TÄNA 10 AASTAT TAGASI: Eesti politsei kõige mustem päev
“Millised kahurväed meile saabunud on!” hüüatab kohtunik Julia Katškovskaja kolmapäeva hommikul.
Tallinna ringkonnakohtu saalis nr 236 võtab süüdistaja kohal istet juhtiv riigiprokurör Alar Kirs isiklikult.
Kaitsja on endine Narva politseiprefekt Rein Laid. Ta taotleb oma kliendi, kogu Eesti narkovastase võitluse juhi Vallo Jääratsi vahi alt vabastamist.
Alustuseks esitab Laid kohtunikule Jääratsi Riigikaitseakadeemia diplomi, bakalaurusekraadi tõendi ja töökoha iseloomustuse.
Katškovskaja: “Miks te neid linnakohtus ei esitanud?”
“Me ei arvanud, et on võimalik tema vahistamine,” ütleb Laid ja alustab oma kõnet.
“Jäärats alustas kordnikust ja on kasvanud keskkriminaalpolitsei narkokuritegude talituse ülemkomissariks. Praegu õpib ta Tartu Ülikooli magistratuuris. Eelmisel aastal autasustati teda eeskujuliku politseiniku aumärgiga.”
Laid lisab, et Jäärats on ka abielumees ja lapsevanem. Seejärel jõuab ta põhilise juurde.
“Kahtlustus põhineb tunnistajate niinimetatud ütlustel, kes on nii või teisiti kokku puutunud keskkriminaalpolitsei narkotalitusega.”
“Üks räägib midagi, teine räägib midagi, kolmas räägib midagi. Selle põhjal on kokku pandud kahtlustus.”
Kaitsja jutust selgub, et üks tunnistajatest peaks peagi vanglast vabanema.
Laid kõneleb kõva häälega, millest tunneb ära pika staažiga politseijuhi. Kõne lõpus esitab ta retoorilise küsimuse: “Milleks oli vaja Jääratsilt vabadus võtta ja ta panna sellesse keskkonda, mille vastu ta on võidelnud?”
Kuna keegi teine ei vasta, teeb seda Laid ise: “Jääratsi psühholoogiliseks mõjutamiseks, et äkki ta annab kaitsepolitsei soovitud ütlusi. Paluksin ta vahi alt vabastada.”
Prokurör: "Politsei usaldusväärsus kahtluse all"
Alars Kirs tõuseb püsti laua tagant, kuhu ta on asetanud kaks paberitega täidetud sinist kiirköitjat.
“Tegemist on küllaltki keeruka juhtumiga,” teatab Kirs. Ta räägib veel natuke aega üldist juttu. Seejärel loeb ta peast ette neli punkti, milles Jääratsit kahtlustatakse.
Esiteks: “Kahel korral saja grammi kokaiini ostu-müügi finantseerimises ja vahendamises, kasutades oma ametialast positsiooni.”
Teiseks: “Kurjategijatele info lekitamises, millega rikuti ära narkovastane politseioperatsioon väljaspool Eestit. Sellega sattus kahtluse alla kogu Eesti politsei usaldusväärsus.”
Kolmandaks: “On hankinud kurjategijatele ametialast infot politsei infosüsteemidest.”
Neljandaks: “On kasutanud kurjategija autot ja korterit, maksmata selle eest tasu.”
Kirs teab, et üksnes kahtlustustega ta kohtunikku ei veena. Ta peab avama vähemalt osaliselt ka tõendite paki.
“Üks tunnistaja on üle kuulatud välismaal riigiprokuratuuri taotluse alusel,” teatab Kirs. “Mõlemad tunnistajad räägivad kattuvat juttu, kusjuures narkootikumide vahendamisega on Jäärats saanud ka raha.”
Kokkuvõtteks teatab Kirs, et Jäärats omab “suurt mõju kuritegelikus maailmas”. Kuna ta võib hakata mõjutama tunnistajaid, ei tule vahi alt vabastamine prokuratuuri jaoks kõne allagi.
