Vallo Kruuser (Eesti Ekspress)

Ekspress leidis äriregistris ühe tuntud firma majandusaruandeid sirvides selle ettevõtte osaniku (46) ja tema abikaasa (43) vahel sõlmitud ühisvara jagamise lepingu ning lastele ja abikaasale elatise maksmise kokkuleppe, juhuks kui abielu lahutatakse. 

Vara hulk, mida mees ja naine lahutuse korral jagavad, pole ilmselt sugugi rekordiline. Ent leping, mis seda jagamist seadustab, on nüansirohke ning pikk nagu Voroneži ladudesse peidetud Tartu Ülikooli vara nimekiri.

Äriregistri andmed on avalikud, tavaliselt aktsionäride abielu ja nende vara puudutavaid lepinguid näha pole. Seekord miskipärast on. Ekspress võttis ühendust ärimehaga. Abikaasaga sõlmitud lepingut puudutavatest kommentaaridest ta loobus, kuid ei keelanud seda Ekspressil oma äranägemise järgi kasutada.

Aktsiaid käest ei anna

Põhiline, mis lepingus silma hakkab ning mida ilmselt ka äripartneritele öelda tahetakse, on see, et abielu lahutamise korral jääb kõige väärtuslikum osa varast ehk firmade aktsiad mehe lahusvaraks. See tähendab viiendikku kütuseettevõttest ning veerandit määrdeõlide müügiärist. Esimene neist tõi mehele 2003. aastal dividendidena sisse ca kaks miljonit krooni, teine ligi miljoni.

Juhul kui ärimees seda punkti leppesse ei paneks ning kui abikaasad siiski lahutavad, ütleb seadus, et nagu kogu ülejäänud abielu jooksul soetatud vara, jagatakse ka aktsiaosalused abikaasade vahel võrdselt.

Tallinna linnakohtu kohtuniku Kai Härmandi sõnul jõuab kohtusse aktsiate jagamist puudutavaid vaidlusi siiski harva. “Inimesed, kel on aktsiad, lepivad tavaliselt ikka kohtuväliselt kokku,” märgib ta.

Tuntud notar Gunnar Savisaar märgib, et see on üsna tavaline juhtum. Kui ühel abikaasal on osalus firmas, millega ta on ise seotud, ning selle firma edasine käekäik sõltub temast, siis sageli jäetakse ühisvara jagamise lepingus aktsiaosalus lahutuse korral ikka temale. 

Põhimõtteliselt võiksid jagamisele minna abielu kestel soetatud aktsiad. Ent tihti on keeruline tuvastada, kellele need aktsiad tegelikult kuuluvad, sest mehed armastavad neid peita varifirmade nimele. Nii on aktsiaportfelli hoidja üks firma, mille omanik on omakorda teine firma ja selle omanik on hoopiski mõni välismaine trust. “Võib küll näha aktsiate tegeliku omaniku kõrvu nende firmade taga paistmas, aga tuvastada on keeruline, kui mitte võimatu.”

On ka ärimehi, kes välistamaks võimalust, et nende äris tekkida võivad tagasilöögid puudutaksid kuidagi pere vara, sõlmivad abieluvaralepingu, kus kogu pere vara kirjutatakse abikaasa vallasvaraks. Ise jäävad nad nende lepingute kohaselt paljaks kui püksinööbid. Muide, seda nimetavad asjaomased vara parkimiseks. Arusaadavalt saab taolist manöövrit lubada vaid see, kes oma abikaasat täielikult usaldab. Lahutuse korral jääkski ta ju kõigest ilma. 

Kinnisvara läheb naisele, hobiasjad mehele

Tallinna kesklinnas Kaupmehe tänaval asuva korteri jätab kütuseärimees suuremeelselt abikaasa lahusvaraks. Samuti jääb naisele eramu Kosel Nurmiku teel. (Muide, laenu, mis abikaasad selle kinnisvara soetamiseks võtsid, tasub mees.)

Notar Savisaare praktikas on sageli ette tulnud juhtumeid, kus vara on abikaasad varmad jagama, ent kohustuste osas kokkuleppele jõudmine on väga vaevaline.

