TÄNA 10 AASTAT TAGASI: Päike grillib meid elusalt
Keegi ei tea, kui kaua ekslevad footonid meie kodutähe hiiglaslikus kobrutavas sisemuses, enne kui nad Päikese pinnale paiskuvad ja maailmaruumi lenduvad. Ent kui see ükskord juhtub, jõuavad nad kaheksa minutiga teie päevitamiseks paljastatud kehani.
Teie ei tee seejuures muud, kui kissitate silmi ning aistate mõnusat soojust. Tegelikult te tunnete, kuidas kiirgusosakesed teie kudedesse tungivad. Paneb ringutama? Nautige taevast termotuumareaktsiooni! Rand, millel te päevitate, on varustatud planeediga, mille atmosfäär ning magnetväli peavad kinni enamiku sellest muidu nii tapvast kiirguskokteilist. Vähemalt seni on see nii olnud, kuid see ei pruugi nõnda jääda.
Veel limonaadi?
Oht põhjapooluselt
Hiljutised külmalained kahandasid osoonikihi paksust põhjapooluse kohal niivõrd, et meediasse siginesid hoiatused võimalikust ohust Põhjamaade ja isegi Kesk-Euroopa elanike tervisele. Kahekümne kilomeetri kõrgusel langes temperatuur 80 miinuskraadini, mis on viimaste poolsajandi rekord. Osoonile ei mõjunud see hästi. Euroopa Liidu osooniuurijad hoiatasid, et Arktika kohal võib välja kujuneda samasugune stabiilne osooniauk nagu Antarktikas, ning see ähvardaks otseselt põhjapoolsete riikide kodanikke.
Ka Eesti kohal on kevad-talvine osoonikiht varasemaga võrreldes veidi õhenenud, kinnitab Tartu Observatooriumi atmosfääri seire töörühma vanemteadur Uno Veismann.
Osoonikiht on Eesti kohal kõige paksem märtsis-aprillis ning kõige õhem oktoobris-novembris. Säärane rütm on tingitud atmosfääri loomulikust ringlusest. Kõige rohkem “hüppeid” tuleb osoonikõveral aga tõesti ette just praegusel ajal: veebruarist aprillini. Tänasele "paksule" osoonile võib homme järgneda "osooniauk". Just praegusel perioodil on võimalik ka märgata osoonikihi suhtelist õhenemist varasemate aastatega võrreldes ning see tendents süveneb.
“Osooni kahanemine Eesti kohal kevaditi pole tõenäoliselt seotud osooni keemilise hävimisega, vaid kajastab pigem muutusi stratosfääri ja troposfääri õhuringluses ning troposfääri ülaosa madal- ja kõrgrõhkkondade paiknemise mustris,” leiab teadlane.
Kuid kuna Päike käib veel suhteliselt madalaid radu, ei kujuta varakevadine ebastabiilne osoonikiht veel mingit ohtu tervisele. Teisit on lood suvel, mil osoonikiht on stabiilsem, ent ka päikesekiirgus võimsam. Ohtliku kiirguse tase sõltub otseselt Päikese kõrgusest.
Nii ei pruugi isegi aukudeta osoonikiht enam kaitsta inimsugu, kes viimase sajandiga on omandanud avaliku kehapaljastamise ning päevitamise kombe. Meie nahk pole lihtsalt mõeldud taluma suviseid kiirgusdoose, mida toob endaga kaasas tegevusetu praadimine rannas.
Lapsed tuppa!
Fakt on see, et Kesk-Euroopa laiuskraadil on ultraviolett-kiirgus (UV) võrreldes 1979. aastaga intensiivistunud neli kuni kuus protsenti.
Doktor Mai Vaht kirjutab oma uurimuses, et samal ajal on haigestumus melanoomi (naha pigmentkasvaja) Skandinaaviamaades suurenenud mitmekordselt ning ka Eestis on nahavähijuhtumite arv pidevalt tõusnud.
Ehkki otsest kliinilist seost UV-kiirgusega ei saa välja tuua, langeb nahahädade sagenemine siiski silmapaistvalt kokku nii osoonikihi hõrenemisega kui ka perioodiga, mil põhjamaalased hakkasid massiliselt puhkamas käima lõunamaistes päikeserandades.