Kaitsja: "Kas tegemist on kättemaksuga?"
Laid kasutab kärmelt ära Kirsi jutust läbi lipsanud sõnapaari “mõlemad tunnistajad”. Ta juhib tähelepanu, et asi “on üles ehitatud kahe tunnistaja ütlustele”.
“Kas me võime olla praegu kindlad, et need ütlused on õiged? Et ei või olla kättemaks?”
Kaitsja meenutab, et Eesti politsei on konfiskeerinud kurjategijatelt suuri uimastikoguseid. “Kõike seda juhtis Vallo Jäärats!”
Prokuröri nelja erineva kahtlustuse kohta ütleb Laid vaid üht: “Kõik on oletuslik.”
Kirs annab kiire vastuse: “Kriminaalasjas on tunduvalt rohkem tõendeid kui kaks tunnistajat. Kaks tunnistajat on narkootikumide vahendamise kohta.”
Poole tunniga on kohtuistung läbi. Kohtusaali trepist alla sammudes ütleb Kirs Ekspressile, et kriminaalasi algatati juba 2004. aasta suvel. “Siis kui tekkisid kahtlused infoleketest.”
Kokkuvõte: "Süüdi või süütu?"
Kolmapäeva pealelõunal tuleb kohtunik Katškovskajalt otsus: Jäärats jääb edasi vahi alla.
Ekspress ei tea, kas 32aastane ülemkomissar on süüdi või süütu. Kui kohus peaks ta tõesti süüdi mõistma, on tegemist Eesti politsei ajaloo kõige suurema skandaaliga. Algab vältimatu kontroll, kas tal võis olla kaasosalisi. See võib tuua kaasa kogu narkovastase võitluse ümberkorraldamise.
Sama suur torm puhkeb siis, kui kohus Jääratsi õigeks mõistab. Sel juhul oleksid patuoina rollis prokuratuur ja kaitsepolitsei.
Siinkirjutaja on Jääratsiga mullu paar korda kohtunud. Ta on tugeva käepigistusega eesti mees, kes jättis nutika ja pühendunud politseiniku mulje.
Oma tööst rääkides tsiteeris ta Kaur Kenderi raamatuid, kus mõned mehed panevad kokaiini lausa grammi kaupa.
TARMO VAHTER
Narkopolitsei juhti Vallo Jääratsit kahtlustatakse:
Tallinna ringkonnakohtuniku Julia Katškovskaja kohtumäärusest 1. juunil 2005.
1) Kurjategijale info lekitamises, mis kukutas 2002. aastal läbi Soome politsei narkovastase operatsiooni. Jäärats nimetas Eestis narkokaupmehele isiku nime, kelle vastu soomlased tegutsevad. Eestlane teatas sellest oma sõpradele Soomes ja politseioperatsioon läks luhta.
2) Kurjategijate palvel erinevate isikute kohta telefoni kõneeristuste tegemises ning telefoniomanike nimede ja aadresside lekitamises. Kurjategijate teavitamises, mida on neid huvitavate inimeste kohta kirjas politsei salajastes andmebaasides.
3) Kurjategija auto kasutamises. Sõiduauto omanikuks on vormistatud Jääratsi naistuttav ja auto ametlikuks kasutajaks Jäärats ise.
4) Kurjategija korteri kasutamises puhkuse ajal renditasu maksmata.
5) Üle 200 grammi kokaiini vahendamises eesmärgiga see maha müüa ja saada kauba eest 60 000 krooni, tegelikult saades kokaiini müügist 25 000 krooni.
6) Püüus lahendada ametialaseid sidemeid kasutades kurjategijate probleeme, mis on seotud nende konkurentide või õiguskaitseorganitega.
7) Jäärats on üle kuulatud ja oma süüd ei tunnista.
NOATERAL
Uimastitehast juhtinud vang jutustas Ekspressile, miks kuulus narkopolitseinik Vallo Jäärats kinni võeti. Jääratsi kolleegid peavad vangi juttu mölaks.
