Donnerwetter! Nahhaalne õhusõiduvargus maksis Lufthansale miljoni Foto: RALPH ORLOWSKI, REUTERS

Metalliotsija hakkab kolmandat korda plärisema. “Raus! Raus!” hüüab vuntsidega vanglatöötaja teispool plastikklaasist akent ärritunult ja vehib käega ukse poole. Topin kingad jalga ja jooksen taas kord õues asuvate valgete hoiulaegaste juurde. Neisse kirjakasti meenutavatesse riiulitesse olen ma juba jätnud üleriided, rahakoti, püksirihma, diktofoni, pastapliiatsi ja märkmiku, kuid mobiiltelefon õnnestus siiski taskusse unustada. Justizvollzugsanstalt Weiterstadt´i ei tohi külastajad aga kaasa võtta midagi peale karastusjookide ostmiseks mõeldud raha - kahe euro.

Möödunud sügisest on selles madalas vanglas, mis asub Frankfurdist umbes pooletunnise rongisõidu kaugusel laiade kartulipõldude vahel, kinni istunud ka üks 23aastane Eesti kodanik. Tema kuritegu: ulatuslik krediitkaardipettus; tema peamine ohver: Saksa lennukompanii Deutsche Lufthansa. Väiksemateks asjaga seotud kahjukandjateks jäid Kanada ja Hispaania ärimehed, kelle krediitkaardikontodele hakkasid läinud kevadel tekkima kopsakad arved lennureiside eest Taisse, Hispaaniasse, Kreekasse ja muudesse meeldivatesse puhkusepaikadesse. 

Kõigest nelja kuuga, aprillist augustini jõudis kindla tööta venelane sõita Lufthansaga 98 korral, ostes võhivõõraste isikute krediitkaardinumbreid kasutades pileteid 56 000 euro ehk enam kui 870 000 krooni eest. Kui uskuda piletipetturi enda arvepidamist, oli tekitatud kahju veelgi suurem – 79 995 eurot ja 20 senti. Kroonides teeb see umbes 1,25 miljonit.

*

Kohtun Anatoliga (nimi vastavalt advokaadiga sõlmitud kokkuleppele muudetud – KK) vangla teisel korrusel, väikeses eredalt valgustatud ruumis, mida sisustavad mustad plastiktoolid ja kitsas laud. Laua ühes servas istub pikk haigrut meenutav valvur, kelle ülesanne on jälgida, et külalised vangidega liiga lähedasse kontakti ei astuks. Kohtumistetoa “külaliste poolel” on veel mustas türbis Lähis-Ida päritolu naine, kes sööb tund aega järjest kartulikrõpse, ja slaavi keelt kõnelev perekond, arvatavalt tšehhid või slovakid.

Lennukompaniisid ülekavaldanuid kiputakse sageli kujutama armastusväärsete inimestena, vähemasti filmides ja kirjanduses. Ilmselt on vähe lugejaid, kes poleks kaasa elanud Arthur Hailey bestselleris “Lennujaam” end osavalt pardale munsterdavale lennuhimulisele vanadaamile. Filmis "Catch Me If You Can" end Pan Ami piloodiks luisanud Leonardo di Caprio tegelane on teine samasugune näide. Võimalik, et siin hakkab mängima arhetüüpne antipaatia lennufirmade vastu, kelle piletid ju "ebaõiglaselt kallid".

Kahjuks või õnneks ei osutu Anatoli (keda Saksa ajakirjanduses kirjeldatud kui “eestlasest tudengit”) samas kaalukategoorias sümpaatseks. Asi pole sugugi välimuses – blondid juuksed, sinakad silmaalused, hoolikalt maniküüritud käed ja ebaproportsionaalselt suur pea –, vaid pigem vastutustundetuse ja nahhaalse enesekindluse häirivas segus. "Hyvä kysymys, hyvä kysymys,” ütleb eesti keelt mitte valdav Anatoli laginal naerdes, kui küsin, mis teda tehtut korda saatma ajendas. Ja see küsimus jääbki vastuseta.

