EE Arhiiv

Vahetund algab Rapla Vesiroosi gümnaasiumis täpselt kell 9.55, mil klassiuksed avanevad ning õpilased jooksevad kümneks minutiks sooja sügishommikusse. Selle vahetunni naelaks ei kujune aga karussell, vaid väike punakaspruun taksikoer kooli hoovis.

See on isane taks Baiko ehk kodusemalt Muki, Rapla läheduses Uuskülas elav perelemmik. Tema peremees Andres Vallot on jahimees, aga Baiko pole jahikoer. Metsas käimiseks on peremehel kaks laikat. Taks on toaloom ja süleelukas, laste öökaaslane, kes on metsa sattunud väga harva, sedagi vaid koos peremehega.

Ent 3. oktoobril jookseb see armas olend kodust ära. Pererahvas alustab otsimist ning viib kuulutuse kohalikku ajalehte. Keegi ei tule selle pealegi, et tubasel mänguseltsilisel võiks järsku olla marutaud.

Nüüd, 4. oktoobri hommikul on ta koolilaste juures. Lapsed on asjast vaimustunud. “Äss, võta!” hõikab üks nagamann ning osutab näpuga sõbrale. Koer vaatab, kuid säilitab täiesti mõistlikul moel rahu. Hakkajamatel õnnestub teda silitada ja isegi sülle võtta.

“Ainus asi, mis silma torkas, oli äärmine kõhnus,” sõnab juhtunu tunnistajaks olnud kooliõpilane. “Ribid paistsid. Olin seda koera varem näinud, aga nüüd ei tundnud teda äragi.”

Lapsed löövad karusselli käima. See kujutab endast väikest pöörlevat platvormi käsipuudega kinnihoidmiseks. Nüüd koer elavneb. Ta hakkab karussellil sõitjate peale klähvima ning üles hüppama, justkui sooviks riistapuule peale ronida või sellel sõitjaid näksata.

Keegi lööb tõrjuvalt jalaga, karusselli metallist käsipuu põrutab mitu korda vastu looma koonu. Võimalik, et korraks jääb ta isegi pöörleva platvormi alla.

Marutaudis!” kommenteerib üks poistest, kuid saab vastuseks aasiva “Marutaudis jee!”.

Koer pole enam sugugi leplikus meeleolus. Ta püüab ilmselgelt hammustada. Kui karussellil sõitnud poisid maha hüppavad, siis loom ründab. Ta jookseb ühele poisile järele ning kargab sellele säärde, poiss kukub ning koer hammustab last veel ka õlast. Teise poisi ajab ta läheduses seisva lõkkealuse otsa. Tundub, et ka see saab säärest naksata.

Sel päeval koolitusel viibivat kooliõde asendava kooliarsti Aino Herodese päevaraamatusse siginevad sissekanded: “10.10, koer hammustas koolilapse vasaku käe sõrme.” Poiss, kes esimesena arsti juurde jõudis, käis katkise näpuga rahulikult enne poes ära ning koputas alles siis meditsiinikabineti uksele.

Mõne minuti pärast kantakse žurnaali uus märkus: “Väike pruun taks ründas karusselli juures järgmist last, marraskil haav, puhastamine.” Kohe selle järel: kolmaski laps vigastatud, vasakus õlas veritsev haav. Ning viimaks: jalgpalliplatsi juures ründas sama koer esimese klassi õpilast, vasak reis marrastunud.

Üks vanemate klasside noormees on parajasti tulnud poest saiakestega ning üritab koera maiustusega koolihoovist eemale meelitada. Koer justkui tulebki, aga märkab siis üht väiksemat poissi ning kargab sellele näppu. Nüüd algab juba üldine põgenemine koolimaja ukse poole, ent ka koer võtab sama suuna, ajades lapsi taga. Ta jõuabki lahtisest uksest koolimaja fuajeesse.

Viimaks kulub ära noormehe mängu pandud saiake. Koer reageerib sellele ning nõustub saialõhnast juhituna majast väljuma.

Intsident näib olevat lõppenud. Algab uus tund, esimeses klassis on selleks kehaline kasvatus. Õue tulnud lapsed märkavad kooliaia ääres seisvat ilusat koera. Õpetajagi on temast vaimustunud. “Kutsu, kutsu!” hõikab ta meelitavalt ning lapsed jooksevad looma poole. On puhas õnn, et koer on selleks korraks inimeste vastu huvi kaotanud.