Mõni nädal tagasi helises Ekspressi toimetuses telefon. Kõne tuli vanglast. Küsiti krimiajakirjanikku, kes mõni nädal tagasi ühe narkoteemalise loo kirjutas. Nüüd pakkus helistaja infot riigi tuntuima narkopolitseiniku Jääratsi kohta, kes äsja oli vahi alla võetud. Ta kinnitas, et teab, miks Jäärats kinni võeti, ning et ta võib rääkida selle mehe kohta niisuguseid asju, mis iga kuulajat šokeerivad. Helistaja kinnitas ka, et alles mullu uhkeid töövõite esitlenud Keskkriminaalpolitsei narkotalitust on aastaid juhtinud “kahe näoga” mees…
Ekspress küsis vanglast luba ja kohtus narkokuriteo eest vangistuses viibiva Heldur Luhteriga.
***
Tallinna Vangla koridori trellitatud vaheukse tagant ilmub välja siniste pisut kulunud teksade, ruudulise särgi ja musta nahkvestiga ligi 190sentimeetrine mees. Hoolsalt pügatud hallid juuksed, kerge päevitus ja 57aastase mehe kohta üllatavalt reibas rüht. Nagu montöör pesupulbri telereklaamist, kes perenaistele katlakivi eemaldajat kiidab.
Tegelikult on esmapilgul soliidne mees hoopis teise ja palju hinnalisema valge pulbri asjatundja. Heldur Luhter on Eesti viljakaim uimastikeemik, kes tunnistab, et tema töö viljana paisati turule ligi 35 miljonit (!) ecstasy tabletti, millega ujutati 2000. aastate algul peale Eesti üle ka Põhjamaad ja mida kaifiti isegi Atlandi taga.
Luhter on ette hoiatanud, millest ta rääkida tahab, ent ometi tema jutt rabab. Kui teda uskuda, on Eesti õiguskaitset pikka aega põhjalikult lollitatud. Veelgi enam. Luhteri sõnul elas riigi juhtiv narkovõmm aastaid topeltelu, kureerides ühtaegu nii uimastiäri kui ka selle vastast võitlust. Luhteri lugu on nagu Hollywoodi põneviku käsikiri.
Luhterit uskudes polnud Eesti tegelik narkoparun mitte mõni krimikroonikast tuttav antikangelane, vaid Keskkriminaalpolitsei narkokuritegude talituse komissar. Nagu jumal, soosis ta äri nimel ühtesid narkokauplejaid ja kõrvetas ametlike töötulemuste nimel teisi. Just tema tiiva all ja juhiste järgi talitas Luhter enda väitel aastaid kartmatult.
Kuni Heldur Luhter 2003. aasta suvel järsku vahistati ja tema Tallinna Vangla väravast kiviviske kaugusel asuv narkolabor meediakära saatel paljastati. Saatuse tahtel kannab Luhter just Tallinna Vanglas nelja aasta pikkust vangistust. Kolme nädala eest vahistasid Kapo ametnikud ja pistsid trellide taha ka tema väidetava patrooni – ülemkomissar Vallo Jääratsi.
Iseasi, kas Luhterit maksab uskuda. Ja kui üldse, siis mis osas. Võimalik, et tema suu kaudu kõneleb mõni kuritegelik rühmitus või koguni riigiasutus, kes on huvitatud Jääratsi kaudu terve Keskkriminaalpolitsei ründamisest. Pole sugugi välistatud, et Luhterile anti käsk tekst pähe õppida ja avalikkusele ette laulda ning nüüd, seda lugu lugedes, hõõruvad mõned isandad rahulolust käsi. Sest Jäärats on lisaks Luhterile kas otseselt või alluvate abil kinni püüdnud sellised mehed ja naised nagu Mike Emelai, Victoria de Luna, Toomas Helini, Tarmo Valingu ja kindlasti veel paljud, kellest avalikkus ei tea, kuid kellel võivad olla piisavalt “pikad käed”, et politseinik kas kättemaksuks või tulevikku silmas pidades ära nullida.