Ärimees jätab naisele ka kuus aastat vana sõiduauto Suzuki Vitara. Eraldi ära märkimist leiab ka 80 000 kroonine vaip. Pärsia mustriga, kašmiiri siidist, Indias toodetud, taevaväravate ornamendiga ja suur, nagu kirjeldab leping. Ka hinnaline vaip jääb naisele.

Leping annab ka üheselt aimu ärimehe mitmekesistest huvidest. Silmapaistev hulk on hobidega seotud esemeid. Kõike, mis kirjas, pole mõtet üles lugeda, et ühteist siiski. Mees on entomoloog ehk putukakoguja. Sestap on lepingus kirjas, et kogutud liblikad, mardikad ja muud putukad jäävad talle. Loomulikult ei nõua naine endale lahutuse korral ka tühje putukakaste, entomoloogilisi pintsette ja nõelu.

Ärimehele jäävad ka looduse-, reisi- ja kunstiteemalised raamatud ja putukate määrajad ning erialased kataloogid.

Märkimisväärne maalikogu, mille hulgas, nagu leping kirjeldab, on ka üks võltsing ja koopia, jääb mehele. Ka 400 pudelist koosnev veinikollektsioon jääb talle, samuti tähelepanuväärne korgitseride kollektsioon.

Võib ju küsida, milleks nii detailne leping. Võiks ju piirduda nn suurte asjadega – kinnisvara ja autodega. Ent notar osutab asjaõigusseadusele, mis ütleb, et iga asi abielu jooksul soetatud varast peab olema eraldi mainitud. Muidugi võivad abikaasad vallasasjade osas ka lepinguväliselt kokku leppida, mis kellelegi jääb.

Savisaarele meenub siinkohal juhtum, kus vara jagamislepingusse pandi kirja ka potid ja pannid ning tagatipuks koergi. No ei suutnud lahutavad abikaasad neid niisama jagada.

Toetan, aga klausliga

See, mis saab lahutuse korral lastest ja kuidas makstakse lastele toetust, on lahutuse puhul vältimatu peatükk.

Ärimehel on kaks kooliealist last – poeg ja tütar. Kui abielu lahutatakse, jäävad lapsed ema hoolde. Ärimees võtab endale aga kohustuse maksta abikaasale igakuiselt rahalist toetust 25 000 krooni. Seda seni, kuni poeg lõpetab keskkooli. Pärast seda, kui poisil keskkool läbi, maksab ta 20 000 krooni, kuni mõlemad lapsed lõpetavad kõrgkooli või kui nad kõrgkooli mingil põhjusel pooleli jätavad. Juhul kui üks lastest kolib emast eraldi elama, maksab ärimees laste kõrgkooli õpingute lõpuni 15 000 krooni. Eraldi on lisatud, et ka õppekulud maksab tema.

Aga kogu seda ilu raamib klausel – toetuse maksmine lõpeb, kui lapsed kolivad emast eraldi elama või kui naine abiellub uuesti või asub faktiliselt koos elama kolmanda isikuga.

Savisaare jutu järgi juhtub sageli nii, et mehed panevad toetuse maksmise kohustuse juurde jäiga klausli, mis ekskaasa kõrvale uue mehe ilmudes rahavoo peatab. Eriti siis, kui on lahku mindud suure tüliga, on endise abikaasa pangaarvet niigi emotsionaalselt raske täita. Eksabikaasa ei pruugi enam olla kõige suurem sõber. Ent maksta teadmisega, et naisel on keegi uus, on hoopis talumatu. Sellest ka klausel.

Eraldi on ära toodud laste toetused. Mõlemad saavad iga kuu neli tuhat krooni ja lisaks katab isa õppekulud. Seda seni, kuni lastel on kõrgkoolid läbi.

Sageli ei sätesta abikaasad toetuse maksmist eraldi lepinguga, sest seaduse kohaselt on see maksustatav tulu. Mõistlikum on abikaasadel lihtsalt kokku leppida ja vaikselt ülekandeid teha.

Kui mees millegipärast ei maksa, saab seda ju kohtu kaudu ikka välja nõuda. Kui aga summad küündivad kümnetesse tuhandetesse, siis tavaliselt leping ikka tehakse.

Naised tahavad kindlustunnet, et kokku lepitud elatisraha ka tegelikult laekuks.

Artikkel ilmus 20.jaanuaril 2005