Punetav ning villiline nahk võib ehk tõesti näida tõendina täie ette läinud suvepäevast (hapukoort ju ikka jätkub!), ent samal ajal on UV-kiirgus lõhkunud naha DNAd, nõrgendanud rakkude immuunsüsteemi ning tõuganud naha välimust mitme aasta võrra “vanemaks”, kui naha omaniku passis kirjas. Järgmine kord trammis tuberkuloosihaigega kõrvu istudes ei pruugi inimene enam nii lihtsalt pääseda ning paarikümne aasta pärast nahavähis vaeveldes tasub samuti üles otsida vana fotoalbum ilusa suvepäeva jäädvustustega.
Ligikaudu 70% aastasest UV-kiirguse doosist jõuab Eesti laiuskraadidel maapinnani vahemikus mai algusest kuni augusti lõpuni, mil Päike võidutseb otse meie peade kohal. Doktor Vahti kohaselt valitseb kõige suurem päikesepõletuse oht suvise pööripäeva ajal kaks ja pool tundi enne ning pärast keskpäeva.
Kas need lapsed peavadki nüüd tuppa jääma?
Päike, õhk ja vesi – kaks ja pool sõpra
Teadlased kasutavad inimesele ohtliku UV-kiirguse hindamisel spetsiaalset indeksit. Kui UV-indeks on suurem kui 5, tuleks päevitamisel kasutada nahakaitsevahendeid. Kui UV-indeks on üle 7, on ka lühiajaline päevitamine juba ohtlik.
See jutt käib ka Eesti kohta. Uno Veismanni andmetel esines 1998. aasta suvel tervelt 61 päeva ning 1999. aasta suvel 89 päeva, mil UV-indeks ulatus üle 5. Indeksi maksimumväärtus oli neil suvedel vastavalt 7,4 ja 7,6. On oluline teada, et need rekordipäevad ei olnud selge taevaga, vaid mõõduka pilvkattega – pilved peegeldavad UV hajuskiirgust ning suurendavad doosi. Päevitamine hea peegeldusvõimega rannaliival veel parema peegli mere ääres lisab fooni veelgi.
Ka mullu suvel esines rösterina kõrvetavaid päevi (vt tabel). Kui UV–indeks on näiteks 6, tohiks heledama nahaga inimene päevitada kõigest 22 minutit, tumeda nahaga aga 35 minutit.
Ei maksa arvata, et kiirgavale suvele järgnev pime talv tasakaalustab päikesepõletuse negatiivset mõju. “See on nagu tuumakiirgus,” ütleb Veismann. “Lühiajaline tugev kiirgus on ohtlikum kui pikemaajaline nõrk kiirgus.”
Ent teisalt - kui te valite keldrikakandi elu ja asute päikest vältima, ei sünteesi teie nahk enam D-vitamiini ning ähvardama hakkab rahhiit. Teie keha koed jäävad hapnikuvaeseks, veres suureneb kolesterooli hulk ning kõige lõpuks lähete nähtavasti ka peast veidi imelikuks.
Kuidas saada suveks pruuniks
Vähem kui kümnendik päikesekiirgusest kuulub valgusspektri ultaviolettpiirkonda. Just see kiirgus küpsetab inimese naha pruuniks. Tõtt-öelda võiks see kiirgus teha palju rohkemgi. Sõna otseses mõttes röstida elusalt. Ent loodus on asjad sättinud nii, et kõige ohtlikum, lühikese lainepikkusega osa UV-kiirgusest neeldub atmosfääris täielikult.
Mida lühem on UV-kiirguse lainepikkus, seda suuremat energiat see kannab ning seda tugevam on kiirguse mõju inimorganismile. Kudedeni jõudes käivitab säärane kiirgus rea fotokeemilisi reaktsioone, mis omakorda põhjustavad fotobioloogilisi protsesse kestusega mõnest sekundist mõne aastakümneni. Osa neist võib lõppeda surmaga.
Seevastu pikema lainepikkusega UV-kiirgus põhjustab kudedes teatavaid muutusi vaid väga pika aja jooksul.
Kuidas me siis üldse pruuniks saame? See juhtub keskmise lainepikkusega UV-kiirguses, millest osa jõuab maapinnani, osa aga neeldub atmosfääris leiduvas osoonikihis.