Häirekell ei helisenud

Marutaudis looma hammustuse korral vajab inimene haigestumise vältimiseks kaitsesüstimist võimalikult kohe. Hammustada saanu ei jää sugugi mitte alati marutõppe, ent kui see juhtub, siis lõpeb haigus surmaga.

Võimaliku katastroofi idud pole selles loos peidus üksnes vaese koera ülespaistetanud igemetes. Hoopis ametkonnad, kes on seatud inimeste tervist kaitsma, jätavad marutaudiga kokku puutunud kooli järgnevateks päevadeks täielikult abita.

Vigastatud koolilapsed on veel arst Herodese kabinetis, kui ta helistab alakorrusel töötavale kooli majandusala juhatajale Rain Oksaarele ning palub tal ühendust võtta valla volitatud veterinaararsti Ahto Veelaiuga. Kuid veterinaari mobiiltelefon ei vasta. Mõne aja pärast püüab tohter helistada vetrinaararsti lauatelefonile, aga ka see ei vasta.

Oksaar lubab õhtu poole veel proovida, kuid telefon jääbki kutsuma. Esimene päev lõpeb.

5. oktoobril helistab Herodes tervisekaitseinspektsiooni Tallinna tervisekaitsetalituse Raplamaa osakonda. “Paneme nimed kirja,” vastatakse talle sealt ning antakse veterinaar- ja toiduameti Raplamaa veterinaarkeskuse number. Ent selle juhataja Aavo Lumi kostab telefonis: “Hulkuvate koerte otsimisega meie ei tegele!” Ta palub arstil edastada oma sõnum koera rünnakust kohalikule omavalitsusele või politseile.

Herodes helistabki Rapla vallavalitsuse haljastustöötajale. Selle ameti peal olev proua on juhtumisi õues ning lubab teha linna peal väikese ringi. Ta ei märka ühtki kahtlaselt käituvat taksikoera.

“Viies kuupäev sai niimoodi läbi,” sedastab Herodes neid päevi meenutades.

6. oktoobril saab ta uue vihje, kust otsida abi marutõveohtu sattunud koolile: äsja ilmunud kohalikus ajalehes märkab ta kuulutust, kus otsitakse kaduma läinud taksi. Tohter helistab valla haljastustöötajale ning annab sellele kuulutuses ära toodud numbri.

Ta saab viimaks ka ise ühenduse koera pererahvaga. Selgub, et need on looma juba üles leidnud: kaks koolitüdrukut olid samuti kuulutust lugenud ning koera juba eelmisel õhtul süles omanikeni toimetanud.

Omanike hoole alla jõudnud koer on aga julmalt läbi pekstud. Ribid on sisse löödud, pea paiste pekstud, kõhtu on tabanud vägev hoop. Kohe pärast leidmist viib omanik looma väikeloomakliiniku Vetar veterinaaridele Signe ­Heinale ja Tiiu ­Rätsepale. Nemad leiavad, et koera ainus häda ongi peksuvigastused ja stress.

Ametlikult pole siiani teada, kes looma nii jõhkralt peksis. Kas tulid sellega tõesti toime koolilapsed kümne vaheajaminuti jooksul? Ent pärast kooli külastamist veetis loom linna peal kaks päeva omapäi. Kellega ta selle aja sees kokku puutus, uurib praegu politsei.

“Ta ei eritanud ila, ei olnud agressiivne. Jõi, aga oigas palju,” osutab Rätsep marutaudi sümptomite puudumisele. Hein möönab: ilma peksuvigastusteta oleks marutaudi äratundmine võinud olla kergem, kuid ainult teoreetiliselt.

Arstid pärivad koera omanikult, kas loom on vaktsineeritud. “On, aga mitte tänavu,” sõnab see. Tegemist on pooltõega. Veterinaarameti andmetel vaktsineeriti koera üle kahe aasta tagasi kutsikavaktsiiniga. Marutaudi vastu tuleb koeri ja kasse seaduse järgi vaktsineerida aga igal aastal. Hiljem selgub, et puudulikult on vaktsineeritud ka perekonna laikad ning kass on täiesti vaktsineerimata.

Taksikoera tohterdatakse ning peremees viib ta koju.

6. ja 7. oktoobril on kõik rahulik. Ent 8. oktoobril, ööl vastu laupäeva, loom äkitselt sureb.