Kes Luhterit enne Ekspressiga kohtumist veel vanglas külastas, me teada ei saanud.
***
Tõsiasi on see, et Jääratsi-suguse tipp-politseiniku töö on piltlikult öeldes noateral kõndimine. Muuhulgas tähendab see, et ühe kuriteo avastamiseks tuleb teise või koguni mitme väiksema suhtes silm kinni pigistada. Näiteks kallisse maastikuautosse sissemurdmist pealt nägev politseinik ei pruugi söösta pikanäpumeest takistama, vaid eelistab teda vaikselt luurata, saamaks teada, kuhu või kellele varas auto toimetab.
Ja kui sellist “silma kinni pigistamist” omakorda vaadelda läbi Karistusseadustiku mustvalge prisma, siis hea tahtmise korral võib politseinikku ka ametiseisundi kuritarvitamises süüdistada.
Väärib märkimist, et Luhter võttis Ekspressiga ühendust alles pärast seda, kui Kapo Jääratsi vahistas. Edasine on Heldur Luhteri jutustus, millest oleme kõrvaldanud otseselt solvavad või tõenäoliselt laimu sisaldavad laused.
***
“Ma tahan selle politseinike pundi kinni panna, et nad enam kurjategijaid juurde ei toodaks. Kui selle Jääratsi pundiga ära lõpetada, siis kaob ecstacy Eestist üldse ära, ma garanteerin teile. Mille poolest ta parem on kui mina, et mina istun siin neli aastat ja tema väljas on.
Mina tegelesin ainult tootmisega, mitte müügiga. Asi algab sellest, et Tarmo Valing (mees, kes on kahtlustatav uimastiäris eriti suures ulatuses ja viibib praegu kautsjoni vastu vabaduses – toim) tegutses oma inimestega juba aastaid Vietnamis. Algul tõid nad sealt suurtes kogustes, konteinerite kaupa piiritust. Tasahilju hakati väikestes kogustes (nii 5-10 liitri kaupa ehk ca 2000 tableti jagu kuus) siia tooma sassafrassipuu juurest tehtud õli, mis on üks ecstasy lähteaine.
Seda õli on võimalik ka Eestis väikestes kogustes saada, kuid suurtes kogustes seda tähelepandamatult hankida on võimatu. Paarkümmend kilo pole probleem, aga rohkem juba on.
Mind viis Valinguga 1999. aastal kokku ühine tuttav (Raimo Ventsel, kes on praeguseks surnud - toim). Kuna mina olen varustaja, nõukogude ajal 15 aastat spekulatsiooni eest saanud ja sellest neli kinni istunud, siis teati, et mina oskan Venemaalt kõiksugu asju välja ajada. Otsiti tööstuslikku sisseseadet parfümeeria tootmiseks.
Esimene suurem partii oli kaks tonni õli Vietnamist. See õli on iseenesest legaalne ja ei ole keelatud, kui ta läheb parfümeeriatööstusse. Kui piiril oleks vahele jäänud, siis oleks öeldud, et see on lähteaine farmaatsiale. Ka mina arvasin algul, et kõik on õige, ega aimanud uimastitest midagi.
Kui sassafrassiõli aga 90 protsendini ära puhastada, tekib safrool, mis on üks uimasti komponent ja keelatud. Seda edasi töödeldes saadakse MDP2P, mis on juba peaaegu valmis vedel MDMA ehk ecstacy.
Muide, üks plasku selle safroolõliga sattus kuidagi Toomas Helina koju, kus politsei selle hiljem läbiotsimisel leidis. Seda õli müüdi siin ühele ja teisele väikestes kogustes ja ju siis ka tema seda ostis.
Mina leidsingi Moskvas ühe farmaatsiatehase, kes oli valmis osa sellest eelkirjeldatud protsessist ära tegema. Kahest tonnist õlist sai töödelduna 1400 kilo MDP2P-d. Sealt toodi materjal jälle osade kaupa Eestisse.