Osooniks nimetatava hapniku teisendi põhiosa on kolinud atmosfääri ülaossa, kõrgusele 15–35 kilomeetrit. Õigupoolest seal see tekibki sellesama UV-kiirguse toimel, mida ta seejärel neelab. Mingit kilejat k i h t i pole, ent kui kogu kujuteldavas õhusambas leiduv osoon vaimusilmas kokku koguda, saaksime tõesti osoonikihi paksusega 6 mm (maksimum) kuni 1 mm (Antarktika).
Osoon on väga ebapüsiv ühend ning on täiesti loomulik, et atmosfääris seda pidevalt hävib ja taastekib.
Häda on selles, et inimtegevuse tulemusena atmosfääri paiskunud keemilised ühendid (mida kasutatakse või hiljuti kasutati külmikutes, konditsioneerides, aerosoolides jm) on osooni hävimist kiirendanud ning sel moel taskaalu rikkunud. Kujuteldav osoonikiht jääb üha õhemaks ning on mõnest kohast lausa auklik.
Lühema lainepikkusega UV-kiirgus on seda hetke oodanud miljoneid aastaid. Lõpuks ometi pääseb ta jälle Maa pinnale.
Mida siis teha?
Kui UV-kiirguse oht Euroopas esmakordselt laiema üldsuseni jõudis, agiteeris üks Saksa roheliste liikumine karistama neid lapsevanemaid, kes lubavad oma lastel piiranguteta õues päikese käes viidida.
Veismanni ajab see mõte muigama. “Lähtuda tuleb siiski rahvatarkusest: ei tohi päevitada villide tekkimiseni. See on peamine,” sõnab ta.
Teiseks tasuks päevitada just Eestis, kõlagu see meie vihmaste suvede taustal nii küüniline kui tahes. Vahemeremaade ja Aasia liivarandade intensiivne UV-kiirgus on meie nahale palju ohtlikum kui kohalike inimeste kuldpruunidele keredele.
Ning kolmandaks: kui te pole oma vana veneaegset külmkappi veel metsa alla roostetama visanud, siis ärge seda tehkegi.
Talvine kiirguskokteil: veebruarikuine päike kallab Tõravere väljadele veel vaid 1 UV-indeksi väärtuses kiirgust, kuid suvel näitavad ilmajaama üles seatud aparaadid observatooriumi teadlasele Uno Veismannile ja ta kolleegidele kiirgusdoose, mille käes päevitamine võib tekitada tõsise vähiriski.
Osoon Tartu turul
Osooni võib leida ka maapinnalt ning selle kogunemine siin on vähemalt sama murettekitav kui osooni suhteline vähenemine atmosfääri ülakihis. Sisepõlemismootorite heitgaasid tekitavad spetsiifiliste reaktsioonide ahela, mis lõpeb inimkopsudele mürgise osooni tekkega otse meie hingamistasandil.
“Kui näiteks nõgusas Tartu kesklinnas on kuumal päikesepaistelisel ja tuulevaiksel suvepäeval palju autosid, võib sinna koguneda ka palju osooni,” sõnab Veismann. “Kord tabasin osoonimõõtjaga Tartu turuhoones sellise osoonitaseme, mille alusel ei lubaks näiteks Saksa tervisekaitsenormid seal inimestel töötada kauem kui mõni tund.”
Eestis tervikuna on sellist kahjulikku osooni siiski väga vähe – meie maa on selle kogunemiseks liiga metsane, tuuline, pilvine ja autovaene.
UV-indeksi kuumaksimumid Eestis*
20.juunil 2004 6.8
19.mail 2004 5.8
17.aprillil 2004 4.6
15.märtsil 2004 2.4
16.veebruaril 2004 1.1
17.jaanuaril 2004 0.3
21.detsembril 2003 0.1
25.novembril 2003 0.3
19.oktoobril 2003 1.5
14.septembril 2003 3.5
17.augustil 2003 5.4
19.juulil 2003 6.5
2.juulil 2003 7.0
20.juunil 2003 6.5
*Indeks üle 5: päevitamisel tuleks kasutada kaitsevahendeid
Indeks üle 7: päevitamine on ohtlik
Allikas: Tartu Observatoorium
Lugu ilmus esmakordselt 17. veebruar 2005