Vetari tohtrid on tulnud laupäeva hommikul vara tööle, et võidelda tilgutite alla pandud koera elu eest. Kurba uudist kuuldes soovitab Vetari juhataja Ene Piisang omanikul võtta ühendust valla veterinaariga. Seekord telefon vastab ning loomaarst nõuab koera pea saatmist Tallinna laboratooriumi uuringutele.

Paraku laboratoorium nädalavahetustel ei tööta. Esmaspäeval, 10. oktoobril alustatakse analüüsi ning pärastlõunaks on diagnoos selge: marutaud!

Päästeoperatsioon koolis

Kooli jõuab teade koeralt leitud tõvest kella kolme paiku. Õppealajuhataja ­Marike Uusjärv ning kooli meditsiiniõde ­Talvi Helde klammerduvad telefonide külge ja alustavad hammustada saanud või koeraga kokku puutunud laste vanemate teavitamist ja veenmist: kiiresti on tarvis minna tervisekeskusse süstima!

Õhtuks on koos seitse koolilast. Koera omanik viib viis neist oma autoga Tallinna süstimisele, sest hammustatuna ei vaja nad mitte lihtsalt vaktsiini, vaid juba valmis antikehade manustamist. Ent juba on selge, et tegelikult hullas koeraga suurem seltskond. Järgmisel hommikul käiakse läbi kõik klassid esimesest kaheteistkümnendani. Nüüd on “saak” juba 17 taksiga kokku puutunud last. Arstide silma alla saadetakse ka need, kes pole oma kontakti aset leidmises lõpuni kindlad, kuid seda ka ei välista.

Õde Helde teavitab telefonitsi tervise­kaitsetalitust kooli jõupingutustest. Seal jäädakse tehtuga rahule. “Ent minul süda valutas,” meenutab Helde. Sõbraliku moega taksikoer oli ju kaks päeva taudisena linnas ringi uidanud. Äkki pidnuks inimesi Aktuaalse Kaamera kaudu hoiatama.

Päevad mööduvad, ilma et avalikkus kuuleks juhtunust sõnagi. Lõpuks saab Rapla ajalehe Nädaline reporter Kaire Kozlov oma allikalt kuulda, et neli gümnaasiumiõpilast on viidud Tallinna kaitsesüstimisele. Ta alustab telefonitööd ning hakkab ametkondadest uurima, mis sünnib.

Reporteri pärimiste tulemusena valmib uudislugu, mis ilmub 13. oktoobri Nädalises – kolm päeva pärast marutaudi diagnoosi selgumist. Uudise korjavad üles ka suured infoagentuurid ning selle loevad ette raadiojaamad. Alles nüüd kuuleb Rapla rahvas tõde. Koeraga kokku puutunute arv kerkib hoobilt 42 isikuni. Loomaomanikud ummistavad veterinaaride uksed, et oma lemmikuid kiirkorras vaktsineerida.

“Tänu sellele, et meie lehest uudis liikvele läks, said antikehade süsti veel kaks inimest, kes olid koeralt hammustada saanud juba 3. oktoobril,” ütleb Kozlov. Ta jätab tagasihoidlikult lisamata, et loodetavasti õnnestus ajalehel sel korral päästa kaks inimelu.

Ka laste tervise eest võitlevasse kooli jõuab lõpuks riigi abi. Reedel, 14. oktoobril potsatab õppealajuhataja e-postkasti mahukas fail marutaudivastasest profülaktikast. Saatja on haridusministeerium.

* Haigusele on iseloomulik areng staadiumidena, sõltuvalt sellest, kui kaua on möödunud looma nakatumisest.

* Haigusnähtude ilmnemiseni võib kuluda paar nädalat kuni aasta, kuid sagedamini haigestub loom 1–2 kuu ­jooksul.

* Haiguse eelstaadiumi ajal tekivad loomal käitumishälbed, seni rahulik loom muutub agressiivseks või vastupidi, loom erutub kergesti nii kuulmis- kui nägemisaistingute puhul, kaob orientatsioon liikumisel. Loom võib süüa ebaharilikke esemeid. Hakkab tekkima neelu halvatus, mille tulemusena on neelamine raskendatud.

* Järgneb erutusstaadium, kus loom on kergesti ärrituv. Selles staadiumis tekib loomal rännumaania, mis eelkõige leiab rakendust metsloomade puhul. Neeluhalvatus süveneb, loom ei saa enam toituda.

* Surmale eelneb halvatuse staadium. Surma põhjuseks on halvatuse levimine skeletilihastele ning lämbumine.

Lugu ilmus 18.oktoobril 2005