, et Volt on tuntud tankist, kes on samas rollis ühes praegu pooleli pankrotiprotsessis.

Klaas kihutas Viljandisse ja otsis Voldi üles. “Istub mees, kummikud jalas, ahju ääres ja teostab Carmen Kassi ärisid,” ironiseerib Klaas. “Väidetavalt oli tema see, kes pani viie miljoni eest maha kanalisatsiooni ja tegi tänavatöid Viimsis. Ta peaks jooma Hennessy konjakit ja suitsetama Kuuba sigarit.”

“Kulminatsioon meie jaoks oli härra Voldi leidmine,” kinnitab Mikk Lõhmus. Kohtusse toodud lepingute kohta väitis “ärimees” Volt, et tema allkiri neil on võltsitud. Selle kohta kirjutas ta ka omakäelise avalduse. Klaas tegi sellest ka pilti. Kusjuures meest ennast häiris, et tema “teenust” maksmata kasutati, muigab Klaas. “Ta tunnistas, et oleks talle 100 000 krooni antud, oleks ta kolm-neli aastat vanglas istunud.”

Kui Mikk Lõhmus kohut võltsingutest teavitas, kohustati vastaspoolt esitama lepingute originaalid. Läinud nädalal, tähtaja saabudes, teatas Järvikut esindav advokaadi vanemabi Reet Saks, et pole originaale “suutnud enda valdusse saada”.

Neid pole suutnud leida ka politsei, kes on samal ajal käiva kriminaalasja tõttu otsinud läbi nii Järviku töö- kui kodukoha. Volti firma Est-Rolev sundlõpetati kuu aega pärast seda, kui ta väidetavalt viimased tööd Soosepas üle andis.

Achilleuse kand

Alo Lillepea möönab, et tehingud Verpo Ehitusega on Jürgen Järviku Achilleuse kand.

“Ma ütlen nüüd väga ausalt – Verpo tehingud on dokumenteeritud väga halvasti. Väga halvad projektid, ehituslepingud, alltöövõtulepingud – ja ma ei tea, kumb siin kohtust võidukalt väljub. See, et kogu dokumentatsioon on tehtud kehvasti, võib olla Jürgeni süü. Aga et seda õiglaselt hinnata, tuleb minna tagasi 2003. aasta talve ja taaselustada olukord Soosepal. Oli minu meelest ajaloo kõige külmem talv… On üsna küsitav, kuidas Jürgen selles olukorras pidanuks käituma ehk kas on õige nõuda talt tagantjärele kõige kõrgematele standarditele vastavaid otsuseid. Eesmärk oli Soosepa korda teha.”

Kas kavalusest või siiras heas usus libiseb Lillepea sujuvalt mööda Klaasi trumpidest. Ta kinnitab, et ei saa enne kohut rääkida tankist Voldist ja tema “juhitud” firmast Est-Rolev. Ega seleta, miks puutub asjasse 2003. aasta talv, kui lepingud Voldi firmaga kannavad kuupäevi kevadest ja suvest. Samuti on müstika, kuidas sattusid samadele paberitele korraga Järviku ja Voldi allkirjad. Mäletatavasti ütles Volt hiljuti “oma” allkirjadest lahti. Lillepea üksnes vihjab, et tema käsutuses on Voldi pöördumine, mille sisu on risti vastupidine Klaasi esitatuga.

Ent ühes tuleb Lillepeaga nõustuda. “See on sõda,” ütleb ta, “aga ma ei oska öelda, mida Klaas selle sõjaga võita loodab. Meil on palju kaotada, aga mida temal võita on, jääb arusaamatuks. Ühest küljest tahab ta meile auku kaevata, teisest küljest on asi emotsioonides. Olen LHVs töötades palju osanikevaheliste konfliktidega kokku puutunud, neid lahendanud ja see on hämmastav, kui madalale inimesed langevad. Kuidas emotsionaalselt hukkutakse, ennast ja vastaspoolt paralüseeritakse. Aga tema strateegia on selles mõttes õige – mida suurem sa oled, seda rohkem on sul kaotada.”

Lillepea tõdeb, et Klaasi rünnakud tekitavad probleeme. Ent mitte ületamatuid. “Oleme otsustanud, et räägime oma töötajatele kogu loo ausalt ära, tasume hankijatele õigeaegselt ja ehitame klientidele häid maju. Ja mis puudutab sõda, siis ka meil on üht-teist varuks. Me otsustasime, et niisama ei passi, avalikult Klaasi ei musta, küll aga kaitseme ennast korrektsete ja loogiliste argumentidega. Pluss korraldame tema vastu rünnaku. Me ostsime kokku nõuded tema vastu.”


Vahetult enne vabariigi aastapäeva saatis Mikk Lõhmus Notarite Kojale ringkirja, milles palub mitte teha tehinguid Järviku ja Lillepeade firmade osalustega, sest ta kardab, et ettevõtted kanditakse tühjaks ning lõpetavad pankrotiga.

Lillepea saadab toimetusele koopia oma Notarite Kojale esitatud avaldusest. sealt nähtub, et ka Klaasi vastu on esitatud mitu kriminaalmenetluse avaldust, üks neist sel nädalal.

“See kõik tundub väga ebausaldusväärne. Kes kasutab sellist meest nagu Volt? Verpo käive paberites ulatus 20 miljonini, millest osa on seotud Revalhausiga, aga ülejäänu? See on väga mustade jõudude mäng,” leiab advokaat Lõhmus.

“Ma arvan, et Carmen Kass ei teadnud, kuidas tema tublid poisid on tema selja taga talitanud,” analüüsib advokaat Lõhmus. “See raha, mis on Revalhaus Kinnisvarast välja pumbatud, maandus Soosepasse, kust saab ka Kass raha ehk ta teenib Revalhaus Kinnisvarast ebaseaduslikult välja viidud raha pealt.” Prantsusmaal viibivalt Kassilt Ekspressil kommentaari saada ei õnnestunud.

Teisipäeval käis Jürgen Järvik esimest korda selles asjas ülekuulamisel. Põhja prokuratuuri pressiesindaja Erle Rudi sõnul kinnitas Järvik, et ta pole seadust rikkunud. “Me ei muretse kriminaalasja pärast – selles ei ole sisu,” väidab Alo Lillepea. “Ja tsiviilhagi – kui Jürgen kaotab ja temalt see kolm-neli miljonit välja mõistetakse, siis see raha on tal olemas. Ta maksab selle ära, kui tarvis, ega hakka kuhugi põgenema ega firmast raha välja kantima.”

Artikkel ilmus 10. märtsil 2005