Heiki Ernits

Mäletan üht anekdooti. Helistanud kord Lenin Nõukogude miilitsa loojale Feliks Džerzinskile ning küsinud: “Ega sa juhuslikult Putilovi tehastes pole juhtunud käima?” Saanud eitava vastuse, uhkeldab Lenin: “Aga asjata ei ole sa seal käinud. Sa ei kujuta ette, kui ägeda kruvikeeraja ma sealt pihta panin.”

Vene ajal oli töökohast varastamine muidugi tavaline. See oli rohkem nagu rituaal või elustiil, mitte kuritegu. Isegi auaasi. Me ju mäletame satiirilisi karikatuure sellest, kuidas lihatööstusest varastati. Kalevi töötajate erilisest magusalembusest räägiti legende. Liiva ladudes, kus hoiti pealinna nappe banaani- ja apelsinivarusid, vahetusid juhid sagedamini kui aastaajad. Fotod täissöönud näoga laojuhatajatest, keda seltsimehelik kohus ikka ja jälle varguses süüdi mõistis, avaldati ajalehtedes. Muidugi, eks igal enesest lugupidaval restoranitöötajal oli kodus serviisi jagu lauanõusid, millel kuldne kiri "Restoran". Ja neis peredes, kus voodipesule oli trükitud salapärane lühend "Minzdrav", töötas keegi suure tõenäosusega tervishoiusüsteemis. 

Aga ons elu tänapäeva Eestis teine? On siis inimesed loobunud varastamast tööandja vara, kui selleks vähegi võimalust anda?

***

90ndate alguses, siis kui ettevõte Eesti Kaabel asus majas, kus praegu on Päevalehe ja SL Õhtulehe toimetus, märkasid kaabliettevõtte sissepääsu valvurid kummalist nähtust. Osa töötajatest, kes tehasesse tulles olid normaalkaalus, lahkusid vahetuse lõppedes töölt jämedana nagu nuumsead. Asja lähemalt uurides selgus, et päeva jooksul paisunud töötajad ei pidanud päeva lõpetades paljuks kaasa võtta mõnisada meetrit vasktraati. Traat, mida ettevõttes näis olevat külluses, keriti rõõmsalt ümber talje ja valmis. Eesti Kaabli juhid varustasid valvurid metalliotsijatega ning edaspidi võis väravas sageli näha pilti, kus mõne mehe pealt traati maha keriti.

Kui rääkida tööandja järelt varastamisest, siis ses osas omaette klassi moodustavad muidugi raamatupidajad ja kõik need tegelased, kellel firma rahale vabam ligipääs. Nemad varastavad tavaliselt palju. Me ju mäletame hästi Avo Viioli juhtumit, kes kultuurkapitali tegevjuhina võttis arvelt, millel hoiti raha kaunite kunstide toetamiseks, vahendeid oma mängukire rahuldamiseks. Kokku kadus nii kaheksa ja pool miljonit krooni.

Tuntud korvpalluri Chris Moore'i abikaasa Lea Niinepuu riisus firmast Küprian (tegeles Halensi kaubamaja vahendamisega) raamatupidajana töötades ühtekokku üle viie miljoni krooni.

Põhja-Eesti verekeskuse pearaamatupidaja Airi Vilepilli puhul pole oluline ehk see, et ta kolm aastat tagasi jäi vahele üle poole miljoni krooni vargusega. Sellises suurusjärgus rahasumma riisumisega patustanuid leiab Tallinna linnakohtu lahendeid sirvides mitmeid. Vilepill on eriline, sest ta tegi seda teist korda. 1987. aastal mõisteti ta süüdi sarnase kuriteo eest. Siis, noore raamatupidajana, pani ta suures ulatuses "vasakule" Tallinna Mööblimaja raha.

Huvitav oli reisifirma Estravel tragi töötaja motiiv, kes oskuslikult tuulutas talle igapäevaseks asjaajamiseks usaldatud firma rahakotti. See naine varastas ca poolteist miljonit krooni selleks, et see oma tuttavale äri turgutamiseks edasi laenata.

Üks kaval kaubamaja kassiir tegi aga nii, et vormistas päeva lõppedes paberid nagu kord ja kohus, kuid päeva jooksul laekunud rahahunnikut inkassaatori kotti pakkides unustas ikka mõned kupüürid oma taskusse.

Lasnamäel Pae tänava bussipeatuses tegutsenud kioski müüja võttis kassast väikese summa ühel päeval, natuke veel teisel ja kolmandalgi päeval. Ja nii see läks, kuni ühel heal päeval ehmatusega avastas, et niiviisi vähehaaval on ta varastanud kokku 90 000 krooni. Kui puudujääk välja tuli, tunnistas ta ülemusele oma patu parinal üles.

Rehepapliku söakusega kahmasid võõrast vara ka Rakvere Viljasalve juhid. Need tublid inimesed varastasid suure mõnuga nende juurde hoiule jäetud riigi viljareservi. Nelja tuule poole kadus viljahoidlast 700 tonni nisu ning 13 300 tonni rukist.