Et asjaga on seotud keegi politseinik, polnud mulle üllatus. Keegi pidi seda äri ju protežeerima. Valing teadis alati, kui tohtis piirile vastu minna või kui kaubal on "saba" taga. Valing rääkis alati, et tal on "käsi" sees. Seda võis arvata, sest kogused ja summad olid nii suured. Ja tõesti – mitte kunagi polnud probleeme.
2000. aastal tõin Ukrainast tabletiaparaadi, mis tegi 200 000 tabletti tunnis, pluss neli komplekti eri logodega. Mul olid Viimsis firma Propest territooriumil renditud ruumid, kus kogu sisseseade oli üleval ja kus nemad tablette tegid. (Järgneb pikk spetsiifiline loetelu laboriaparatuurist).
Tablette pressisid erinevad inimesed. Kord juhtus nii, et Žan Glükmann, kes oli "tegijate" brigadir, pani pulbrit kõrvale ja pressis ise käsitsi kuskil Pärnu garaažis tablette. Aga need tulid liiga pehmed. Kui ta neid mingitele Pihkva poistele müüs, tulid need siia ja tampisid tal pea paiste.
***
Ühel hetkel Tarmo Valing pettis mind ja ei maksnud mulle tehtud töö eest raha ära. Lõpetasin temaga suhted ja leidsin ise ostja – Hollandist. Kui ma järjekordselt Moskvasse sõitsin, võeti mind järsku Narva piiripunktis maha. Hommikul kell kuus oli Vallo Jäärats kohalikus politseis vastas ja tõi mu sealt Tallinna Pikale tänavale, kus KKP toona veel asus!
Terve päeva istusime ja rääkisime seal. Selgus, et tema on meie grupile "katuseks". Ta teadis täielikult kõike meie grupist, absoluutselt. Sisuliselt tegi ta mulle selgeks, et olen juba kaks aastat tema all töötanud. Ähvardas, et pean jätkama Valinguga koos töötamist, muidu paneb ta mul kõik sõidud kinni, saadab mu pildi kõigisse Euroopa lennujaamadesse, et ma ei saa isegi valenime all reisida. Jäin nõusse.
Töö käigus sain juba varem aimu, et Tarmo Valingul on keegi, kes talle omakorda juhiseid annab. Lõpuks ta tutvustaski mind Priit Kulliga, kes on üks Viljandi mees, seotud metsavargustega ja väidetavalt omab häid suhteid Kapos, osales ühe surnuga lõppenud autoavariis, kuid pääses sealt puhtalt. Valing käis alati Kullilt nõu küsimas. Kull oli minu meelest selle äri rahastaja. Kumb neist kahest Jääratsiga seotud on, ma ei tea.
Igal juhul esimene kahetonnine partii õnnestus peaaegu täielikult ümber töödelda ja edasi müüa. Terve Skandinaavia on siiani meie logoga tablette täis.
2002. aasta suvel toodi järgmised kaks tonni õli. Arutati, millist marsruuti mööda see Eestisse tuua. Käisin Hiinas ja leidsin sealt ühe firma, kes toimetas selle Shanghai kaudu Vladivostokki, kus ma ise vastas käisin, ja sealt edasi Moskvasse. See kõik käis farmaatsia paberite all. Sellest partiist suur osa kuulus Kalmeti-nimelisele Saksamaal elavale eestlasele, kes liikus ringi 600-seeria Mersuga ja ihukaitsjatega. Ta lasti hiljem Venemaal segastel asjaoludel maha.
Pärast ümbertöötlust toodi see 400-500-600kiloste partiidena Eestisse. Kõigest sellest oli Vallo teadlik. Tal oli kogu aeg täielik kontroll, kui palju mehed tablette teevad (Luhter nimetab Jääratsit läbivalt eesnime pidi – toim). Kohtusin temaga tavaliselt korra nädalas. Tihti saime kokku Narva kohvikus Narva maanteel. Ma ei tea, kas ja kuidas tema sellest kõigest raha sai. Mina pole talle otse maksnud.