*

Suurejooneline petuskeem algas läinud kevadel. Kui uskuda tol ajal vaheldumisi Saksamaal, Soomes ja Lasnamäel elanud Anatoli juttu, sai ta ühelt oma Prantsuse sõbralt "maailmas ringireisimiseks" paberilehe erinevate krediitkaardinumbritega. Küsin, mismoodi Anatoli tuttav sellise paberilehe omandas, ja venelane vastab lahkelt, et Iberiast – Hispaania suurimast lennukompaniist, mille heaks tema sõber Prantsusmaal töötas.

Asjaolud, mis ajendasid Anatoli sõpra taolist kingitust tegema, jäävad selgusetuks, kuid kui krediitkaardiandmed pärinesid tõepoolest Iberia arvutitest, oli saak loomulikult "esmaklassiline" – nimekirjas olevaid suure limiidiga kaarte oli varemgi reisimiseks kasutatud ning suured väljaminekud piletitele ei äratanud imestust ka kaarte väljastanud pankades. Vähemalt esialgu.

Esimese reisi tegi Anatoli aprillis 2004. Ta sõitis Frankfurdist Stockholmi, broneerides äriklassi pileti vaid paar tundi enne lennu väljumist interneti kaudu. Selleks polnud vaja teha palju – minna Lufthansa koduleheküljele, toksida sealsesse broneerimismootorisse ihaldatud sihtkoht, oma ees- ja perekonnanimi, maksmiseks kasutatava krediitkaardi number ja tolle kehtivusaeg. Siis tuli klikata linnuke kastikesse “Ich akzeptiere die zur Zeit gültigen Lufthansa Beförderungsbedingungen sowie die Tarifkonditionen”, millega broneerija kohustub aktsepteerima antud hinnatüübiga seotud reegleid ja piiranguid, ja mõni sekund hiljem oli kohakinnitus olemas.

Ons valedesse kätesse sattunud krediitkaartide andmed nõnda kaitsetud? Vaja pidi minema ju vähemalt kaardiomaniku nime? Anatoli läheb õhinasse ja väidab, et Lufthansa broneerimislehekülg on üles ehitatud nii, et sealt võiks endale pileti osta “isegi viieaastane laps”. Oma jutu illustreerimiseks napsab ta endale valvuri eest ühe hallika salvräti ja pastapliiatsi ning maalib paberile tüüpilise krediitkaardi - ristküliku kirjaga “Visa” –, millele kannab seejärel rea väljamõeldud numbreid ja kehtivusaja. Kui numbrid ja kehtivusaeg aga klapivad, olevat see kõik, mida maailma vallutamiseks vaja. Gute Reise!

*

Stockholmi järel tulid kohe Kopenhaagen, Ateena ja Basel, seejärel aga juba eksootilisem paik - Bangkok. Tolle, ainsaks maailmajagude vaheliseks reisiks jäänud sõidu maksumuseks väidab Anatoli 10 000 eurot, mida algul on raske uskuda – isegi täishinnaga äriklassi piletid Kagu-Aasiasse maksavad tavaliselt umbes kolm korda vähem -, kuid nüüd on Anatoli kord hoopis ajakirjanikku kahetsevalt vaadata: nii pikad lennud võetakse muidugi ette kõige mugavamas, first classis.

Vahel jäi Anatoli oma sihtkohta kauemaks, broneerides võõraste krediitkaartidega endale ka hotellid, kuid sageli lendas ta tagasi juba samal õhtul. Tänu Eesti passile polnud viisasid vaja, šampanja voolas, kollaste kaelarättidega stjuardessid kandsid ette head-paremat ning Lufthansa püsikliendiprogrammis Miles&More hakkas Anatoli lähenema kõrgeimale võimalikule staatusele ehk Senatorile. “Lufthansa hüvä lentoühtiö. Neil hüvä service,”ütleb Anatoli tunnustavalt.

Kas pileteid müüdi ka teistele isikutele, jääb selgusetuks. Anatoli vastab eitavalt, kuid kindel on, et mitmel korral broneeris ta pileteid suuremale seltskonnale.