Huvitav lugu juhtus mõned aastad tagasi kinos Kosmos. Tarmukas piletikassiir pani enda jaoks kõrvale esmalt osa ühe kuu kinopiletite müügist saadud rahast. Siis järgmise kuu raha jne. Kokku riisus ta poole aasta jooksul üle poole miljonit krooni. Ta oleks võinud vahele jääda kohe esimesel korral, kui käe võõra raha järele sirutas. Aga seda ei juhtunud, sest tema ja teiste kassiiride tegemisi kontrollima pidanud inimene varastas ise samuti.

Tallinna ja Maardu vahet sõitnud liinibussijuht Vjatšeslav üritas rikkaks saada pisut lamedamal moel. Südamerahuga pani ta raha, mis reisijad talle sõidupiletit lunastades maksid, oma taskusse. Nii kogunes taskusse 47 000 krooni. Dispetšerile aga ajas udu. Paraku tuvastas vaese mehe pettuse kassaaparaadis paiknev nähtamatu turvalint.  

Üks teine maaliini bussijuht avastas, et väga mõnus asi on töökohast talle usaldatud tanklakaart. Paned kaardi pilusse ning kütus tuleb. Nii võttis ta paaril korral 200 liitrit diislit. Aga mitte töösõitudeks, vaid ikka enda jaoks. 

Organiseeritult ja läbimõeldult tegid tööandja juures puhta vuugi Elcoteqis töötanud laomehed ja samas nende tegevust valvanud firma Falck turvamehed. Kokku 15 noort inimest üritasid oma elujärge parandada 70 000 mobiiltelefoni displei ehk vedelkristallekraani varastamisega. Kraami väärtus oli rohkem kui seitse miljonit krooni. Nad jäid vahele ja mõisteti kohtus süüdi. Ekspress kirjutas selleset juhtumist. Tähelepanuväärne on, et varastatud kraam on siiani teadmata kadunud.

Üks Falcki noor turvamees, kellele usaldati Rävala Ärikeskuse valvamine, leidis, et palgatöö on äraelamise mõttes ikkagi jama. Öösiti, kui maja oli rahvast tühi, tungis ta töö tegemiseks antud magnetkaardi abil kaheksa korda samas keskuses asunud mobiilifirma Nokia Eesti kontoriruumidesse ja varastas sealt kokku ligi 30 mobiiltelefoni ja nende prototüüpi ning 22 mobiiltelefoni laadijat. Firmale tekitas ta kahju 168 000 krooni ulatuses.


Ekspressi omanik Hans H. Luik pidas mõned head aastad tagasi Ühispanga peahoones söögikohta. Ent lõpetas, sest varastamine ületas tema taluvuse piirid. Kuidas siis varastati? Nimelt, nagu ikka restoranides juhtub, tuleb mõni sisseantud tellimus mingil põhjusel tühistada. Selline muutus tuli vormistada ka arvutis, kuhu esialgne tellimus oli sisse löödud. Üsna pea avastasid söakad toidukoha töötajad, et tellimusi sisse anda ja tühistada võib ilma, et reaalselt mingit tegevust toimuks. Ja nii kanti maha kord mõned praed, siis juba neli kilo salatit või plokk Marlborot. “Üks tüdruk oli nii tubli, et suutis niiviisi kokku varastada 120 000 krooni,” meenutab Luik.

Huvitav lugu leidis aset ärimees Rein Kilgile kunagi kuulunud lokaalis George Brownes. Pärast seda, kui leti kohale said riputatud valvekaamerad, hakkas juhtuma imesid. Kohvikannu mahtus ühtäkki kaks-kolm tassitäit rohkem kui seni.

Kohviga seoses juhtus kummaline anomaalia ka Ekspressi toimetuses. Pärast seda, kui kontorisse toodi alusetäis kohvi – nii 12 pakki korraga. Järgmiseks päevaks oli ootamatult kolm-neli pakki kadunud. Keegi tundmatu kohvilemb oli öö jooksul hakkama pannud kuni 28 kannutäit kohvi. Ja nii järjest mitu korda. Süüdlane jäi leidmata. Aga et tema kohvihimu kuidagi piirata, hoitakse Ekspressi kohvivaru nüüd luku taga.

Et lõpuni aus olla, pean tunnistama, et ega ma isegi päris puhas poiss pole. Mul on kodus supilusikas, mis tegelikult on firma oma. Kord reisile minnes haarasin selle kiiruga töökoha kööginurgast kaasa ja nii see jäi. Kuradi hea lusikas on. Suur selline… 

Veel kaks tähelepanekut. Esimene. Politseisse jõuavad asjad siis, kui firmasisene klattimine tulemusi ei anna. Seetõttu on juhtumeid, kus töötaja oma tööpostilt varastab, politseis uurimisel suhteliselt vähe.

Teine. Avaldusi riisumise kohta tuleb rohkem neist asutustest, kus inimesed puutuvad iga päev kokku sularahaga.