Paar korda juhtus nii, et Vallole viidi kokakoola pudelis tooraine näidiseid ja ta tegi neile ekspertiisi kohtuekspertiisi laboris. Just seda osa mu jutust saab kontrollida, sest iga partii on oma unikaalse koostisega. Seega on väga raske seletada, kuidas Vallo viis kohtuekspertiisi ainet, mis alles palju hiljem politseile vahele jäi.
2003. aasta algul jäi Valing mulle jälle ühe partii eest võlgu, öeldes, et see „kõrbes“ piiril sisse. Summa oli 220 000 dollarit. Rääkisin oma probleemist bandiitidele. Need viisid vedaja metsa ja töötlesid teda ning ta tunnistas neile üles, et mingit "kõrbemist" ei olnud, vaid kaup jõudis ilusti siia pärale. Läksime Valinguga riidu ja ma ütlesin, et ma neile rohkem kaupa ei anna. Ta pettis mind igal sammul. (Viimast ütleb Luhter mitu korda, suurimat viha näib ta pidavat just Valingu peale.)
Sõnaga, skandaal paisus päris suureks ja Vallo tuli mult küsima, mis lahti. Kohtusime viimati Mööblimajas. Mul oli parasjagu 150 kilo ainet, mida ma ei tahtnud Valingule anda. Arutasime Valloga kõiki neid müügi momente. Küsisin – miks ei võiks minna Valingust mööda? Tema selle peale vaikis. Ma võtsin need kõnelused kõik lindi peale. Diktofon oli põues, mikrofon oli käises.
Neli-viis päeva pärast seda kõnelust võeti mind kinni. See oli šokk. Ma ei saanud aru, miks, sest mul oli kogu info. Läbiotsimise ajal astus Vallo minu juurde ja ütles – ma ei saa midagi teha, ülevalt poolt tuli käsk. Ta oli ise ka ehmatanud olemisega. Jutud käivad, et ta pole tegelikult ainus ametimees selles pundis. Ta lubas algul, et saan ainult kaks aastat. Lõpuks pakkus prokurör kokkuleppemenetlust ja nelja aastat. Endla Ülviste ütles, et vähem ei ole lihtsalt võimalik anda.
Tagantjärele on selge, et Vallo ei tahtnud, et ma Valingust mööda lähen. Nii on mitme teise mehega ka, kes siin vanglas praegu istuvad. Näib, et Vallol oli sama skeem ka amfi tootmises. Aastaid lasti inimesel tegutseda, aga kui ta tõrkus, kõrvetati sisse. Ma mäletan näiteks, kuidas Raoul Pajuviidikule pakiti 2000 tabletti Viimsis (veel sellest esimesest partiist) mingi võla katteks. Ja pisut hiljem võeti ta sellega kinni.
Palju on juhuseid, kus sokutati mehele partii ja natuke hiljem võeti kinni. Vallo nimetas seda "tööd peab ka tegema". Vaat niimoodi täitis ta tegelikult oma plaane. Helin sai ka selle "töö tegemise" käigus kõrvetada. Ta andis Valingule raha, et tuua Hispaaniast 70 kilo amfi, aga see "kõrbes" või "kõrvetati" Rootsis sisse. Tegelikult kui Vallo oleks tahtnud, oleks ta võinud kogu amfi ja ecstacy tootmise Eestis kinni panna.
Kui mind hakati karmima karistusega ähvardama (algul oli jutt ainult kahest aastast), kirjutasin kogu loo üles ja andsin prokurör Ülvistele lugeda – et ma andsin kõigest Jääratsile aru nagu kompanjonile. Tema luges ja küsis – kas sa suudad seda tõendada? Ma siis talle rääkisin asjadest, mida saab kontrollida. Tema ütles, et sellisel juhul pole lihtmenetlusest juttu ja kogu uurimine ja kohtuprotsess kestavad kauem. Seepeale võtsin ma selle paberi laualt ja panin taskusse tagasi.
