Soome reisilennuki Kaleva meeskonnaliikmed täitsid 14. juunil 1940
arvatavasti ülisalajast ülesannet, mis maksis neile elu.

"Lennukis oli kas midagi väga tähtsat või keegi, kes oli
väga tähtis. Või arvati, et ta on seal," tutvustab Soome
ajalooprofessor Martti Turtola uut hüpoteesi.

Turtola oletab, et see isik võis olla Eesti president Konstantin
Päts
. "Tal ja tema poegadel oli mitmeid põgenemisplaane."

Pätsi kavast Tallinn-Helsingi liinilennukiga Nõukogude
võimu eest jalga lasta pole otsest tõendit. Kuid seda peavad
usutavaks mitmed uurijad, kes osalesid teisipäeval Helsingi
lennundusmuuseumis Kaleva huku 65. aastapäeva seminaril.

"Võibolla oli info, et keegi põgeneb?" pakub Vene
sõjamerelaevastiku arhiivi osakonnajuhataja Pavel
Petrov
. Ta rõhutab, et Leedu president Antanas
Smetona
pages 15. juunil 1940 koos perega Saksamaale.

Soome luure riskis teadlikult

Saatuslikul 14. juunil juhtis Kalevat lennukompanii Aero lennuliikluse
juhataja Bo von Willebrand isiklikult. 34aastane mees oli
endine Helsingi lennujaama ülem ja kogenud sõjaväelendur. Tema
radist oli samuti 34aastane Tauno Launis, Soome raadioluure
reservohvitser.

"Kui tegemist oli salaluure operatsiooniga, siis asja ajasid oma ala
profid," kommenteerib Soome uurija Carl-Fredrik Geust. "Kas
von Willebrandi ja Launise saatmine viimasele lennule Tallinna oli teadlik
risk?" Tema arvates teati Soomes ilmselgelt, et Kaleva see reis on tavalisest
ohtlikum.

Nimelt patrullis Kaleva lennu ajal Helsingi ümbruses oma
hävitajaga hilisem õhuäss Eino
Juutilainen
. Sõjas kukutas ta alla 94 Nõukogude
lennukit.

"Juutilanen pidi tagama Kaleva turvalise saabumine Helsingisse,"
järeldab Geust. See siiski ei õnnestunud, sest Tallinna lahe kohal
varitses reisilennukit kaks Nõukogude pommitajat DB-3.
Nad haakisid end Junkersile sappa ja lasid ta Keri saare
lähedal alla. Juutilainen nägi Kaleva vettekukkumist ja
kihutas sündmuskohale.

Ta leidis eest pinnale tõusnud Nõukogude allveelaeva,
mille kõrval oli meres 75 meetrise läbimõõduga
õlilaik. Hävituslendur üritas märguande
teel küsida, kas tema abi läheks vaja. Vastuseks
tõmbas üks meremees allveelaeva lipuvardast maha viisnurgaga lipu.
Tema kaaslased tormasid õhutõrjekahuri juurde, mispeale
Juutilainen Soome tagasi pöördus.

Ülaltoodud kirjeldus pärineb Helsingis tegutsenud USA
sõjaväeatašee raportist, mis sattus Geusti kätte
alles möödunud nädalal. Vastavad materjalid Soome
arhiivides on puudulikud, mis viitab nende teadlikule kõrvaldamisele.
Soome luure ei soovinud, et tema saladused satuksid pärast 1944. aasta
vaherahu venelaste kätte.

Kuller vedas Molotovi kirja?

Eesti uurija Toivo Kallas kirjutas läinud aastal
Ekspressis, et Kalevale sai saatuslikuks diplomaatiline post. Kallaletungi
sihtmärk oli selle teooria järgi USA diplomaat Henry W.
Antheil
, kes vedas Eesti sõjaväeluure materjale.

Võitlust salapaberite pärast pakuti lennuki allatulistamise
põhjuseks kohe pärast juhtunut. 19. juunil 1940 koostas USA saadik
Lätis Wiley ettekande, mis tugineb
anonüümsele Eesti infoallikale. Kaks Prantsuse diplomaatilist
kullerit olevat vedanud tõeliselt kuuma kaupa: oma Moskva
suursaadiku Erik Labonne ettekannet arutelust
Nõukogude välisministri Vjatšeslav
Molotoviga.

Labonne palunud Nõukogude Liidult kiiret abi Saksamaa pealetungi
vastu. Molotov aga andnud mõista, et Moskva abi (sõja
kuulutamine Berliinile?) sõltuks Bessaraabia jagamisest. Kuna
Labonne'il vastavad volitused puudusid, andnud Molotov talle kirja
Prantsusmaa valitsusele. Just see läkitus asus kullerite Paul
Longuet'
ja Frederic Marty 192kilogrammise
diplomaatilise pagasi hulgas.

Kuna prantslaste kaitse varises Saksa vägede pealetungi all
päevadega kokku, haaras venelasi mure. Äkki langeb Molotovi kiri
sakslaste trofeeks ja jõuab Adolf Hitleri lauale?
Tuleks välja, et Stalin on oma liitlase selja taga üritanud
prantslastega salasobingut sõlmida. Nii sündinudki otsus Kaleva
koos kahe meeskonnaliikme ja seitsme reisijaga alla lasta.