Küsin, kas kunagi ei palutud lennule registreerumisel näha broneerimiseks kasutatud krediitkaarti. Anatoli teatab, et paaril korral küsiti küll, kuid siis käskis ta check-in´i töötajal helistada mõnel väljamõeldud telefoninumbril, mis kuuluvat tema sõbrale või tööandjale, kes olevat oma kaardiga talle piletid ostnud. Endise lennujaamatöötajana –  oma sõnul jõudis Anatoli minevikus olla paar kuud ametis ka Estonian Airi check-in´is – teadis Lasnamäe nooruk hästi, et letitöötajatel pole oma tööpostilt rahvusvaheliste kaugekõnede tegemine niisama lihtne. Teiseks ootas selja taga nihelev järjekord, kellel samuti lennukile jõudmisega kiire, ja kolmandaks ei soovinud keegi niivõrd kallite piletitega reisivat härrasmeest liialt pahandada. Kokkuvõtvalt ei helistanud keegi mitte kordagi kusagile.

Muidugi pidi kätte jõudma hetk, mil Lufthansa sai käimasoleva pettuse kohta esimesed signaalid krediitkaardid väljastanud pankadest, kuid hämmastavapanevalt lasi hiiglaslik lennukontsern mahhinatsioonil kesta tervelt neli kuud (võimalik, et sellele aitas kaasa Anatoli komme broneerida pileteid erinevatel kellaaegadel, hajutades tema broneeringutega tegelemise kolmes eri vahetuses töötavatele isikutele). Muidugi teadis Anatoli, et vahelejäämine ühel hetkel paratamatult saabub, aga oma sõnutsi oli tal "ükskõik, tõesti ükskõik”. "See oli nagu sport," ütleb Anatoli ja naeratab jälle.

Lufthansa pressiesindaja Thomas Jachnow keeldub kogu petuskeemi kommenteerimisest kategooriliselt. Ta ei ütle isegi seda, kui palju esineb analoogseid pettusi ja pettuskatseid keskmises aastas: “No comment to that question!”

*

Õhtu, mil suur tasuta reisipuhvet Anatoli jaoks lõpuks suleti (kavas oli näiteks reis Jaapanisse), saabus 15. augustil 2004. Mees oli tagasiteel Budapestist Frankfurti, äriklassis nagu alati, kuid kui õhulaev Saksamaal maandus, ei sõitnud see trappi, vaid peatus lennujaama terminalist veidi maad eemal. Pardale jooksid politseitöötajad ning võtsid venelase kinni.

Järgnes paigutamine eeluurimisvanglasse, kus kaitsestrateegiat asuti välja töötama Saksa riigi kulul määratud advokaadi Bernd Schultheißi abil. Mida kohtunikule täpselt väideti, on raske öelda, sest Saksamaa õigussüsteemis pole langetatud kohtuotsused avalikud, kuid igatahes oli õigusemõistmine Esseni liidumaale omaselt leebe – jaanuaris tehtud otsuse kohaselt peab pettur istuma vangis maksimaalselt ühe aasta ja 9 kuud. Ja Weiterstadti vanglaga on minevikus paar nädalat ka Eesti türmis veetnud Anatoli väga rahul. “Super! Eta gostinitsa. Ne gostinitsa, no sanatorium,” kiidab ta, hakates innukalt üles loetlema vangla mugavusi: “Zdjes spordisal, ujuhall…”

*

Mis saab edasi?

Ehkki mõistetud vabadusekaotus oli peaaegu kaks aastat, peab Anatoli tõenäoliselt türmis veetma tunduvalt vähem aega. Kuna Saksamaa vanglad on ülekoormatud, lastakse süüdimõistetud sageli välja peale seda, kui karistusest on ära kantud kaks kolmandikku. Kuid hästi käituvate välismaalaste puhul piisab vahel isegi poolest ajast. Ja Anatoli käitub hästi. Ta loodab olla vaba mees juba juunikuus ning jätkata oma elegantset elu “kogu maailmas”.

Aga kuidas ta kavatseb hüvitada miljonikroonise võla Lufthansale?

Ei kavatsegi. Sest mida on vaeselt idaeurooplaselt võtta?

“Mulle öeldi kohtus, et midagi ei tule maksta,” teatab Anatoli ja laiutab rõõmsalt käsi.

Lugu ilmus 7.aprillil 2005