(Siinkohal kraamib Luhter põuest lagedale oma käega tehtud arvutused, mis näitavad, et tema töödeldud 2,8 tonnist ainest saadi 34,5 miljonit tabletti, mille turuväärtus oli 1,4 miljardit krooni. Jutust ei puudu seejuures teatav professionaalne uhkusenoot.)
Kogused on metsikud, aga kus on raha? Seda küsib praegu ka kaitsepolitsei. Sellist rikkust ei paista ühegi asjaosalise juurest. Valingul on maja ja korter. Liisingud venna erootikapoe kaudu. Aga üüratut raha ei paista kuskil.
Juba enne mu kohtuotsust käis minu juures kaitsepolitsei, kes oli juba ka ise üht-teist kuskilt kuulnud. Ma neile eriti midagi ei rääkinud. Alles siis, kui läinud sügisel Pärnumaal Glükmann ja kaheksa jooksupoissi kinni võeti, siis rääkisin Kapo meestele kogu asja ära.
See Pärnumaa reid oli täielik bluff. Minu teada korraldas need tabletid sinna Jäärats. See kõik on ebaloogiline. Milleks pidi keegi sinna ühte kohta korjama 300 000 tabletti? Võeti kinni Glükmann, aga Valing kõndis veel kuu aega vabaduses ja tal oli aega vabrik rahulikult mujale kolida. Praegu on tehas jälle kuskil üles pandud ja töötab edasi.
Minu juures on peale Kapo käinud ka Vene miilitsa uurijad. Nende kriminaalasja on 11 toimikut, terve mägi. Ukrainas on uurimine lõpule viidud.”
Luhter ei tea või ei taha öelda, millised tõendid peale tema ütluste Kapo käsutuses veel on. Ta vihjab, et Kapol on lindistusi ka tema ja Jääratsi telefonikõnedest. Mis puudutab tema oma salalinte, siis need on tal ära peidetud ning neid ei anna ta kuulata ei Kapole ega ka Ekspressile.
***
Kui Luhteri juttu uskuda – et üks võimsaim võmm oli ise vastaspoolele üle läinud narkoparun –, siis peaks selline avameelitsemine tähendama oma surmaotsusele alla kirjutamist. Surm põgenemiskatsel vms. Aga Luhter on rahulik, sõnaohter, ehkki kohati laialivalguva jutuga, ega karda oma sõnul midagi. Oma sõnul räägib ta seda kõike meediale, et afääri kinni ei mätsitaks.
***
Vallo Jääratsi kaitsja Rein Laid, endine politsei tippametnik, kes nüüd töötab advokaadibüroos Luberg ja Päts, ei soovinud Ekspressiga Luhteri jutustuse teemal mõtteid vahetada. Küll aga nõustus Luhteri öelduga tutvuma ja anonüümselt arvamust avaldama üks Jääratsi endine kolleeg: “Lugedes Luhteri juttu võib tekkida tunne, et see, millest nimetatud isik räägib, on tõde ja kõlab, nagu oleks tegu filmi "Treeningpäev 2" stsenaariumiga. Teades Luhteri tausta võin väita, et selle kaliibriga kelmil jätkub selliseid jutukesi kauaks ja seda kindlal eesmärgil: luua temast kui peaaegu "kannatanust" ühiskonnale leebem pilt, võita ajakirjanduse tähelepanu, et oma nahka säästa. Seda mitte niivõrd politsei, vaid just nende samade kriminaalses maailmas tuntud nimede eest, kellega ta selles loos manipuleerib. Uurija ja kohus võivad tema heietusi kuulata, paljud nimetatud vendadest tahavad aga ainult saada kätte tema "maha mängitud" kasumit. Lollitada kõiki ja igal pool on olnud kodanik Luhteri põhiline anne, mõelda oma räpaste tegude jaoks välja võimalikult palju õigustusi.