Järgnenud rünnakust võttis osa tulevane lennuväe
kindralleitnant Pjotr Hohlov. 1988. aastal ilmunud
mälestustes "Kolme mere kohal" kirjutas mees, et sai pärast
lennuki allatulistamist peapesu. Ülemused oodanud Kaleva tagasi
sundimist Tallinna lennuväljale. 

1990. aastal surnud Hohlov on ainus allikas, kelle väitel
tõsteti lennuk merepõhjast üles. Junkersist leitud rohkesti
väärisasju ja suures koguses saladokumente. Pärast seda saanud
lendurid otsustava tegutsemise eest hoopis kiita.

Kui palju Hohlovi mälestusi usaldada saab, on küsitav.
Tõsi on see, et Eesti meremuuseumi otsingud vraki leidmiseks pole
kandnud vilja.

Venelased said sada kilo saladusi

Diplomaatiline post oli Kaleva pardal tõepoolest ja suur osa sellest
sattus ka venelaste kätte. Ajalookandidaat Pavel Petrov tutvustas
seminaril allveelaeva Štš-301 komandöri kaptenleitnant G.
Goldbergi
ettekannet 21. juunist 1940.

Kui Goldbergi allveelaev õnnetuskohale jõudis, olid
eestlastest kalurid korjanud veest üles juba hulga pinnal ulpivaid
asitõendeid. Nüüd nõudisid punalaevastiklased kogu
kraami endale. Siiski õnnestus kaluritel anda Eesti
võimudele üle vähemalt üks pakk, kus
oli lennupost. Mõned Kalevalt päästetud kirjad
jõudsid hiljem postiga Soome.

Allveelaevakapten Goldbergi saak jagunes USA ja Prantsuse
dipomaatiliseks postiks (üle 100 kg) ja välisvaluutaks. 1943. aastal
ennast soomlastele vangi andnud Štš-301 meeskonnaliikme Boriss Galkini
sõnul leiti veest ka kellegi skalp.

Järgmisel päeval anti trofeed üle vahilaevale Sneg, mis pidi
toimetama need politruk Kovlikovi hoole all Balti laevastiku
staapi Kroonlinnas.

Sellega Kaleva jäljed Balti laevastiku arhiivis
lõppevad. Merelennuväe 1940. aasta materjale pole lihtsalt
olemas.

"Tekib mulje, et neid dokumente pole nimme arhiivi üle antud,"
räägib Petrov. "Iseloomulik on, et isegi laevastiku tegevuse
lühiülevaates ei räägita Soome lennuki allatulistamisest
ridagi."

Petrov seletab auku arhiivis 1940. aasta sündmuste
grandioossusega. Balti riikide okupeerimise kõrval jäi Soome
lennuki hävitamine pisiasjaks. Kaleva läks Nõukogude juhtidel
meelest, hiljem aga eelistati seda mitte meenutada.

Kaleva ründamise põhjus jääb endiselt lahtiseks.
"Oleks võinud ju saata autokastitäie punasõdureid Tallinna
lennujaama ja öelda, et see lennuk õhku ei tõuse!" imestab
professor Martti Turtola. "Miks oli vaja tegutseda nii brutaalselt?"

Turtola peab võtmeküsimuseks, kes andis käsu lennuk
hävitada. "Kas lennuväeosa ülem? Või Nõukogude
välisministeerium? Või koguni Stalin?" Ta usub, et kusagil
Vene arhiivides on Kaleva mõistatuse vastus olemas.

KALEVA VIIMANE TUND

Tallinn-Helsingi reisilennuki allatulistamise 14. juunil 1940 jäi maailmas tähelepanuta. Samal päeval võtsid Saksa väed Pariisi.

Kell 13.54

Kaleva tõuseb Ülemiste lennuväljalt õhku. Ta lendab Eesti ranniku kohal kuni Kallavereni ning kell 14.00 keerab põhja, Soome suunas.

Kell 14.02

Kaleva jõuab Prangli ja Aksi saare vahele. Tema kõrvale ilmuvad läänest Vene pommitajad DB-3, mis hakkavad Kalevat 50-100 meetri kaugusel saatma – üks ühel, teine teisel pool reisilennukit. Enne Keri saareni jõudmist eemaldub Kalevast vasakul olev Vene pommitaja, võttes kursi läände. 

Kell 14.05

Möödudes ühes Kalevaga Kerist umbes kilomeetri kauguselt, tulistab teine Vene pommitaja reisilennuki pihta kuulipildujavalangu. Samal minutil katkeb ka Kaleva raadioside Malmi lennuväljaga Helsingis.

Kell 14.06

Kaleva saab veel mitu kuulipildujatabamust. Lennukist lööb esialgu välja suits, siis leek ning Kaleva kukub merre.

Kell 14.55

Sündmuskohale saabub allveelaev Štš-301, ülesandega korjata veest üles kõik huvipakkuvad esemed, eeskätt diplomaatiline post. Enne allveelaeva jõuavad õnnetuskohale kolm Eesti kalapaati. Allveelaevnikud otsivad need läbi ning kalurite merest leitud asjad konfiskeeritakse.