Luhter kirjutab Vallo Jääratsi poolsest "katusest". Teadmised, mitte "katus" ongi see, mille eest krimka vend palka saab, kuid vahe pättidega on selles, et see on kollektiivne teadmine, mis on saavutatud aastatepikkuse kontoritööga, mida on kogutud terahaaval, kuid kus paljud jäävad varju. Ei saa ju ühe pätiga või siis ka allikaga kollektiivselt suhelda, seda teeb igaüks eraldi. Iga pätt ei peagi teadma, millise osa oma tööst teeb politseinik legendi all, millise otseselt politseinikuna.
Seetõttu arvan, et hakata ridade kaupa midagi ümber lükkama ei ole õige, vaid looks eneseõigustuse tunde. Ei hakka ka praegu spekuleerima, kas see on kellegi kättemaks või vastukäik. Selles seisnebki politseitöö üks suuremaid iseärasusi. Kui politseinik, tehes oma tööd isuga ja initsiatiiviga, riskib enamustel juhtudel oma töökohaga (antud hetkel kahjuks ka vabadusega), siis pätt tehes oma tööd riskib peale vabaduse ka eluga, mistõttu on ka tema meetodid räigemad.”
JANAR FILIPPOV
MIHKEL KÄRMAS
Koit Pikaro kommentaar:
“Vallo Jääratsi kohta on Kapos andnud seletusi kaks pätti. Pärn, kes on ise vähemalt 15 aastat olnud kelm, petnud sugulasi, tuttavaid, ja keda tõsised jälitustöötajad on ammu oma allikate seast välja lükanud.
Parmosto, korduvalt Soomes kohtu poolt karistatud narkodiiler.
Heldur Luhteri juttu ei ole tõsiselt võtnud isegi (sic!) Kapo uurijad ja vaid ise Luhter peab ennast Vallo "uputamises" tegijaks.
H. Luhter on vähemalt 25 aastat olnud kelm ja minu praktikal rajaneva reegli järgi ei parane kelmid kunagi oma kalduvustest.
Teiseks. Tema versioon suhete kohta Jääratsiga on iga mõne kuu möödudes täienenud. Esimestel kuudel oli see kambrikaaslastele räägituna palju tagasihoidlikum.
Kolmandaks. Meenuvad kohtuasjad, kus Luhter on olnud tunnistaja ja koos kaaslastega on näiteks liisingupettuste puhul püüdnud skeemi sisse tõmmata narkopolitseinikke. Kohtud on asunud aga seisukohale, et väited on paljasõnalised ja tõendamatud.
Neljandaks. Vaid "suur" ja tüüpiline kelm esitab väiteid, et tal on olemas salalindid. Selliseid väited on ajaloos olnud Eestiski sadu. Kordagi pole need lindistused välja ilmunud.
Viiendaks. Pange tähele. Kokkuleppemenetluse läbi vähemalt poole kergema karistuse saanud kurjategija tunneb ennast täiesti karistamatult. See näitab sellise menetluse ebaobjektiivsust. Jätkab ta enesereklaami ja ise pöördus EE poole. Ka on tal rohke vajadus enda õigustamiseks teiste gruppide ees. Samuti ajaloos korduvalt olnud käitumine. Oma kuritegeliku maailma kirjutamata reeglite rikkumist (kaaslaste petmist jms) seletada kõigile politsei mõjutustega.
Käib Luhteri bõliina reegli alla: loll pole see kes räägib, vaid see, kes usub.
Keskkriminaalpolitsei juhi Lauri Taburi kommentaar:
"Heldur Luhteri näol on tegemist tõsistes kuritegudes süüdimõistetud mehega, kes on lubanud kinnipidamise esimesest hetkest tänase päevani kättemaksu kõigile tema kinnipidamisega seotud ametnikele. Keskkriminaalpolitseile on ta erinevatel aegadel "usaldanud" maailmavallutuslikke vandenõusid kogu Eesti õiguskaitsesüsteemi kohta, milledest ükski pole tänaseks paraku osutunud tõeseks. Mis puutub aga kirjutises viidatud Luhteri "endise kolleegi" kommentaari, siis see käsitleb kriminaalpolitseiniku elu sellisena, nagu see tegelikult ka on."
Artikkel ilmus 1.juunil 2005
